Riigi ja usuliste ühenduste suhted viimasel viiel aastal kui teeviit tulevikku
EV Siseministeeriumi usuasjade osakonna tegevuse valguses
Veel kaheksakümnendate keskel olin kutsutud aru andma tollase riigi ja kiriku suhteid korraldava ametniku – usuasjade voliniku – kontorisse Tatari tänaval. See oli paik, kuhu enamasti mindi südamevärinaga ja vastu tahtmist, sest midagi head sealt oodata ei olnud. Nii minulgi. Riikliku iseseisvuse taastamine tõi kiriku ja riigi suhetesse märgimuutuse: vastasest sai sõber.
Demokraatliku riigi ülesanne on teenida inimest kui tervikut – seega ka tema usulist mõõdet. Eesti Vabariigi põhiseadus on selle ülesande asjakohaselt määratlenud. § 40 sätestab positiivse usuvabaduse – õiguse eraviisiliselt või avalikult täita usutalitusi. § 14 aga lisab, et „õiguste ja vabaduste tagamine on seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus.“
Mil moel ja kui hästi riik oma ülesannet täidab? Et sellele vastata, on mõistlik paljude ametkondade asemel, kes puutuvad kokku usuküsimustega, keskenduda institutsioonile, mille riik just nimetatud ülesande paremaks täitmiseks on loonud – seega siseministeeriumi usuasjade osakonnale.
Jätnud viie aasta eest seljataha kahe kümnendi verstaposti, on usuasjade osakonna tööspetsiifika erialase kompetentsikeskusena välja kujunenud: „Usuasjade osakonna vastutada on riigi, omavalitsuste ning usuliste ühenduste vaheliste suhete arendamine, kirikuvaradega seotud küsimused ning usuelu analüüsimine,“ leitakse regionaalministri valitsusala aastaraamatus 2011 (lk 53).
Kui 90-ndate alguses oli osakonna esmaülesandeks kirikute ja koguduste registri pidamine, siis alates 2002. aastast, mil register viidi kohtute juurde, on jäänud rohkem aega muudeks tegevusteks. „Ma arvan, et need tegevused on usulistele ühendustele tunduvalt kasulikumad, kui oli ainult registri pidamine,“ tõdes usuasjade osakonna juhataja Ilmo Au 2014. aasta detsembris raadiosaates Kirikuelu[1]. Tema meelest on töö muutunud ka huvitavamaks, sest lisandunud on mitmeid erinevaid valdkondi.
Ühiskonna ja usuliste ühenduste suhted, mille taustal usuasjade osakond tegutseb, on paljudes valdkondades muutunud endastmõistetavaks ja vastastikku toetavaks. Tarvitseb vaid nimetada kirikupühade kuulumist riiklike pühade hulka, vaimulike osalemist rahvuslike tähtpäevade tähistamisel, kaplaniteenistuste head tööd kaitseväes, vanglas ja politseis, vaimulike õppeasutuste tegutsemist, usulisi saateid Eesti Rahvusringhäälingus ja erakanalitel, koostööd muinsuskaitse ja mitmete sotsiaalprojektide vallas.
Siseministeeriumi usuasjade osakonnal on tänaseks eelkõige moderaatori ja promootori roll. Seega arendustegevus, mis juba oma loomult on loov ja positiivne – partnerluse ja sõpruse produkt. Järgnevalt püüan viimaste aastate olukorda veidi lähemalt iseloomustada.
Suhted Eesti Kirikute Nõukoguga
Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) on suurim usuline ühendus, kuhu kuuluvate kirikute liikmeskond ulatub ligi 400 000-ni (2014. a. 380 913).[2] Riigi ja EKN-i suheteid täpsustab 17. oktoobril 2002 allkirjastatud Eesti Vabariigi Valitsuse ja Eesti Kirikute Nõukogu ühishuvide protokoll, mis käsitleb kiriku ja riigi ühistegevust erinevates eluvaldkondades ja ka ministeeriumite tasandil.
Protokolli kohaselt toimub kord aastas Vabariigi Valitsuse ja EKN-i esindajate nõupidamine, kus arutatakse kokkulepitu täitmist ja ühiskonnas ilmnevaid arenguid. Sellised nõupidamised on toimunud regulaarselt peaministri kohtumise näol EKN-i juhatusega. Tähistades 2012. aastal koos EKN-i esindajatega protokolli 10. aastapäeva, avaldas peaminister Andrus Ansip rahulolu leppe toimimise üle ja tänas kirikuid hea koostöö eest.[3]
Siseministeeriumi ja selle usuasjade osakonna ülesandeks on riigieelarvest EKN-ile ja muudele usulistele organisatsioonidele eraldatud summade vahendamine ja kontroll nende kasutamise üle. Kuigi majanduslanguse aastatel pole eelarvesummad kasvanud, pigem kahanenud, on ministrid suutnud tagada planeeritud tegevuste järjepidevuse. Oluline on mainida, et enamus taotletud summadest on erinevate projektide kaudu – olgu selleks sotsiaaltöö, meedia või teadusuuringud – suunatud tagasi ühiskonda.
