Armsad õed ja vennad. Täna, leinapäeval, mõtleb meie rahvas poliitilise ülekohtu, kommunismi kuritegude ja iseäranis juuniküüditamise ohvritele. „Ohver” on kindlasti õige ja asjakohane sõna. See toob silme ette ahastuse, piina ja valu, mis nii paljudele meie kaasmaalastele teenimatult osaks sai.
Kui mõelda aga sügavamalt, peitub mõistes ohver ka helgem pool. Neil inimestel oli midagi kallist, ilusat ja õilsat, mille nimel elada ja töötada, mida kaitsta ja mille pärast kasvõi oma elu anda. Siberi-mälestustes kohtame sageli emasid, kes oma lapsi toites ise nälga surid, või mehi, kes selle eest, et oma sõpru, usku või aateid ei reetnud, veelgi pikema vangipõlve said.
Teatud mõttes tähendab ohver ka lunastust. Eesti rahva tuleviku ja vabaduse seisukohalt pole küüditatute ohver kindlasti väike ja asjatu. See hoidis hõõgvel südametuld, takistas uskumast võõrvõimu valesid, nõudis õiglust ja heastamist. Kui ohvritest saavad märtrid – oma usu, tõe ja aadete tunnistajad ja edasiandjad – on võidukrooni pärijateks just nemad.
Mälestagem neid tänu ja austusega ja küsigem, kas oskame ja suudame neist mõelda ka kui õndsatest, nagu kõneleb Mäejutluses Jeesus? See piibellik keelend on olnud meie rahvale armas ja omane. Paljud oma vanemaid mälestama tulnud on mulle neist kõneldes öelnud: ”Mu õnnis ema... mu õnnis isa!”
Olla õnnis, tähendab olla kõrgemal selle maailma ülekohtust ja hädast, taotleda üht teist, Jumalale meelepärast maailma ja elu ning seda juba ise kogeda ja selles õnne, lepitust ja rahu leida. Sellise elu helgetele viljadele ongi tahetud viidata, öeldes: Õnnis! Kas ei käi Jeesuse selge tõotus ka küüditatute kohta, vähemalt paljude kohta nende seast, seda enam, et peaaegu kõik nad olid kristlased?
Õndsad on...Vaimus vaesed. Mis tarkust ja nõu võiski leiduda täistuubitud loomavagunis või külmas Siberi hütis. Kurvad. Kurbusest juba puudust ei tulnud. Tasased. Mille muuga võinukski seal püsima jääda? Need, kellel nälg ja janu on õiguse järele. Vaevalt see nälg ja janu hetkeski lakkas. Armulised. Hingehoiak, mis andis jõudu elada. Puhtad südamelt. Enamiku teadmine, mis aitas jääda inimeseks. Rahunõudjad. Lepitust ja häid inimsuhted vajati sealgi. Need, keda taga kiusatakse minu nime pärast. Usk ja side kirikuga oli ju paljudele karistuse põhjuseks.
Õndsad on need... sest neid trööstitakse, nemad saavad armu, pärivad maa ja nende päralt on taevariik, nad saavad näha Jumalat ja neid hüütakse Jumala lasteks. Inimese jaoks pole olemas auväärsemat positsiooni!
Kas ei tundu õndsakskiitmised siiski võimatu unistusena, mõttetuna ja kehtetuna siinses maailmas. Kas ei sõnastaks Jeesuse aegne ja ka tänapäeva inimene pigem vastupidi: „Õndsad on tugevad, kes võidavad sõdu, õndsad on jõukad, kellel on otsustamise vägi ja meelevald.” Kas saab võtta tõsiselt väidet, et õndsad on need, kes on kaotajate poolel? Et õnn on õnnetute päralt? Kas ei pööra see pahupidi meie loomupärast maailmapilti? Või on teinud seda just inimlik ahnus ja võim, mis ei kohku tagasi ühegi kuriteo ees?
Kõneldes 2001. aastal õpilastele, püüdis president Lennart Meri aidata tänapäeva lastel mõista juuniküüditamise traagikat: “Kujutlege, et lähete koju, kuid kodus ei ole enam isa ega ema. Ei ole ka vendi-õdesid, ja naabrid on võõrad, köögis te ei leia oma kruusi ega lusikat ja köök ei ole köök ning teie ümber räägitakse keelt, mida te ei mõista. Kas kõlab muinasjutuna? Jah, see peabki kõlama muinasjutuna. Midagi niisugust ei juhtu kunagi Eestis. Kuid see on Eestis juhtunud, ja selle nimi on küüditamine.”
Leidub inimesi, kes ootavad maailma lõppu. Ei oska öelda, kuidas nad seda päriselt ette kujutavad. Fantaasialugudes võib selle tuua tohutu häving, kurja maavälise tsivilisatsiooni sissetung, inimeste mõistetamatu kadumine või surm.
See, mis sündis 1941. aastal, oli tõepoolest ühe maailma lõpp – vaba, õitsva ja õnneliku Eesti lõpp, õnneks siiski mitte lõplik lõpp. See oli paljude kaunite kodude, armastavate perekondade, lootustandvate õpingute ja teostamata unistuste kokkuvarisemine. See oli katastroof ja šokk, milleks ei oldud valmis – midagi nii ebainimlikku ei suutnud demokraatlik ja kristlik eestlane võimalikuks pidada.
Nüüd teame, et ebainimlikkus on võimalik. Ja küllap just seal, kus unustatakse Jeesuse Mäejutluse tõed – see põhiline eetiline elu alus suhtumises Jumalasse ja kaasinimesse. Nii juhtus see ateistlikul Venemaal ja mujalgi. Nii võib see juhtuda ka usuleiges Euroopas.
Mõeldes küüditatutele ja kõigile ülekohtu ohvritele, mõelgem ka Jeesuse sõnadele õndsatest. Tehkem seda selleks, et need, keda mälestame, seisaksid meie silme ees nende tõelises kirkuses ja et maailm, milles elame meie ja saavad elama meie lapsed, ei unustaks seda inimeseksolemise vaimset aluspõhja – püüdlust parema ja õiglasema ühiskonna poole, Jumala kuningriigi poole. Veelgi enam, pühaduse poole, sest Jumal ütleb „Olge pühad, sest mina olen püha” (1Pt 1:16) ja tema kogudust hüütakse pühade osaduseks.
Inimestena ei saa me otsustada ja välja tuua, keda küüditatutest nimeliselt lugeda märtriks, õndsaks, või kuuluvaks pühade hulka. Seda teab vaid Jumal. Aga me teame, et ühiselt esindavad nad kõike seda, millest kõneles Mäejutlus. Niisuguste inimeste usul ja vaimujõul püsib inimväärikus, vabadus ja tulevikulootus. Olgu nende mälestus Eestile õnnistuseks.