Psalm 107:28-31: „Aga oma ahastuses nad kisendasid Issanda poole ja tema päästis nad nende kitsikustest. Ta muutis maru vaikseks ilmaks ja vete lained jäid vakka. Siis nad rõõmustasid, kui lained soiku jäid, ja ta viis nad igatsetud sadamasse. Tänagu nad Issandat ta helduse eest ja tema imeliste tegude eest inimlastele ning ülistagu teda rahvakogus ja kiitku vanemate koosolekul!“
Rinne lähenes. Eile ja täna, 70 aastat tagasi, 20. septembril 1944, oli Tallinna sadam täis suuri laevu, valmis peale võtma kiiruga lahkuvaid põgenikke. Teele asuti ka väikestel rannakuunaritel ja kipakatel mootorpaatidel – kõikjal kus meri käepärast. Teele oli asutud juba varem - ühed esimesed, kes jätsid maha oma kodud ja lahkusid, olid rannarootslased - ja põgenemine jätkus, kuni veel võimalik.
Alustel ei olnud piisavalt ruumi. Näiteks suruti 200 inimest mahutavasse kaubalaeva 842 põgenikku. Lisaks karidele ja tormituultele jahtisid merel põgenikke Vene allveelaevad ja sõjalennukid. Põhja lasti isegi laatsaretilaev MOERO, pardal olnud 3300-st inimesest pääses vaid 654. Kokku lahkus 1944. aastal Eestist umbes 70 000 sõjapõgenikku, neist hukkus teel kuni 6000. Lapsed, noored, emad-isad, abikaasad. Mitu korda rohkem kui alles valusalt meeles püsivas Estonia laevahukus.
Praost Rudolf Kiviranna on oma 1960. aastal peetud kodumaalt lahkumise mälestuspäeva jutluses meenutanud: “Kommunistide hävitustöö kui Damoklese mõõk rippus meie pea kohal. Vangistamine või küüditamine, orjalaager ja surm olid lähedal meile kõigile.” See oli aeg alasi ja haamri vahel.
Küüditamine rebis meie rahva kehast otsekui ühe ja põgenemine Läände teise käe, jättes torso pooleks sajandiks vallutaja meelevalda. Mida pidi aga tundma ja läbi elama ärarebitud liige? Tee Siberisse oli vangi tee, mis viis paljud nimetusse hauda võõramaa mullas, kuid vabanenuna võidi siiski tulla tagasi. Tee Läände oli tee vabadusse, mis paljudele lõppes samuti märjas hauas, kuid jättis pääsenud aastakümneteks võõrsile - raudse eesriide taha. Kes oskaks küll üles lugeda nende inimeste hingehaavu?
Laulik Taavet tunneb hästi sellist olukorda ja ütleb: “Nad kisendasid Issanda poole oma ahastuses!” Aga ta kõneleb ka sellest, et Issand oli nende ligi ja päästis nad nende kitsikusest.
Taaveti kogemus ja arusaam on elumuutev: “Kuhu ma võiksin minna su Vaimu eest? Ja kuhu ma põgeneksin su palge eest?” küsib ta teisal (Ps 139) ja vastab: “Kui ma astuksin taevasse, siis oled Sina seal; kui ma teeksin endale aseme surmavalda, vaata, Sina oled seal! Kui ma võtaksin koidutiivad ja asuksin elama viimse mere äärde, siis sealgi Su käsi juhataks mind ja Su parem käsi haaraks minust kinni.”
Jeesuses Kristuses on Jumal tulnud siia maailma, et olla inimesega tema hüljatuses, kannatuses ja surmaski, et vaigistada tema hingetormi ja juhatada ta igatsetud taevasesse rahusadamasse. See teadmine on lohutav.
Seda ülesannet tuleb täita ka Kristuse kirikul, olles inimeste keskel ja koos inimestega kõigis nende eluolukordades, kannatades ja võideldes koos oma rahvaga. Kirikut ja tema töötegijaid pole kuidagi säästetud ega kõrvale jäetud! Vaimulikke on võetud sõjaväkke ja saadetud Siberisse. Neid oli ka põgenike hulgas – kokku 72 luteri kiriku vaimulikku, lisaks teiste kirikute preestrid ja pastorid. Nad trööstisid ja julgustasid inimesi nii mereretkel kui hiljem põgenikelaagrites, vahendasid vaimulikku ja ihulikku abi.
Eile õnnistasin Haapsalu toomkirikus mälestustahvli kuuele põgenemisel hukkunud kirikuõpetajale. Nende elutöö võib kokku võtta apostel Pauluse sõnadega kirjast roomlastele: “Keegi meist ei ela ju iseenesele ja keegi ei sure iseenesele, sest kui me elame, siis elame Issandale, ja kui me sureme, siis sureme Issandale. Kas me nüüd elame või sureme – me oleme Issanda päralt. Selleks on ju Kristus surnud ja saanud jälle elavaks, et ta oleks nii surnute kui elavate Issand.”
Nende osa, nii hukkunute kui pääsenute osa, kes siirdusid vabasse maailma, on olnud väga oluline ka Eesti iseseisvuse taastamisel. Nad on olnud astlaks õigluse ja vabaduse poole. Teame ka, et vabas maailmas oli just kirik meie rahva olulisi ühendajaid ja innustajaid.
