« tagasi


Jutlus Viljandi Jaani kirikus


Matt 7:15-23 Hoiduge valeprohvetite eest, kes tulevad teie juurde lambanahas, seespidi aga on kiskjad hundid! Te tunnete nad ära nende viljast. Ega viinamarju korjata kibuvitstelt ega viigimarju ohakailt? Nõnda siis kannab iga hea puu head vilja, aga halb puu halba vilja. Hea puu ei või kanda halba vilja ega halb puu kanda head vilja. Iga puu, mis ei kanna head vilja, raiutakse maha ja visatakse tulle. Küllap te tunnete nad ära nende viljast! Mitte igaüks, kes mulle ütleb: „Issand, Issand!”, ei saa taevariiki; saab vaid see, kes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas. Paljud ütlevad mulle tol päeval: „Issand, Issand, kas me ei ole sinu nimel ennustanud ja sinu nimel kurje vaime välja ajanud ja sinu nimel teinud palju vägevaid tegusid?” Ja siis ma tunnistan neile: Ma ei ole teid kunagi tundnud, minge ära minu juurest, te ülekohtutegijad! 

Juhtusin paari päeva eest kuulma raadiosaadet, kus väideti, et tänapäeva lapsed teavad paremini internetimängu tegelasi kui taimi, loomi või linde enda ümber, et nende jaoks on kujutlustemaailm ehtsam kui tõeline. Reklaamiäri tegeleb sageli näivusega – toidupakenditel värvitakse porgandeid punasemaks ja salateid rohelisemaks. Poliitilises elus oleme pidanud kogema mitte ainult tühje lubadusi vaid ka musta valgeks rääkimist. Kuidas on lood usuga?

Kasutades värvikaid metafoore kutsub Jeesus kuuldud kirjakohas mõtlema meie elu kolmele olulisele teemale: tõetaotlusele kui usu ja inimeseksolemise tunnusele, olemuse ja tulemuse ehk põhjuse ja tagajärje seostele ja armu ja osaduse vajadusele.

Lauri Vahre on nimetanud just pooltõde hundiks lambanahas. Lambanahk hundi seljas on midagi, mis loob usaldust, mis tundub lambale omane, mis võimaldab teda ära kasutada. Kas pole sellised paljud õpetused, mis nõustuvad kõigega, mis inimesele meeldib, mis lubavad talle kõike, mida ta ihaldab, kuulutades tõe suhteliseks ja inimtahte ülimuslikuks, mis ülistavad tema võimuambitsioone ja teevad temast Jumala. Kas just sellest ei tunne ära hunti?

Kas ei muuda see inimest eriti haavatavaks? On ju inimene mängujumalana vaid arlekiin ning kuningas, kes on maata ja alasti – otsekui lammas huntide käes.

Tõsi, tõde võib süüdistada mustvalge maailmapildi loomises, sest miski ei saa ühtaegu olla õige ja vale. Kuid just musta ja valge, tõe ja vale eristamine toob maailma värvid ja elu! Seetõttu on tõetaotlus ääretult oluline – seda iseäranis küsimuses, kas ja kes on Jumal. Sõltub ju sellest kogu meie väärtussüsteem. Jeesuse sünni kohta kirjutab Johannese evangeelium, et valgus paistis pimeduses, kuid pimedus ei võtnud seda omaks. Kes aga selle vastu võtsid, neile andis ta meelevalla saada Jumala lasteks.

Kui me ise ei pea end Jumalaks, peame olema valmis tunnistama oma nõtrust, pattu ja süüd Jumala palge ees. Jeesus alustas oma tegevust meeleparanduse ja pattude andeksandmise kuulutamisega. Johannese evangeeliumi 16. peatükis kõneleb ta Jumala pühitsevast Vaimust, kes toob maailmale selguse patu kohta ja õiguse kohta ja kohtu kohta ja juhatab teid kogu tõesse. Kogu tõde ei ole aga selles, et inimene on langenud ja hukkamõistetud olend vaid selles, et Jumal inimest armastab ja on saatnud oma Poja, et meid lunastada, et kinkida meile jumalalaste eesõigust ja pühitsust.

