Auväärne Ridala kogudus, armsad kirikulised, vennad ja õed! Õnnitlen Teid Ridala Maarja-Magdaleena kiriku 740. aastapäeva puhul ja loen jutluse aluseks kirikukalendris tänaseks pühapäevaks seatud piibliteksti Ef 5:8b-14:
Käige nagu valguse lapsed - valguse vili on ju igasuguses headuses ja õigluses ja tões -, uurige, mis on Issandale meelepärane, ja ärge hakake pimeduse viljatute tegude kaasosaliseks, vaid pigem paljastage neid! Sest mida nad salajas teevad, seda on nimetadagi häbi. Aga kõik valguse poolt paljastatu saab avalikuks; sest kõik, mis saab avalikuks, on valguse käes. Seepärast on öeldud: „Ärka üles, kes sa magad, ja tõuse üles surnuist, siis särab sulle Kristus!”
Mäletan Ridala kirikut üliõpilasajast, kui Eesti muinsuskaitse suurkuju Villem Raam, kelle sajandat sünnipäeva tänavu tähistame, meile siia õppereisi korraldas. Ta lasi käega katsuda kive ja kõneles nõnda, et need tundusid elavana, väljendades sajandeid tagasi elanud inimeste - selle koja rajajate - südametukseid, usku ja armastust!
Siia, Läänemaa vanimasse ja kaunimasse pühakotta, on jätnud oma jälje meistrid ja mõjutused eri maadest ja ajastutest. Mis aga kõige tähtsam, siin on sajandeid kõlanud Jumala Sõna ja tõusnud taeva poole meie eelkäijate palved. See paik on ühendanud neid, kes Kristuse armu läbi on ärganud elule - usule, lootusele ja armastusele. See on siinse rahva vaimne kodu.
Laske ka endid ehitada elavate kividena vaimulikuks kojaks, paneb meile südamele Peetruse 1. kiri.
Kas näeme selles pühakojas ja kristlikus kirikus tänagi oma kultuuri- ja vaimuvara? Kas särab siit valgus, mis aitab mõista inimelu sügavamat olemust ja ülesannet? Või varjutab selle ajaloo raske ja võõrana tunduv taak? Ja kui see on nii, kas pole see siiski pigem eneseõigustus kui tõeline põhjus?
Me kasutame ladina tähestikku ja araabia numbreid ja teame, et trükipress leiutati Saksamaal. Teame sedagi, et trükimust peab sageli taluma kuritarvitust ja valet. Ometi oleme uhked, et oleme kirjaoskajad! Ülikooli astujate arv on tänavugi tõusuteel. Me pole kindlasti valmis tähtede või numbrite tundmisest loobuma.
Kristus on toonud maailma muutuse, mis on veelgi olulisem, andnud inimesele arusaama ja võimaluse eristada head ja halba, taastada oma lapsesuhe Jumalaga, käia nagu valguse lapsed! Võime rõõmustada, et meie rahvas on kuulunud ja kuulub kristlikku maailma, hoolimata pimedusejõudude pingutustest möödunud aastasajal. Siingi kirikus särab jätkuvalt evangeeliumi valgus!
Pühakiri kasutab, nagu teeb seda ka apostel Paulus kuuldud kirjasõnas, väga ilmekat ja võimast võrdlust: Otsekui valgus ja pimedus mõjutab inimest, nõnda ka tema kuulumine või mittekuulumine Jumalale. Samamoodi, nagu ihu vajab valgust, vajab inimhing Jumala armu ja tõde. Miks võiks seda asendada? Kas küünlaleek saaks asendada päikest?
Jumal on valgus ja temas ei ole mingit pimedust, öeldakse 1. Johannese kirjas (1:5). Johannese evangeeliumis kõneldakse Jeesuse sünnist: Tõeline valgus, mis valgustab iga inimest, oli tulemas maailma ... Ta oli maailmas, ja maailm on tekkinud tema läbi, ja maailm ei tundnud teda ära... Aga kõigile, kes teda vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks (1:10.12). Julgustavad on Jeesuse sõnad: Mina olen maailma valgus. Kes järgneb mulle, ei käi pimeduses, vaid tal on elu valgus (Jh 8.12).
