Head kirikulised, tervitan Teid tänase ajaloolise päeva – eestikeelsete jumalateenistuste taasalustamise esimese aastapäeva ning leeri- ja lõikustänupüha jumalateenistuse puhul siin Brüsselis! See on märk kirikliku ja rahvusliku koostöö vajalikkusest ja viljakusest vaimukultuuri põllul. Nädal tagasi külastas mind Belgia uus suursaadik Eestis, hr Mark Thunus, kes ütles, et Belgias panevad oma lapsed kirikukooli isegi need vanemad, kes ise kristlased ei ole. Usul on meile öelda midagi väga olulist! See ilmneb ka tänaseks kirikukalendris antud kirjakohast Jh 6:26–35:
Jeesus vastas neile: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, te ei otsi mind mitte sellepärast, et te nägite tunnustähti, vaid et te sõite leiba ja teie kõhud said täis. Ärge nõutage rooga, mis hävib, vaid rooga, mis püsib igaveseks eluks. Seda annab teile Inimese Poeg, sest teda on Jumal Isa pitseriga kinnitanud.” Siis nad ütlesid talle: „Mida me peame ette võtma, et teha Jumala tegusid?” Jeesus vastas: „See ongi Jumala tegu, et te usute temasse, kelle ta on läkitanud.” Siis nad ütlesid talle: „Mis tunnustähe sa siis teed, et me näeksime ja võiksime sind uskuda? Mida sa teed? Meie esiisad sõid kõrbes mannat, nõnda nagu on kirjutatud: Ta andis neile süüa leiba taevast.” Siis ütles Jeesus neile: Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, ei andnud Mooses teile leiba taevast, vaid minu Isa annab teile tõelist leiba taevast. Sest Jumala leib on see, kes tuleb taevast alla ja annab maailmale elu.” Siis nad ütlesid talle: „Issand, anna meile alati seda leiba!” Jeesus ütles neile: „Mina olen eluleib. Kes minu juurde tuleb, see ei nälgi iialgi, ja kes minusse usub, see ei janune enam iialgi.”
Jeesus oli imeliselt söötnud viit tuhandet meest ja nüüd jälitab teda rahvamass, et saada järgmine tasuta lõuna. Seda ootust ära kasutades juhib Jeesus nende pilgud hoopis mujale teatades, et rohkem kui hävivat rooga vajab inimene hingetoitu ja just seda on ta tulnud tooma.
Meiegi kultuur ja ühiskond on keskendunud materiaalsetele vajadustele, unustades sageli elu põhitähenduse, inimvaimu ja Jumala. Alates 2000. aastast on Eesti majandus kasvanud üle 60 protsendi, kuid kas inimesed on muutunud poole õnnelikumaks?
Kevadel avaldatud ÜRO õnneraporti järgi on Eesti 150-ne võrreldud riigi seas 72. kohal. Eespool ei ole mitte ainult põhjamaad vaid ka mitmed arengumaad, kelle elatustase on tunduvalt madalam. “Taasiseseisvunud Eestis ei ole veel kunagi varem sündinud nii vähe esiklapsi kui praegu – umbes 42% vähem kui 1991,” ütles sel nädalal rahvastikuteadlane Mare Ainsaar. Tema sõnul on paljud noored otsustanud lapsi mitte saada, sest nad on mures majandusliku toimetuleku pärast.
Kas pole see kummaline, kui mõtleme kasvõi sajanditagustele, vahest isegi üle kümne lapsega suurperedele. Siis usuti, et annab Jumal Juku, annab ka kaku. Jah, olukord on muutunud. Tänaseid vastutustundlikke noori tuleb mõista, sest ühiskond hindab laste elu elamisväärseks ja õnnelikuks sageli esmajoones väliste näitajate: riiete, kodu või mobiiltelefoni kvaliteedi järgi.
Inimene on juba ette määratud turustandardite pantvangiks. Kas pole elu siiski midagi enamat? Mäejutluses ütleb Jeesus: „Ärge siis hakake muretsema, öeldes: „Mis me sööme?” või „Mis me joome?” või „Millega me riietume?” Sest kõike seda taotlevad paganad. Teie taevane Isa teab ju, et te seda kõike vajate. Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!”
