Väga austatud kohalviibijad, Konrad Adenaueri Fondi Eesti esinduse 20. aastapäeva tähistajad!
Mis võiks olla veel tähtsamaks, keerukamaks ja suurt mõttetööd nõudvaks valdkonnaks kui inimsuhted? Iseäranis suhted, millele toetuvad ühiskond ja riik.
Juba Platon kirjutab oma raamatus riigist: „Seni kuni filosoofid pole kuningad või kuni selle maailma kuningail pole filosoofia vaimu ja tarkus ning poliitiline juhtimine ei ühine samas inimeses, ei parane haigusest ei riigid ega inimsugu.” Tema meelest sobiksidki vaid filosoofid rahvast juhtima.
Ideaalset võimu on läbi ajaloo ikka seostatud üleinimliku korraga, jumaliku tarkuse ja armastusega. Ometi näib see jäävat tabamatuks imeks. Tema ilmutuse valgus tuhmub inimliku patu ja uskmatuse pimeduses. Kirikuisa Augustinus kirjeldab teoses Jumalariigist, kuidas me oleme korraga nagu kahe riigi kodanikud: maise ja taevase, ajaliku ja igavese.
Kuidas võiksid jumalikust armastusest lähtuvad, õiged ja igavesed väärtused kujundada inimsuhteid nõnda, et ka maine riik oleks elamisväärne, et Jumala tahtmine sünniks maa peal nagu taevaski? Pole juhuslik, et ka suurte demokraatia isade arusaamises on inimõigused ja inimväärikus inimesele sündimisel Jumala poolt kaasa antud hüve! Iga ühiskonnakorraldus ja riik peab sellega arvestama.
Aga kui Jumalat ei usuta? Milline võib olla ja milliseks kujuneda sekulaarse demokraatia pale? Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei – esimene rahvaalgatuslik erakond, mis vastandus antikristlikule nõukogude impeeriumile, asutati Pilistvere kirikus. Järgnesid teised kristlikku vaimsust kandvad erakonnad. Milline peaks aga olema kristlik demokraatia? Seda tuli meil alles tundma õppida.
Saksamaa Kristlik-Demokraatliku Liidu ühe rajajana ja kristliku sotsiaaldoktriini rakendajana sõjajärgse Euroopa poliitikas on Konrad Adenauer aidanud kujundada arusaamist kristlikust Euroopast koos selliste meestega nagu Robet Schumann´i ja Jacques Delor´iga. On raske ülehinnata temanimelise fondi abi sotsiaalse mõtte ja kogemuse vahendamisel ja edasiarendamisel tänases maailmas.
Kas pole poliitilised fondid kui mõttekojad, koostöökogud ja õpikeskused just selle teenistuses, mida pidasid silmas nii Platon kui Augustinus, nimelt, et inimsuhted oleksid korraldatud võimalikult ideaalsel kujul – nii inimlikku kui jumalikku tarkust silmas pidades? Iga tarkus on aga poolik ja pöördub iseenese vastu, kui puudub austus ja armastus.
Siin on poliitika ja usu suur ühisosa. Õnnitlen Konrad Adenaueri Fondi Eesti esinduse 20. aastapäeva puhul ja soovin edasiseks rohket Jumala õnnistust!