Käesoleva aasta 21.veebruaril allkirjastati esmakordselt siseministeeriumi ja EKN-i vahel koostöökokkulepe, mis täpsustab vastastikkust läbikäimist, rahalisi suhteid ja planeeritavaid tegevusi ning on kehtiv 2020. aasta lõpuni. Kindlasti suurendab see EKN-i kui partneri kindlustunnet tuleviku suhtes. Vastastikkuse mõistmise märgiks on ka siseministri ja EKN-i presidendi ühispöördumine kohalike omavalitsuste ja koguduste poole teema-aasta „Kaheksa sajandit Maarjamaad“ puhul 2014. aasta detsembris. Samuti koostöö põgenike probleemi lahendamisel.
Väga tähtsaks küsimuseks on olnud pühakodade olukord. Nii Eesti Kirikute Nõukogu kui siseministeeriumi usuasjade osakond on kaasatud kultuuriministeeriumi haldusalas oleva riikliku programmi „Pühakodade säilitamine ja areng“ juhtnõukogu töösse. Kõnesoleval perioodil lõppes 2003. aastal algatatud ja kümme aastat kestnud programm. Programmi maksumuseks oli planeeritud 600 miljonit krooni. Täita suudeti sellest kahjuks alla veerandi. Siiski said toetust 197 pühakoda kokku 9,23 miljoni euro ulatuses.[4]
On rõõmustav, et kultuuriminister Rein Lang käivitas 2013. aasta novembris oma käskkirjaga uue programmi „Pühakodade säilitamine ja areng 2014–2018”. Käesolevaks aastaks on selle raames kirikute restaureerimiseks ette nähtud 660 000 eurot. Järgmiseks aastaks on aga taotlusi laekunud juba ligi kolme miljoni mahus. See on valdkond, mis vajab kvantitatiivset hüpet, et tagada meie kultuurimälestiste „säilimine läbi aegade“, nagu sõnastab põhiseadus.
Tulevikule mõeldes võiks meenutada peaminister Ansipi sõnu kohtumisel EKN-i juhtidega 2007. aastal. Kinnitades toetust koalitsiooni plaanile eraldada järgneval neljal aastal pühakodade programmi raames igal aastal 100 miljonit krooni, lisas ta: „Mis näoga me peaksime lastelastele otsa vaatama, kui laseksime sadu aastaid seisnud kirikud maha laguneda.”[5] Kahjuks ei võimaldanud algav majanduslangus sellel ilusal plaanil teostuda. Nüüd ehk jääb see juba seljataha.
Käesoleva kuu alguses toimunud EKN-i juhatuse kohtumisel peaminister Taavi Rõivasega pidas peaminister kaalumist väärivaks mõtet, et Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks võiks programmi väliselt renoveerida 3-4 meie rahvusliku liikumise ja riiklusega seotud pühakoda – näiteks Tallinna toomkirik või president Pätsu kodukirik Tahkurannas.
EELK ja EV Valitsuse asjatundjate komisjon
Vabariigi Valitsuse ja Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) ühiskomisjon, mis moodustati 1995. aastal asjatundjate komisjoni staatuses, võis käesoleva aasta septembris tähistada oma 20. aastapäeva. Komisjoni kaasesimeesteks on olnud sise- (või regionaal-)minister ja peapiiskop. Komisjoni juures töötavad kultuuriväärtuste, sotsiaalküsimuste, haridusküsimuste ja õiguslike küsimuste alakomisjon. Komisjoni koosolekud on toimunud regulaarselt kaks korda aastas – kevadel ja sügisel. Nende ettevalmistamine on olnud usuasjade osakonna ülesandeks.
Tegu on olulise kiriku ja riigi koostöövormiga, seda enam, et paljusid teemasid on käsitletud ühiselt Eesti Kirikute Nõukoguga. Positiivse näitena võib tuua tulumaksuseaduse muudatustega kerkinud probleemide lahendamist ja otsust lülitada EKN-i esindaja tulumaksuga mittemaksustatavate organisatsioonide nimekirja läbivaatamise komisjoni. Samuti leidis lahenduse 2012. aastal aktuaalne olnud väliseestlaste vaimuliku teenimise rahastamise küsimus. Mitmete laual olnud seaduseelnõude puhul on kiriku seisukohtadega arvestatud.