Seepärast räägib Jeesus ka viljakandmisest. Jutt heast ja halvast puust on esitatud kõigile mõistetavas kontekstis: kibuvitsad ei kanna ju viinamarju ja ohakad viigimarju. Aednik ootab aga just neid. Luuka evangeelium öeldakse, et isegi viigipuud, mis vilja ei kanna, pole mõtet säilitada!

Siinkohal võiks küsida, mida saab vaene ohakas või kibuvits teha – tal pole võimalik hakata aiapuuks. Tema olemus ongi olla umbrohi. Nõnda vabandame meiegi oma eksimusi ja halba tahet sageli inimloomusega, kujundagu seda loomust siis geenid, kasvatus või poliitiline süsteem. Determinism pole enamasti midagi muud kui katse vabaneda isiklikust vastutusest.

Kui taim oma olemust muuta ei saa – kuigi siingi on erandeid – siis inimese võimalused on hoopis teistsugused. Tema olemus sõltub eluorientatsioonist ja usust, tema jumalasuhtest. Just sellepärast kõneleb Jeesus mäejutluses heast ja halvast puust, et panna inimesi nende olemuse üle järele mõtlema, seada nad valiku ette ja kutsuda meeleparandusele. Ta ei teeks seda, kui midagi poleks võimalik muuta.

Selle muutuse allikaks ja tagajaks on Jumal ise. Tema võib Aabrahamile ka kividest lapsi äratada, tema võib teha patused õigeks ja surnud elavaks. „Patu palk ehk vili on surm, aga Jumala armuand on igavene elu Kristuses Jeesuses, meie Issandas,” kirjutab apostel Paulus roomlastele.

Osadus Kristusega – osasaamine tema elust – tema ohvrivalmis armastusest, tema ustavusest taevasele Isale, tema ülestõusmisest surnuist ja ligiolust Pühas Vaimus muudab meie loomust! „Mina olen tõeline viinapuu ja minu Isa on aednik”, kõneleb Jeesus Johannese evangeeliumis, „iga oksa minu küljes, mis ei kanna vilja, lõikab ta ära, ja igaühte, mis kannab vilja, ta puhastab, et see kannaks rohkem vilja.... Mina olen viinapuu ja teie oksad. Kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja, sest minust lahus ei suuda te midagi teha.” See kokkukuuluvus tähendab enda üleandmist Kristusele, tema järgimist.

Usku ei saa matkida ega ise ennast õigeks teha – kuipalju ka ütleksime „Issand, Issand” või kui vägevaid tegusid ka teeksime, kasvõi Jeesuse enda nimel. Kui need on tehtud isekas vaimus, küsimata ja järgimata taevase Isa tahet ja andmata au temale, on need kui võltsitud kaubamärk teksapükstel või heliplaadil – lihtsalt petukaup. Minge ära minu juurest, te ülekohtutegijad, ma ei tunne teid, hoiatab Jeesus.

Meie lootus pole selles, mida meie oleme ise teinud, vaid selles, mida Kristus on teinud meie heaks, selles, et tema meid tunneb ja omaks tunnistab. See muudab viljakaks ka meie teod, isegi siis, kui oleme nõrgad ja patused. See ehitab kirikut ja saab maailma valguseks. Just niisuguses seoses julgustab Jeesus mäejutluses: „Nõnda paistku teiegi valgus inimestele, et nad teie häid tegusid nähes ülistaksid teie Isa, kes on taevas.”

Täna on rõõmupäev, mil võime anda au Jumalale inimeste eest, kes on ehitanud ja uuendanud seda pühakoda, kes on siin ustavalt kuulutanud Jumala sõna, kes on tunnistanud ja tunnistamas oma usku Kristusesse ja andmas oma leeritõotust. Kandku meid kõiki kirikulaulus väljendatud eluhoiak: „Oh Jeesus, oma püha nime, mu südamesse kirjuta, et Sinu suure armu ime, võiks hinge sisse vajuda, et sõna, töö ja terve elu, siis kuulutaks Su nime ilu.”


Andres P├Áder
Peapiiskop

21.07.2013 Viljandi Jaani kirik

« tagasi  üles