Nõuda esmalt Jumala riiki, tähendab usaldada ja tänada Jumalat iga hingetõmbe ja eluhetke eest, samuti igapäevase leiva eest. Tänavuse lõikustänupüha teemaks ongi „Tänu igapäevase leiva eest”. Kui sageli ütleme me lauda istudes või lauast tõustes tänupalve? Kas oskavad seda teha meie lapsed? Kas ei vajaks me lausa üldrahvalikku tänupüha?
Tänamatus ja täitmatus käivad käsikäes, muudavad ahneks ja enesekeskseks, hävitavad usalduse ja osaduse. „Tänamatu inimese lootus sulab ära otsekui talvine härmatis ja voolab ära kui kasutu vesi,” öeldakse tarkuseraamatus (Trk 16:29). Kes ei oska olla tänulik ja õnnelik vähese üle, ei oska seda ka palju üle. Üksnes see, kes oskab tänada, on rikas. Tema saab osa elu täiusest, sest ta avab oma südame Jumalale ja elu jumalikule sisule. Õnn vajab usku.
Õnneraporti puhul ruttasidki psühholoogid seletama, et õnnetunne on oma juurtelt ideoloogiline ja kultuuriline – järelikult sõltub sellest, mida meid on õpetatud tähtsustama ja mille üle rõõmustama. Presidendi augustikuises mõttekojas püüdis õnnelaeva tüüri pöörata ka pankur Robert Kitt väites, et „rikkad ja õnnelikud on need rahvad, kelle eesmärgiks pole rikkus ja õnn, vaid vähene vaesus.” See väide võib näida vabandusena meie kehvale olukorrale, kuid on tõsi, et edukultusele orienteeritud väärtussüsteem vajab korrigeerimist.
Jeesus ütleb, et ta on tulnud tooma rooga, mis püsib igaveseks eluks, et tema ise on eluleib. Seda pole ei piimajõed ega pudrumäed. Isegi manna, millega Jumal Iisraeli lapsi nende maisel matkateel tasuta toitis, ei kvalifitseeru Jumala leivana. Jumala leib on see, kes taevast alla tuleb ja annab maailmale elu – teisisõnu, taastab osaduse elu allikaga, Jumala endaga. Tõeline eluleib on Kristus, kes meid oma ristisurmaga on lunastanud inimliku nõtruse, süü ja surma needusest ning toonud meile lepituse ja lapseosaduse taevase Isaga.
On tähelepanuväärne, et inimesed, kes olid Jeesust järginud lihtsalt soovist süüa, ei pahandunud tema ideelisest mõistujutust. Vastupidi. Nad küsivad: „Mida me peame ette võtma, et teha Jumala tegusid?”, st Jumalale meelepärasid tegusid? Ka nendes on peidul igatsus elu vaimuliku sisu järele. See on neile oluline, nad vajavad seda – nagu tegelikult meie kõik. Ja nad ütlevad selle välja.
Jeesuse vastus on lihtne: „See ongi Jumala tegu, et te usute temasse, kelle ta on läkitanud!” Usk on usaldus ja omandamine, Kristuses oma elu tähenduse, eeskuju ja jõuallika nägemine. „Kes minu juurde tuleb, see ei nälgi iialgi, ja kes minu juurde tuleb, see ei janune iialgi!” julgustab ta. See on tõeline eneseteostus ja eneseleidmine, osasaamine Jumala poolt kingitud elust, mis on igavene ja püha. Sellist vilja oleme kutsutud kandma ja sellest rõõmustuma.
Matteuse evangeeliumis räägitakse, et olles kõrbes näljas ja kiusatuses, tõrjus Jeesus saatanat sõnadega: „Kirjutatud on: Inimene ei ela üksnes leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust.” Tema ise on lihaks saanud Sõna, hingetoit, mida vajame oma inimeseks olemiseks. Inimest ja rahvast, kel jätkub seda toitu, ei murra ka kõige raskemad olud.
Mäletan, et külastasin 80-ndate aastate alguses lastega üht koduloomuuseumit. Seal näidati – hoolimata okupatsioonivõimu usuvastasusest – eesti talutaret, kus laual leivakarbi ja piimalähkri kõrval seisis aukohal avatud Piibel. Inimese tõeline toit – rõõmusõnum Jumala armastusest, mis Kristuses on ilmunud. „Selles on ka eestlaste elujõud ja identiteet,” võisin tookord lastele seletada.
Olgem tänulikud, et meiegi võime seda leiba võtta ja jagada, olla rikkad, toidetud ja õnnistatud – nii Eestis, Euroopas kui siin Brüsselis. Aamen.