Rida teemasid on jäänud aga aastateks venima ja ootavad poliitilist lahendust – näiteks Niguliste kiriku tagastamine, kirikult võõrandatud või deponeeritud kunstimälestiste ja museaalide omandiõigus või haiglakaplanaadi moodustamine. Viimase osas on tehtud praktiliselt kõik ettevalmistused (kaader, kutsestandardid, tööjuhendid), puudub üksnes ametkondlik otsus. Selliste probleemidega tegelemisel on oluline ka usuasjade osakonna initsiatiiv ning tugi. Ühiskomisjoni positiivseks pooleks on aga kahtlemata informatsioonivahetus ja dialoogi jätkumine.
Teised usulised ühendused
Usuasjade osakonna tegevusväli on võrdlemisi lai. See hõlmab 2013. aasta andmetel kümmet Eestis tegutsevat kirikut kokku 346 kogudusega, kümmet koguduste liitu 194 kogudusega ja 74 iseseisvat üksikkogudust. Neist kolm koguduste liitu ja 13 üksikkogudust esindavad mittekristlikke usundeid.[6]
Erinevate usutunnistuste suhted ja oikumeeniline koostöö kristlike konfessioonide vahel on Eestis jätkuvalt head. Sellele on kaasa aidanud nii riigi seadusandlus kui usuasjade osakonna tegevus. Kuigi aastate eest kogunes mõned korrad erinevate religioonide ümarlaud, pole viimasel ajal selleks vajadust olnud. Nüüd, mil suhtlemine teistest kultuuridest inimestega laieneb, maksaks ehk taas mõelda nende korraldamisele.
Usuasjade osakonnal on tulnud lahendada esmajoones üksikprobleeme: näiteks koguduste põhikirjade koostamine, viisataotluste ja elamislubade küsimus või toitumistavadega seotud eriarvamused vanglas. Eesti moslemite kodulehel leidub tänagi dokumendifotode tegemise juhend: „1. Kirjutada selgitav kiri oma soovist teha dokumendifotod kaetud peaga siseministeeriumi usuasjade osakonna juhatajale Ilmo Aule.“[7]
Oluline valdkond Eesti kultuurile on ajaloolised looduslikud pühapaigad: hiied, pühad puud, allikad, ohvrikivid, ohvriaiad ja ristipuud, mille uurimisele pani aluse juba pastor Jakob Hurt. Selle pärandi talletamiseks ja uurimiseks on koostatud looduslike pühapaikade arengukava, mille täitmist siseministeerium toetab, osaledes ka vastavas eksperdinõukogus.
Kuivõrd arengukavaga, mis oli mõeldud aastateks 2008-2012, ei suudetud kõiki ülesandeid täita, kinnitas kultuuriminister käesoleva aasta märtsis uue dokumendi: „Eesti looduslikud pühapaigad. Uurimine ja hoidmine 2015-2020.“ Selle elluviimisel osaleb partnerina ka Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Koda, kuna see toetab ka nende tegevust. Mõelda tuleks veel kristlike looduslike pühapaikade lülitamisele programmi ja vastava teabe vahendamisele EKN-i kaudu.
Koolitused, seaduseloome ja kaasamine
Kuidas ületada vastuolusid ja mittemõistmist kirikuinimeste ja riigiametnike vahel? Eriti olukorras, kus usuline üldharidus on aastakümneid puudunud. Kuidas suurendada ühistunnet ja ühiskonna paremat toimimist?
Tänuväärne roll on siin usuasjade osakonna korraldatud koolitustel. Alates 2006. aastast on peetud muinsuskaitse-alaseid koolitusi nii koguduste juhtidele kui muinsuskaitsjatele. Teemadeks: kiriku inventari ja hoonete hooldus, muinsuskaitseseadus, kirikukunsti ja sakraalhoone liturgiline tähendus. Koolitusi on läbi viidud eri paikades ja ka konfessiooniti – näiteks vanausulistele ja õigeusu kirikule.
Lisandunud on juhtimisalased koolitused EKN-i koguduste juhatuse esimeestele, mida võiks laiendada ka väljapoole. Tulemas on koolitus ohuplaanide teemal ning põgenikega seotud teabepäevad Vaos, kuhu on kaasatud ka mitmed asjakohased ametkonnad. Teabepäevi on korraldatud veel vabatahtlike tegevuse (2010), lastekaitse ja töötamise registri teemal (2014). Usuasjade osakonna nõunik Ringo Ringvee on pidanud asjakohaseid ettekandeid õppeasutustes, konverentsidel ja raadios.
