« tagasi


Jutlus juhatuse esimeeste konverentsil


Armas kogudus, käesoleva konverentsi ja pühapäeva teemad võiks kokku võtta märksõnades: Maarja ja Maarjamaa, maailm ning armastus, sest kirikukalendri kohaselt on tänase päeva teemaks suurim käsk –armastuse käsk. Jutluse aluseks loen kirikukalendris selleks antud kirjakoha 1Jh 2:15-17: „Ärge armastage maailma ega seda, mis on maailmas! Kui keegi armastab maailma, siis ei ole temas Isa armastust. Sest kõik, mis on maailmas - lihahimu ja silmahimu ja elukõrkus -, ei ole Isast, vaid maailmast. Ja maailm kaob ja tema himu, aga kes teeb Jumala tahtmist, püsib igavesti.” 

Maarjamaa on hea sõna teadvustamaks, et Eesti võiks olla see osa maailmast, kus Jumala tahtmine sünnib maa peal nagu taevaski – nii nagu kord Maarja lausus: “sündigu mulle su sõna järele.” Ehkki sellel maailmaajastul ei õnnestu see ilmselt täiel määral kusagil, on ometi võimalik, et just nüüd ja siin kogeme Jumala kirkust ja ligiolu. Pühakiri ja kristlaste elu on täis selliseid tunnistusi.

Sõnal maailm on Piiblis kahetine tähendus – hea ja halb. Kreeka “kosmos” - kord või korrastatus - tähendab sedasama mida ladina “mundus” – kaunistust või ehet, või heebrea “saba”, mis märgib ka tähekaarti taeva ehtena. Maailm on Jumala looming, seega hästi tehtud, ning Jumal armastab oma loomingut. Ta armastab seda niivõrd, et on läkitanud oma Poja maailma Päästjaks ja Lunastajaks.

Pattulangemise lugu toob aga sisse uue dimensiooni ja tähenduse: Jumalast lahutatud maailm! Sellist maailma iseloomustab valede väärtuste ja ebajumaluste ülemvõim. Selline maailm vihkab Jumalat. Johannese evangeeliumis ütleb Jeesus: “Kui maailm teid vihkab, siis teadke, et ta on mind vihanud enne teid. Kui te oleksite maailmast, siis maailm armastaks teid kui omi, aga et te ei ole maailmast, vaid mina olen teid maailmast ära valinud, seepärast maailm vihkab teid.”(Jh 15:18-19).

Armsad õed ja vennad! Kirik on selles mõttes alati alternatiivne ühiskond. Kui väga me ka ei tahaks, et keskkond, kus elame, oleks sidus, ühtehoidev ja homogeenne, näeme siin ometi täiesti vastandlikke huvisid ja suundumusi. Isegi armastusel on kaks külge: hea ja halb, Jumala- ja ja maailmameelne. Niisiis: mitte alati, kui kõlab üleskutse armastuseks, lepituseks või rahuks, ei pea kristlane entusiastlikult kaasa tormama. Ta teab, et ilusatele sõnadele võib anda lausa vastupidise sisu, nagu alles hiljaaegu sündis sõnaga perekond.

Moodne monism ja relativism ei talu analüütilist eristust ja piire, mis seavad kahtluse alla selle maailma ainuvõimu ja -tõe. Seepärast kehutatakse kirikut neid piire hülgama, olema avatud ja mõistvad, kiitma heaks kõike ilmalikku, süüdistades teda vastasel juhul suletuses, tagurluses ja vaat et ühiskonnavastasuses.

