« tagasi


Jutlus soome-eesti raadiojumalateenistusel


Armu teile ja rahu Jumalalt, meie Isalt, ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt! Johannese evangeeliumi 4. peatükis, salmides 31–38 öeldakse:

Vahepeal palusid jüngrid Jeesust: "Rabi, söö!" Aga tema ütles neile: "Minul on süüa rooga, mida teie ei tea." Siis arutasid jüngrid omavahel: "Kas keegi on talle süüa toonud?"Jeesus ütles neile: "Minu roog on see, et ma teen selle tahtmist, kes mu on läkitanud, ja lõpetan tema töö. Eks te ise ütle, et veel on neli kuud, ja siis tuleb lõikus? Vaata, mina ütlen teile: Tõstke silmad ja vaadake põlde: need on juba valged lõikuseks! Nüüd saab lõikaja palka ja kogub vilja igaveseks eluks, et niihästi külvaja kui lõikaja ühtlasi saaksid rõõmustada. Jah, siin on tõsi see ütlus: "Üks on, kes külvab, ja teine, kes lõikab." Mina olen teid läkitanud lõikama seda, mille kallal teie pole vaeva näinud. Teised on näinud vaeva, ja teie olete tulnud nende vaeva vilja lõikama."

Armsad õed ja vennad! Elame suursündmuste meeleolus. Mõne päeva eest tähistasime Eesti Vabariigi 93. aastapäeva, homme on rahvuseepose Kalevala ja ühtaegu Soome kultuuri päev, tänavusteks Euroopa kultuuripealinnadeks on saanud Turu ja Tallinn.

Turu toomkirik on Soome rahvuslikuks pühamuks. Merelt paistvat Tallinna siluetti iseloomustavad taeva poole sirutuvad kirikutornid – kultuuri ja vaimsuse ajatud sümbolid. Eesti rahvusliku ärkamise juhte, pastor Jakob Hurt, kutsus eestlasi saama suureks vaimult. Eesti põhiseadus näeb riigiski esmajoones seda, mis „mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade.”

Mõtlejad ei lakka kinnitamast, et poliitika, majandus, töö ja raha pole eesmärk omaette, vaid abivahend inimese eneseteostusele, tema kultuurile ja vaimsusele. Selle vaimsuse ehedam väljendus on usk Jumalasse. Otsekui taim püüdleb taevase valguse poole, kasvab kultuur üle kultuseks, austuseks Jumala ja kaasinimese vastu. Teisisõnu: kultus on kultuuri kese.

Ometi kipub see tõdemus jääma meie argivajaduste ja -soovide varju. Iseäranis siis, kui jagatakse valimislubadusi ja kaalutakse prioriteete. Ajalike hetkehüvede nimel võime kergesti unustada oma igavikulise sihi. Asjata ei vasta Jeesus kiusajale: „Inimene ei ela üksnes leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust."

Kuuldud jutlusetekst järgneb loole Samaaria naisest, kes on tulnud kaevule vett ammutama, kuid Jeesus pakub talle elavat vett. Kes joob vett kaevust, selgitab ta, januneb jälle, kuid vesi, mille mina annan, saab igavesse ellu voolavaks allikaks. See kustutab inimloomuse sisemise, lõppematu janu.

Sama mõtet kordab Jeesus nüüd jüngritele, kõneldes roast, mida nad ei tea ja mis seisneb Jumala tahte täitmises. Ta räägib endast kui läkitatust, kes viib lõpule Jumala töö – see tähendab lunastuse ja pääste –, osutades seega endale kui Messiale. Samaaria naisele on ta äsja kinnitanud: Mina olen see!

Mida vajaksime veel enam? Ajaliku toiduta kaotaksime ihuliku elu, Messiata, Kristuseta, jääksime ilma kõige olulisemast – elu tähendusest ja pühadusest, selle jumalikust ja igavesest sisust. Sellist sisemist hingetoitu peaks pakkuma iga tõsiseltvõetav kultuuripõld ja -poliitika.

Kõneldes hiljem rahvahulgale Kapernaumas, on Jeesus otsekohene: ”Ärge nõudke rooga, mis hävib, vaid mis jääb igaveseks eluks... Mina olen eluleib. Kes minu juurde tuleb, see ei nälgi iialgi ja kes minusse usub, see ei janune enam iialgi.” (Jh 6).

Jeesuses kui eluleivas on koos nii meie eest toodud ohver, et võiksime olla Jumala armu lapsed, kui ka armastus ja usk, mis innustavad tegema Jumala tahtmist, järgima ja tunnistama Jeesust.

Selline elu on viljakas juba nüüd! Pole vaja oodata sügist! Südamete põllud on valmis lõikuseks. Neid on haritud, sinna on külvatud. On kuulutatud Jumala sõna, on ulatatud hoolitsev käsi. Eestlastena olema tänulikud Soome rahvale ja kirikule, kes on meid julgustanud okupatsioonipäevadel ja toetanud taasiseseisvuse saabumisel. Mis saab olla ilusam kink kui sõprus ja osadus!

Me ei tohi unustada ka eelkäinud põlvkondi, kes on loonud meie kristliku rahvuskultuuri ja pannud aluse omariiklusele, nende eestpalveid ja usku, mille viljaks oleme. Üks on külvanud, teine lõiganud, et võiksime üheskoos rõõmustada. Rõõmustagem sellegi üle, et Jumala Sõna külv ja lõikus meie südametes ja rahva keskel pole lõppenud.

Olgu meiegi peos adrapära või sirp ning hingetoiduks Jumala armastus, et suudaksime teha tema tegusid ning kanda head ja igavest vilja. Siis võime kõnelda kultuurist ja olla vaimult suured.

Meie Issanda Jeesuse Kristuse arm, Jumala, Isa armastus ja Püha Vaimu osadus olgu meie kõikidega. Aamen.


Andres Põder
Peapiiskop

27.02.2011 Tallinna Jaani kirik

« tagasi  üles