Valguses sünnib elu. Valgus on viljakas. Ta toob esile headuse, õigluse ja tõe, paneb uurima, mis on Issandale meelepärane. Samas teeb valgus nähtavaks pimeduse teod - patu ja süü, ülekohtu ja kurjuse, tühisuse ja lootusetuse. Seda, mida varjata ja häbeneda, on igas inimeses ja ühiskonnas. Eriti veel tänases Eestis, sest oleme Euroopas esirinnas mitte ainult oma usunõtruse, vaid ka paljude sotsiaalprobleemide poolest. Mõnesid me isegi ei häbene enam, sest võtame neid kui paratamatust, millega tuleb harjuda.
Valgus, mis meid puudutab, sunnib muutuma. Taipame, et kui me iseennast ja kaasinimesi võime ehk petta, siis Jumala pilgu eest ei saa midagi varjata. Oleks rumal lapse kombel käed silme ette suruda ja hüüda: „Sa ei näe mind!” Kui ma ütleksin: „Katku mind pimedus ja valgus mu ümber saagu ööks!”, siis pimedus ei oleks pime Sinu ees, vaid öö oleks nagu päev ja pimedus otsekui valgus! mõtiskleb laulik Taavet 139. laulus.
Pimeduses viibija on lülitatud välja elu täiusest, sarnane inimesega, kes magab või on lausa surnud. Isegi usklik võib sattuda olukorda nagu Sardese kogudus, kellele Ilmutusraamatus öeldakse: Ma tean Su tegusid, et sul on nimi, et sa elad. Ometi oled sa surnud (3:1). Entroopiaseadus kehtib ka vaimuelus. Maailm uinutab, labastab ja laibastab. Seda ei tõde üksnes Pühakiri. Jaan Kaplinskil on luuleread: Kase all seisab kaks tüdrukulaipa, ajavad juttu ja miskit ei taipa! Teisipäeval ilmus Päevalehes Barbi Pilvre mõtlemapaneva pealkirjaga kirjutis: „Vaba riik, purjus rahvas”. Rahvas on ehk palju öelda, kuid vabadusel on tõesti oma piirid.
Vabadus Jumalast sunnib otsima unustust ja aseaineid, uimastab ja hukutab. Sellepärast hüüab apostel: Ärka üles, kes sa magad ja tõuse üles surnuist, siis särab sulle Kristus! Äratus ja valgus tuleb väljaspoolt! See on Jumala halastus ja arm Jeesuses Kristuses. Selleks aga, et olla ärganud, tuleb ka oma silmad avada ja tõusta, järgida Jeesust ja teha, mis Issandale meelepärane! Õigupoolest tähendavad apostli sõnad pimeduse ja valguse dramaatilisest erisusest kutset pöördumisele ja meeleparandusele.
Nii on sündinud ja sünnib kirik. Vaid inimesed, kes uuenevad ja parandavad meelt, on elavad kivid. Ridala kirik on pühendatud Maarja Magdaleenale, kes on meeleparandajate eeskuju ja kaitsepühak. Ridala kirik on olnud ka palverändurite peatuspaigaks. Sarnaselt parverännakule peab kogu meie elu olema meeleparandustee - välja pimedusest Kristuse kirikusesse ja Jumala armastuse igavesse valgusse! Siis muutub kauniks templiks ka inimelu ja kogu loodu, Jumala ilmeline kingitus ja kätetöö. Me näeme seda!
Mis on kiriku, ka Ridala kiriku, kõige tähtsam ülesanne kolmanda aastatuhande algul? Olla tuletorn, olla majakas, kus iga kristlane on valguskiireks, mis ulatub nendeni, kes istuvad pimeduses ja surmavarjus, nagu seisab vanas aastasadu loetud kirikupalves. Selleks tuleb meil aga ikka ja taas tulla kokku pühakotta, et olla ise süüdatud Püha Vaimu tulega Jumala Sõna ja sakramendi osaduses. Et olla valguse lapsed. Et kanda valguse vilja.
Soovin Sulle selleks, armas Ridala kogudus ja hea kirikuline, palju Jumala õnnistust! Aamen.