Möödapääsmatult vajalik on abielu riikliku sõlmimise alane ettevalmistus vaimulikele. Seda on usuasjade osakond läbi viinud keskeltläbi kord aastas. 2010. aastal jõustunud uus perekonnaseisutoimingute seadus seadis koolitusele veel kõrgemad nõuded, mis tähendas ka osade vaimulike loobumist. Tänaseks on abielu sõlmimise õigusega vaimulikke Eestis 107. Aastas sõlmivad nad keskeltläbi 400-500 abielu.
Teine tegur, mis loob ühistunnet, on võimalus kaasa rääkida seadusloomes. Sellest on huvitatud nii usulised ühendused kui EKN. Kuigi kaasatusega on olnud pidevalt probleeme, näib olukord viimastel aastatel paremana. Usuasjade osakond on vahetanud teavet ja siseministeerium on kooskõlastusringil arvestanud ka usuühingute arvamusega.
Olulisemate eelnõudena, mille üle viimastel aastatel on arutletud, võiks nimetada tulumaksuseaduse ja kirikute ja koguduste seaduse muudatusi (2010), põhikooli ja gümnaasiumi uut õppekava (2010), kalmistuseadust (2011), kultuuripoliitika arengusuundade väljatöötamist (2012), karistusseadustiku muudatusi ja kooseluseaduse eelnõu (2013). Viimase puhul tuli kahjuks kogeda vastandumist ja dialoogi tõrjumist. Praegu on taas aktuaalsed põhikooli ja gümnaasiumiseaduse muudatused.
Kolmas tegur on koostöö vabaühenduste ja omavalitsustega. Koguduste osalemine ühiskonna ees seisvate probleemide lahendamisel on ju kasulik kõigile. Viimastel aastatel on kolmanda sektori rahastamine palju paremini korraldatud ning ka kogudused on arvatud abikõlbulikeks. Toetusi on saadud Hasartmängumaksu nõukogu ja Eesti Kultuurkapitali kaudu. Kiriku esindajaid on kaasatud nii Kodanikuühiskonna Arengukava kui Kodanikuühiskonna Sihtkapitali töösse.
Edukas on olnud Kodanikuühiskonna Sihtkapitali ja Sihtasutus Innove toetatud lapsehoiu- ja tugiisikuteenuse väljaarendamine kiriku osalusel. Möödunud aastal eraldati ka summad, millega 70 tugiisikut saaksid osutada teenust 700-le vanglast vabanenule. Muljetavaldav on olnud puuetega laste tugikodu „Päikesekiir“ areng Jõhvis. Mitmeid koguduste projekte on finantseeritud Liider-programmist.
Laialdane on ka koostöö omavalitsustega. Paljudes neist saavad kogudused nii tegevus- kui projektitoetust. Mõnel pool – näiteks Raplas – on sõlmitud konkreetne koostööleping valla ja koguduse vahel. Maakonna tasandil on peetud ümarlaudu ja palvushommikusööke koos kohalike liidritega.
Esiletõstmist väärib taolist koostööd käsitleva raamatu „Kirik keset küla“ ilmumine siseministeeriumi toel 2012. aastal. Eessõnas ütleb tollane regionaalminister Siim Kiisler: „Järjest enam süveneb arusaam, et kogudus on kogukond, kuhu kuuluvad ju meie oma küla, valla, linna elanikud, ja et see kogukond soovib ühendusena vastavalt oma võimalustele ja võimekusele samuti kaasa aidata kohaliku eluolu arengule.“[8]
Mida võiks kirikud ja kogudused edaspidi riigilt ja siseministeeriumi usuasjade osakonnalt oodata? Kindlasti jätkuvat avatust ja valmidust koostööks! Olgu selleks erinevad koolitused, projektid, seaduseelnõud või majandusküsimused. Esmajoones on tähtis, et vastastikku suheldes tuntakse end seisvat mitte vaenlase, vaid sõbra ukse taga, millest alati võib julgesti sisse astuda – nii, nagu on olnud seni.
Minevik, mis tekitab positiivseid tundeid, mida tahaks idealiseerida ja taas elustada, on hea materjal tuleviku kujundamisel. Samas teame, et tõelist ideaali ei saagi selles maailmas teostada, küll järgida ja usaldada. Õigus on apostel Peetrusel, kes ütleb: „Meie ootame aga tema tõotuse järgi uusi taevaid ja uut maad, kus õigus elab.“ (2Pt 3:13)
Või parafraseerides Urve Eslast: Parim võimalik nostalgia on see, kui igatsed taga midagi, mida kunagi ei olnud.[9] