Fl 4.5: Olge ikka rõõmsad Issandas! Taas ma ütlen: Olge rõõmsad!... Issand on ligidal!
Mis võiks olla parem sõnum Tartu Pauluse koguduse 100. sünnipäeva jumalateenistuseks?! Rõõm on kristliku kiriku, ka siinse koguduse rajamise põhjuseks. Kes suudaks kokku arvata kaks aastatuhat miljoneid inimsüdameid täitnud rõõmu? Kes suudaks kokku arvata isegi sada aastat tuhandeid inimsüdameid täinud rõõmu? See on teie koguduse tõeline hind. Veel enamgi: selle rõõmu karikas ei tühjene, see on ülevoolav, sest evangeelium, mida siin kuulutatakse, tähendab otsesõnu rõõmusõnumit.
Tänasel neljandal advendipühapäeval vaatame saabuvatesse jõuludesse ja tuletame meelde ingli sõnu: „Vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna Taaveti linnas sündinud Päästja, kes on Issand Kristus!” Tähendab: Issand on ligidal! Jeesuse ligiolu täitis rõõmuga juba lapseootel Maarja südant. „Mu hing ülistab Issandat ja mu Vaim hõiskab Jumala, minu Päästja pärast,” hüüab ta. Isegi lapsuke Maarja sugulase Eliisabeti ihus hüppas „rõõmu pärast”, kui Issanda ema tuli tema juurde. Ning karjased, kes leidsid Maarja ja Joosepi ja lapsukese, kes magas sõimes, „pöördusid tagasi, ülistades ja kiites Jumalat”.
Kõikjal, kus Jumal tegutseb ja ligi on, saab määravaks rõõm. Piiblis on 650 kirjakohta, kus räägitakse rõõmust ja vaid 153, kus on juttu murest ja 29, kus kurbusest. Kreekakeelne sõna rõõmu jaoks on „chara”. Seda pole lihtne üheselt tõlkida. Kus on „chara”, seal on midagi kaasakiskuvat, õndsakstegevat, juubeldamapanevat. Seal on ülevoolavust ja elu. Seal on midagi jumalikku. Johannese evangeeliumis (Jh 15:11) ütleb Jeesus: „Seda ma olen teile rääkinud, et minu rõõm oleks teis ja teie rõõm saaks täielikuks”.
Mis on see täielik rõõm? Rõõm on tunne, mida on raske omada ja hoida, kui selleks puudub arukas, intellektuaalne põhjus. Sic transit cloria mundi, teadsid juba vanad roomlased. Nii maine au kui maine rõõm kaovad kiiresti. Klammerdume neisse hetkerõõmudesse, kuid järgmisel hetkel võib meid vallata juba masendus ja tühjus. Elame maailmas, mida läbi ajaloo on iseloomustatud kannatuse, surma ja mõttetuse paigana. Selle olukorra traagikat tajume kõik. Kui puudub rõõmu sügavam, sisemine allikas, võib selle aseaineks osutuda lihtsalt meelelahutus ja lõbu. Asjad, mis on paisunud suureks äriks, kippudes lämmatama isegi jõulurõõmu.
Rõõm elab läbi ja üle kannatuste, on neist vägevam! Jeesus ütleb oma jüngritele (Jh 16:20.22): „Teid kurvastatakse, kuid teie kurvastus muutub rõõmuks... Nüüd on teil muretsemist, aga kui ma näen teid jälle, on teie süda rõõmus ja keegi ei võta teie rõõmu teilt ära!” Rõõm Issandas, tema ligiduses ja osaduses on elurõõm selle kõige sügavamas tähenduses. Kuulus teadlane Blaise Pascal on kirjeldanud oma kogemust usulisel pöördumisel ja kohtumisel Issandaga: „Kindlus. Tundmus. Rõõm. Rahu. Jumal Jeesuses Kristuses. Ta on leitav vaid teel, mida õpetab evangeelium. Rõõm, rõõm, rõõm, rõõmupisarad!”
Nende rõõmupisarate põhjus on lunastus – Jumala halastus ja arm, mis Kristuses on ilmunud. Kes muu võiks meid päästa patu ja surma kütkest? Kes muu võiks meis uuendada Jumala näo, mille järgi oleme loodud ja mille oleme kaotanud? Kes muu võiks meile tagasi anda jumalalapse eesõiguse ja igavese elu lootuse? Kes muu võiks öelda, et elu on püha ja jumalik?
Kui elu alusväärtused rõõmu põhjuse ja põhirõõmuna on paigas, saavad uue sära ja sisu ka meie hetkerõõmud – olgu eneseteostusest, kaasinimestest, asjadest ja olukordadest meie ümber, kasvõi lillekestest väljal või küünaldest kuusepuul. Siis näeme neidki ühenduses oma Jumalaga, Looja annina. On öeldud, et asjad kuuluvad sellele, kes oskab nende eest tänulik olla ja nende üle rõõmustada. Apostel Paulus ütleb korintlastele (1Kr 4:22.23): „Olgu maailm, olgu elu, olgu surm, olgu käesolev, olgu tulev – kõik on teie päralt, teie olete aga Kristuse päralt ja Kristus on Jumala päralt”.
Kuidas olla Kristuse päralt, kuidas olla rõõmsad Issandas? Selleks tulgem tagasi ka tänase tähtpäeva juurde ning olgem tänulikud ja rõõmsad oma kiriku, koguduse ja pühakoja üle, mis ikka ja taas uueneb! Siin on Issand ligi! Ta on ligi oma sõnas ja sakramendis, mida siin jagatakse, ta on ligi usurahva palvetes ja osaduses, armsates vendades ja õdedes, kelle hoolt ja armastust siin kogeme, ta on ligi Püha vaimu läbi, kes teeb meid elavaks ja vägevaks tema ihu, kiriku liikmetena. Vaja on vaid Issand vastu võtta, tõtata tema juurde, nagu tegid seda karjased jõuluööl. „Tulge Jumala ligi, siis tuleb tema teie ligi,” öeldakse Jakobuse kirjas (Jk 4:8).
Rõõmustagem, et Issand ise on ehitanud ja ehitab oma kirikut, ka Tartu Pauluse kogudust ning võime öelda koos kirikulaulu sõnadega: „ Su töö on see, oh Jeesus Krist, see töö, mis meie käes. Ja et see Sinu töö on tõest, siis nurja ta ei läe!” Õnnistusrikast ja rõõmurohket koguduse aastapäeva ning saabuvat Kristuse sündimise püha!