« tagasi


JUTLUS PEAPIISKOP ANDRES PÕDERI AMETISSEPÜHITSEMISE JUMALATEENISTUSEL KÜÜNLAPÄEVAL 2005


Luuka 2,22-40:

        Ja kui nende puhastuspäevad Moosese Seaduse järgi said täis, viisid nad [Jeesuse vanemad] lapse üles Jeruusalemma, et teda seada Issanda ette, nõnda nagu on kirjutatud Issanda Seaduses: "Iga poeglast, kes on avanud lapsekoja, hüütagu Issandale pühaks", ja et tuua Issanda Seaduses öeldu järgi ohvriks "paar turteltuvi või kaks tuvipoega".
       Ja vaata, Jeruusalemmas oli mees, Siimeon nimi. See mees oli õiglane ja vaga ning ootas Iisraeli lohutust, ja Püha Vaim oli tema peal. Püha Vaim oli talle ennustanud, et ta ei sure enne, kui ta on näinud Issanda Messiat. Ta tuli Vaimu ajel pühakotta. Ja kui vanemad tõid sinna lapse Jeesuse, et toimida temaga Seaduse sätte järgi, siis ta võttis tema sülle, ülistas Jumalat ja ütles:
        "Issand, nüüd sa lased oma sulasel lahkuda rahus oma ütlust mööda, sest mu silmad on näinud sinu päästet, mille sa oled valmistanud kõigi rahvaste silme ees: valgust, mis on ilmutuseks paganaile, ja kirkust sinu rahvale Iisraelile!"
        Jeesuse isa ja ema panid seda imeks, mida tema kohta räägiti. Ja Siimeon õnnistas neid ja ütles Maarjale, tema emale: "Vaata, see laps on seatud languseks ja tõusuks paljudele Iisraelis ja tähiseks, mille vastu räägitakse - ja sinu endagi hinge läbistab mõõk -, et tuleksid ilmsiks paljude südamete mõtted."
        Seal oli ka prohvet Hanna, Penueli tütar, Aaseri suguharust, kes oli kõrgesse ikka jõudnud. Ta oli mehega elanud seitse aastat pärast oma neitsipõlve ja lesk olnud kuni kaheksakümne neljanda eluaastani. Tema ei lahkunud pühakojast, vaid teenis Jumalat ööd ja päevad paastumiste ja palvetamistega. Tema tuli sel tunnil sinna ja ülistas Jumalat ning kõneles Jeesusest kõigile, kes ootasid Jeruusalemma lunastust.
       Kui nad olid täitnud kõik, mis tuli teha Issanda Seaduse järgi, siis nad pöördusid tagasi Galileasse oma külla Naatsaretti. Laps aga kasvas ja sai tugevaks ning täitus tarkusega. Ja Jumala arm oli tema peal.

1. Üksikult üldisele: igaühe usk on oluline

Legend räägib, et kui Jeesus Seaduse kohaselt templisse toodi, süttinud seal küünlad iseenesest põlema. Hiljem hakati sel päeval pühitsema küünlaid. Tõsi on, et kohtumine Jeesusega on muutnud inimesi - pannud nad särama, kõnelema Jumala armastuse ja pääste valgusest.

Kuulsime loo kahest tunnistajast, kes oma isikuga vahendasid jumalikku ilmutust Jeesuse kohta. Ilmutus teeb mõistetavaks mineviku, annab tähenduse olevikule ning laseb aimata tulevikku - see kõnetab meid. Tõsi, need pole päris juhuslikud isikud. Nendelt on palju õppida: nad on pühakojas; nad on oma hoiakuga Jumalale avatud; nad palvetavad; nad teenivad ja ootavad teda; nad lasevad end juhtida tema Vaimul; nad tunnevad Jeesuses ära inimkonna Päästja; nende sõnum on prohvetlik.