Kuid Issand on olnud ligi ja haaranud kinni ka iga kaasinimese kaudu, kes põgenikele abikäe ulatas. Mõnigi neist põgenikest on siiani kandnud südames helget mälestust tassitäiest kuumast kakaost, mida talle Rootsimaa rannas ulatati. Peame olema tänulikud naaberrahvastele – rootslastele, soomlastele, inglastele ja paljudele teistele, kes täitsid Issanda tahet, nagu kirjutab prohvet Jesaja: „Varja väljaaetuid, ära reeda põgenikku! Anna enese juures asu Moabi pillutatuile, ole neile pelgupaigaks hävitaja ees! Kui rõhujal on lõpp, hävitus lakkab, tallajad kaovad maalt, siis rajatakse armastuses aujärg...” (Js 16:3,4).
Kas ei ole eestlastelgi aeg seda käsku täita ja tänuvõlga tasuda? Kas meid juhib armastuse aujärg? Näiteks võttis väike Leedu luterlik kirik sel suvel vastu 35 põgenikku Süüriast. Usaldust Jumala vastu vajame mitte ainult siis, kui ise abi vajame, vaid kui seda vajavad ka teised. Usaldus ja tänulikkus on verevennad.
Oma eelnimetatud jutluses tõi praost Kiviranna välja kõige olulisema: “Raskest kannatuskoolist läbi käinud inimesena teab laulik kindlalt vaid üht, ja nimelt: meie kristliku eluviisi, meie õnne, meie terve Vaimu tingimuseks on vaja õppida usaldama ja siis ka tänama Jumalat, kelle imelise armu toel me elame.” Nii ongi kodumaalt lahkumise mälestuspäeva peetud ühtaegu leina- ja tänupühana.
Kas pole meil ka nüüd, 70 aastat hiljem, põhjust mõelda nii kaotustele kui ka usaldusele ja tänule. Kas pole me inimestena alati põgenikud, sest Piibli sõnul pole meil siin mitte jäädavat linna, vaid me otsime tulevast. Kas ei asu me alati loodetu ja tegeliku pingeväljas, oma hirmude ja himude pillutada. Kas pole sõjakoledusedki muud, kui inimhinges ja ühiskonnas toimuva tormi üheksas laine. Kas pole neid laineid juba liiga palju?
Kas ei jäta unistused uuest heast ilmast iga põlvkonda otsekui lõhkise küna ette. Praegu etendub meie teatrites Tom Stoppardi triloogia “Utoopia rannik”, mille pealkirjad on tähenduslikud: Teekond, Laevahukk, Kaldale heidetud. Teemaks on II Maailmasõja lõpusündmustest ja eestlaste põgenemisest Läände sajand varem toimunud Venemaa ja kogu Euroopa revolutsiooniliste noorte intellektuaalide katsed inimest ja ühiskonda paremaks muuta. Kes meist siis seda ei tahaks. Üks neist, poeet Nikolai Ogarjov on kirjutanud:
„Me astusime ellu, hinges lootus, me astusime ellu, põues tarm.
Tõe-igatsus ja hüve üllas ootus, poeetiline unistus ja arm,
ning varakult me seadsime end sõtta, et eluvõitlust julgelt vastu võtta.
Kuid me ei leidnud toetust. Paljaks tehti, me parimate unistuste puu,
me lootusi kui kolletanud lehti päev-päevalt riisus sompus sügiskuu.
Ning üksinduse rõhuv nukrus, vajus me raagus okste üle külmas sajus.“
Tõepoolest. Järgenud aeg on toonud kaasa kaks maailmasõda ja palju sõdu maailma eri paigus. Ja tänu progressile järjest julmemaid. Ka tänase maailma mureküsimuseks on üha laienevad konfliktid ja suurenevad põgenikehordid. Mõelgem kasvõi 1,5 miljonile ellu jäänud ja 250 00 hukkunud Vietnami paadipõgenikule. Et otsekui muuta tänase aastapäeva haare üleilmseks, ilmus nendest “Loomingu raamatukogu” äsjases numbris Kim Thuy hingepuudutav jutustus. Aga põgenikud Süüriast, Aafrikast, Ukrainast? Kust ja kui palju veel? Elame maailmas, mida Pühakiri peab pattulangenuks. Oleme kaotanud paradiisi.
Kas ei peaks me palvetama Jumala poole nagu paadipõgenikud tormisel merel? Kas ei vaja me Päästjat, Õnnistegijat Jeesust Kristust, kes vaigistab maru ja annab südamesse jumaliku rahu - kodurahu? Kas ei vaja me usaldust tema vastu ja tänumeelt, mis tunnistab Jumala suurtest tegudest! Mis avab lootusrikka tuleviku ukse.
Nutulauludes öeldakse: “ See on Issanda suur heldus, et me pole otsa saanud, sest tema halastused pole lõppenud – need on igal hommikul uued… Issand on mu osa, ütleb mu hing, seepärast loodan ma tema peale!” (Nl 3:21-24).
Kodumaalt lahkumise 70. aastapäev ja hukkunute mälestus tuletab meile seda taas meelde. Olgu siis Issand ise meie õige eluase.