Head sõbrad siin iidses, kahekümne aasta eest taaspühitsetud Haapsalu toomkirikus ja kõikjal kodudes!
Kuulsime evangeeliumist, et „neli päevil sündis, et keiser Augustus andis käsu üles kirjutada kogu riigi rahvas...” (Lk 2:1) ning ka Joosep Maarjaga läks end kirja panema Taaveti linna Petlemma, sest ta oli Taaveti soost ja pärusmaalt. Lugu rahvaloendusest juhatab juurte juurde, tuletab meelde identiteeti ja ootusi, kõneleb kuuluvuse ning selle tunnistamise tähtsusest. Kuuluvusel on ka usuline mõõde. Jeesus ütles oma õpilastele: „Minge siis ja tehke jüngriks kõik rahvad neid ristides... ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud.”
Kes suudaks kokku lugeda tähti taevas või liiva mere ääres? Kes suudaks üles lugeda inimesi, kelle jaoks Jeesuse isik on olnud otsustava tähtsusega, seda ka meie maal. Eesti Vabariigi loomise ajal, 1922. aasta rahvaloenduse põhjal, pidas ennast kristlaseks 99,3% rahvast. Küll teatud mööndustega, võime end kristlikuks rahvaks lugeda tänagi. Äsja kõlanud laulusõnades „kõik usklikud tulge... kõik kummardama tulge me Issandat nüüd” oleme kaasa kutsutud sellesse inimkonna suurimasse osadusse, millele jõululaps on pannud aluse.
Jeesusesse uskumine on imelihtne. Tema sünd puudutab meie eneseleidmise sügavamat küsimust: kelle laps sa oled, millisest perest sa oled. Või: mis mind iseloomustab, mis määrab minu olemuse ja saatuse, kuhu ma kuulun, kas olen üksnes juhuse hetkeline kapriis, kustuv säde kaose keerises või Jumala kallihinnaline looming, tema Vaimu tempel, ehkki see side näib kauge ja katkenud. Jeesuse sünd juhatab meid tagasi Looja armastusse ja osadusse.
Otsekui roosike on tõusnud „õrna juures seest”, saab meie lapse- ja kodutunne alguse helluse ja hoolimise õrnast pinnasest. Samamoodi sünnib jumalalapse-tunne ja -eesõigus seeläbi, et leiame ja tunneme end ära jõululapses Jeesuses Kristuses, tema halastuses ja lunastuses, tema kirkuses ja pühaduses – siis, kui ta usu läbi meie südamesse tee leiab. „Kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks,” kõneleb Johannese evangeelium. Jõuda inimeseksoleku allikale – mida muud see on kui hõiskamine ja rõõm!
Tundub, et usk Jeesusesse ei ole niivõrd meie mõistmisvõime kui kodanikujulguse, tunnistamise ja kommunikatsiooni küsimus. Petlemma lapsi hukates püüdis kuningas Heroodes Jeesusest vabaneda. Teda üritati maha vaikida ning lõpuks löödi ta risti. Kuid seegi oli sõnum. Nii on see olnud ka hilisematel aegadel, nii toimime sageli oma südames. Nii raske on tunnistada oma puudujääke ja süüd ning siis ka usu olulist kohta oma elus ja ühiskonnas. Kuigi sellest sõltub meie endi ja ühiskonna pale.
Veel 1989. aastal vahendas usuasjade volinik Moskva juhiseid Eesti ametivõimudele: „Seltsimees Hartšev palus eriti rõhutada, et leninlikus dekreedis usuvabaduse kohta on spetsiaalselt fikseeritud, et kirik ei või osa võtta mingitest riiklikest tseremooniatest... soovitav oleks juhtida ajakirjade-ajalehtede toimetajate tähelepanu vajadusele mitte propageerida kiriklike rituaalide sooritamist... ja valgustada selliseid juhtumeid tagasihoidlikumalt.”
Leninlik dekreet ei kehti Eestis juba kaks aastakümmet! Mõned kaasmaalased näivad olevat selle tõsiasja unustanud, rahvas mitte. Taastatud ja ehitatud on kirikuid. Aasta algul ilmunud Eesti Inimarengu Aruandest saime teada, et nende arv, kes peavad end usklikuks, on selle ajaga kasvanud üle kahe korra, moodustades 42% elanikest. Usklikkuse kasvu on jõulude eel ajakirjanduses kinnitanud ka sotsioloog Andrus Saar. Kirikute enda andmetel on kogudustega liitunuid üle neljasaja tuhande. Lisaks need, kes oma usus alles kasvavad jagatud armastuse, osaduse ja koostöö poole. Jõuluaeg tuletab meelde: Kõik usklikud, tulge...
Uuel aastal ootab meidki rahvaloendus – nagu kord Joosepit ja Maarjat. Vastata saab nüüd ka oma usu kohta. Kas tahame, julgeme ja oskame seda teha? Seegi on võimalus määrata oma kuuluvust, tunnistada Kristust, olla osaduses nendega, kes seda on teinud alates jõulusündmuste üheks ajendiks saanud rahvaloendusest. Enda kirja panek siin maailmas on vajalik – mitte ainult ajalikes paberites selleks, et teada, kus ja kuidas me elame, vaid taevases eluraamatus selle läbi, et oskame öelda, kes me oleme.
Vaadakem selleks ikka ja jälle nii jõulusõime kui enda südamesse. Võtkem vastu, mida annab Jumal ning tehkem see teoks kogu oma eluga. „Mida kuulete kõrva sisse sosistatavat, kuulutage katustelt,” on Jeesus öelnud. Muutku jõulude head soovid ja rõõmusõnum Päästja sünnist uueks iga inimest ja kogu maailma, teadkem ja tunnistagem oma taevast kodu ja päritolu ning jagagem Jumala armastust! Siis jätkub südamesoojust ja kirkust ka maises kodus. Soovin Teile kõigile õnnistusrikkaid Kristuse sündimise pühi! Aamen.