Kaht tunnistajat on peetud juba piisavaks tõe allikaks. Ometi on Jeesus alati ümbritsetud inimestest, kelle isiklik tõdemus Jeesuse kohta saab oluliseks ja siduvaks teistele. Nendeks on Ristija Johannes ja ta vanemad Sakarias ja Eliisabet, karjased ja Idamaa targad Petlemma sõime ees, vagad inimesed templis, inimesed, kellest saavad Jeesuse järelkäijad. Peetrus tunnistab jüngrite nimel: Kelle juurde me peaksime minema? Sinul on igavese elu sõnad, ja me oleme uskunud ning ära tundnud, et sina oled Jumala Püha. (Jh 6,68j), Sina oled Messias, elava Jumala Poeg. (Mt 16,16) Isegi ristilööjatest saavad kaasakinnitajad. Heebreakiri võtab selle kogemuse kokku: Seepärast ka meie, kelle ümber on nii suur pilv tunnistajaid... vaadakem üles Jeesusele, usu alustajale ja täidesaatjale... (Hb 12,1j).

Kiriku tugevus või nõrkus ei ole niivõrd organisatsioonis endas kuivõrd meie isiklikus kokkupuutes Kristusega. Kristuse äratundmine elu kandvate väärtuste nurgakivina ehitab meidki elavate kividena üles vaimulikuks kojaks ja pühaks preesterkonnaks. Teeb meist tema tunnistajad - tema loost meie loo. Ei saa jääda märkamatuks linn, mis on mäe otsas, ütleb Jeesus ja rõhutab: Teie olete maailma valgus! (Mt 5,14).

See on uskumatult suur ülesanne. Samas julgustab meid teadmine, et kirik pole filosoofiline, sotsioloogiline või poliitiline konstruktsioon, vaid hoopis midagi muud - Kristuse Ihu, vaimulik organism. Täna on siin koos eri maade ja uskkondade kirikujuhid, piiskopid, vaimulikud, kaaskristlased. Sellel on lõpmata suur tähendus: me oleme ühendatud armastuses, tunnistamises, teenimises ja rõõmus. Tervik on siiski palju enamat kui lihtsalt osade summa. Neid aspekte ei tohi alahinnata ega vastandada.

2. Üldiselt üksikule: kirik kui vaimulik ema

Just pühakoda on see, kuhu Jeesuslaps tuuakse. Just pühakoda on see, kus on ootamas julgustav sõnum. See on ka kiriku kui vaimuliku koja roll. Kui väärtuslik on inimlaps? Kas tema tähtsus oleneb sellest, kelleks ta saab, nagu oli vanatestamentlik mõtteviis? Ja Jeesus oli tõesti ootuste ja lootuste täitumine väga paljudele. Või on iga inimene väärtus omaette, nagu kristlik maailm Jeesuse kaudu on harjunud mõtlema? Kas pole Issanda ette toomine siis lausa inimõiguseks? Kas ei vaja laps usku nagu emapiima?

Kui vanemad lapsukesega templisse jõuavad, kogevad nad midagi imestamapanevat: üks sealolija võtab lapse sülle, ülistab Jumalat tema pärast, teine jagab seda rõõmu kõigile. On nad tugiisikud? Kas pole me kõik kutsutud täitma sama ülesannet? Kas ei vastuta me üksteise eest? Kas pole kirik suur hingehoiukeskus, mis maailma ja inimelu ebakindluses näitab inimese tõelist hinda ja alust - Jumala armastust meie vastu. Kristuse armastuskäsk paneb meile ülesande mõista inimhinge vajadusi, neist hoolida ja aidata. Hiljutiste katastroofide taustal on see küsimus muutunud eriti mõistetavaks ja aktuaalseks.

Sotsiaalse võidujooksu väsimuses, eetilises nurjumises ja eksistentsiaalses teadmatuses on kirik meile Jumala peopesaks, emasüleks, kus end kodus tunneme. Keskkond, mille loob Kristuse ligiolu, on tervendav, päästev ja elustav. Agressiivsus, mida toidab hirm vaenulikuna tunduva kõiksuse ja oma mina ohustatuse ees, muutub siin halastuseks. Vaevatud ja koormatud leiavad tema juures hingamise. Seda ei asenda teraapia, tabletid ega rahatähed. Seda maa soola rolli alati ei märgata ega osata kasutada. Aga see on rahvuslik rikkus ja see toimib. Sina, Issand ...oled teinud meid enda jaoks ja rahutu on meie süda, kuni ta ei puhka sinus, ütleb kirikuisa Augustinus (Conf. I, 1).