Muidugi näib elu palju mugavam kui kaoks erinevus hea ja halva, inimliku ja jumaliku, maise ja taevase vahel. Vähemalt selles ulatuses, kus see meie lihahimu, silmahimu ja elukõrkust õigustaks, aidates Jumala kõrval armastada ka maailma. Viimselt on see aga iga tõetunnetuse ja jumalaosaduse ots, sest Jumala loodud maailmas ja ka meie suhetes Jumalaga kehtib välistatud kolmanda reegel: eitus ja jaatus, asi ja tema vastand, ei ole võrdväärsed ega samased. Nii näeb ka Johannes armastust maailma vastu Isa armastust välistavana ning Jeesus ütleb Matteuse evangeeliumis, et “keegi ei saa teenida kahte isandat.”

Mõne meelest on see dualistlik loogika kitsas, lahterdav ja staatiline ning oma lõplikkuses lausa surmav. Kui vaid leiaks kusagilt parema?! - Evangeelium annabki selle, kõneldes armuajast, kus inimesel on võimalik pöörduda ja meelt parandada, kus Jumal Jeesuses Kistuses teeb kõik uueks, kus valitseb dünaamika ja kasvamine. Asjata ei kirjuta apostel Paulus roomlastele: “Ärge muganduge praeguse ajaga, vaid muutuge meele uuendamise teel, et te katsuksite läbi, mis on Jumala tahtmine, mis on hea ja meelepärane ja täiuslik.” (Rm 12:”) 

Tegelikkuse kaine, loogiline hindamine on hädavajalik abivahend, otsekui röntgenipilt, mis fikseerib meie olukorra ja annab orientiiri edasi liikuda. Miski ei ole veel lõplik, me oleme pidevas muutumises ja saamises. Sama kirja järgmises peatükis ütleb Johannes: “Armsad, me oleme nüüd Jumala lapsed, ja veel ei ole saanud avalikuks, kes me ükskord oleme. Me teame, et kui Kristus saab avalikuks, siis me oleme tema sarnased, sest siis me näeme teda, nii nagu ta on.” (Jh 3:2) 

Armastus Kristuse vastu teeb selle võimalikuks, sest armastus on kõige tugevam side - kindlam igast käsust või seadusest. Armastus on tegelikult enese täielik üleandmine ja enesesalgamine, isegi siis, kui üksnes iseennast armastatakse – meenutagem siinkohal näiteks nartsitsismi. Seetõttu on ääretult tähtis ka Jeesuse poolt rõhutatud armastuse topeltkäsk: armastada Jumalat üle kõige ja ligimest nagu iseennast.

Just seepärast hoiatab tänane piiblisõna maailmaarmastuse eest, sest maailmaga samastumine mitte ainult ei alaväärista inimest, vaid see ka hävitab inimlikkuse. Maailm kaob ja tema himu, kes aga Jumala tahtmist teeb, püsib igavesti. Kas ei kuulutanud sedasama oma kiituselaulus ka Maarja, kõneldes Pühast, kes on pillutanud oma südame meelelt kangeid ning ülendanud alandlikke?

Mis on siis bilanss? Maailmaarmastus näib poisikese sarnane, kes kerjuse mütsi sendi poetas, et sealt terve peotäis kaasa haarata.

Jumala armastus aga ei lõpe. Kui tahame midagi teha isamaa heaks, pole paremat võimalust, kui armastada Jumalat ja teha midagi tema heaks, sest Maarjamaa – nagu ütleb ka järgmise suve vaimuliku laulupeo tunnuslause - on Isa maa – Taevase isa maa. Seega Jumala and, ilus, vajalik ja püha.

Sadu Sundar Sing on toonud võrdluse, meenutades, et veeta ei saa elada. Seda teab igaüks. Samuti teab igaüks, et vee all ei saa inimene hingata – ta lämbub. Vett tuleb juua, mitte vee alla vajuda. Nii on ka Jumal loonud maailma selleks, et me seda kasutaksime, mitte et me ennast selles uputaksime. Kasutagem siis maailma tänumeeles, uskudes Jumalat ja jagades tema armastust Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi. Selles peitub kiriku avatus ja ülesanne maailmas. Aamen.


Andres P├Áder
Peapiiskop

19.10.2014 Aegviidu kirik

« tagasi  üles