Nüüd sa lased oma sulasel rahus minna..., sest mu silmad on näinud sinu päästet, rõõmustab ka vana Siimeon (Lk 2,29j). Tema maailmas on midagi muutunud. Tasakaal on tagasi. Jumal tegutseb.

3. Protsess, mis ei lõpe: kasvuraskused ja -rõõmud

Kristus toob maailma rahu, aga mitte rahulolu. Ta lepitab meid Jumala ja üksteisega, mitte maailmaga, sellest lähtuva mõtteviisiga. Vastupidi, ta ässitab selle vastu üles, üteldes: Tuld olen ma tulnud viskama maa peale, ja mida muud ma tahaksin, kui et see oleks juba süttinud! (Lk 12,49). Jeesuse leppimatus kõige halvaga inimsüdames ja inimsuhetes teeb temast nii lootuse allika kui komistuskivi. Siimeoni sõnul on ta seatud languseks või tõusuks paljudele. Talle vaieldakse vastu, ta põhjustab diskussiooni. Ta ei jäta kedagi puudutamata. Nii ka Kristuse kirik. Kristus on seatud tähiseks ja mõõdupuuks meie inimeseksolemisele.

See, et me ei anna mõõtu täis, kajab vastu Siimeoni ettekuulutusest Maarjale: Sinu endagi hinge läbistab mõõk ... (Lk 2,35). Siin on nähtud viidet Jeesuse ristisurmale, mis tegi avalikuks paljude inimeste mõtlemise. See mõtteviis jätkub. Kas on lootust kaasaegsete inimeste metsistumistendentsi kontrolli alla saada, küsivad saksa filosoofi Sloterdijki arvates kõik, kes on mures humaansuse tuleviku pärast. Võitlus käib inimese pärast, kes teostab end loomastavate ja talitsevate kalduvuste risttules, ütleb ta 1999. aastal koostatud "Reeglites inimesteaia tarbeks". Kust siis otsida inimest?

Maailm ei mõista Jeesust, ei võta teda omaks. Apostel Paulus kirjutab Kristusest kui konflikti allikast: Meie aga kuulutame ristilöödud Kristust, kes on juutidele ärrituseks ja paganaile narruseks... Kuid Jumal on valinud maailma meelest narrid, et häbistada tarku, ja Jumal on valinud maailma meelest nõrgad, et häbistada tugevaid..., et ükski inimene ei kiitleks Jumala ees! (1Kr 1,23.27.29).

Oleme sellist uperpalli ise kogenud. Tänane Tartu rahu aastapäev tuletab meelde otsustavat murrangut meie rahva saatuses. Kui koolipoisid esimeste seas Vabadussõtta läksid, ei tarvitsenud see tunduda arukana. Ometi võime nüüd nautida iseseisvust ja rõõmustada võidu üle, mis sai alguse nende otsusekindlusest. Vabadus vaimses mõttes tuleb aga ikka ja taas uuesti lahti mõtestada ja teostada.

Kristus pöörab ümber patuse, ebaõiglase maailma reeglid, kus armastus tundub nõrkuse, tõde rumaluse ja vastutus vanglana. Ta paneb meid otsustama ja valima. Tõusma jalgadele pea peale pööratud maailmas. Läbi konflikti ja kriisi juhib ta meid uuenemisele ja elule - nii üksi kui üheskoos. Ta loob kõik uueks. Ta ei tee erandeid, ei ole erapoolik.

Ka kirikul tuleb olla alati uuenev - semper reformanda. Ta ei tohi kaotada enesekriitikat ega oma kriitist meelt selles maailmas. See on tema väärtus. Eestlane mõistab ja armastab kriitikat, vahest üleliia. Ometi on see mõttekas vaid armastuses - armastuses, millega Kristus meid on armastanud! Armastuses, mis näeb igas inimeses Jumala last ja laseb sellel lapsel Jumala käest kinni võtta. Võime olla kindlad, et koos Kristusega me kasvame, saame tugevaks. Inimesena, rahvana, inimkonnana. Ja Jumala arm on meie peal. Aamen.


Andres Põder
EELK peapiiskop

02.02.2005 Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus

« tagasi  üles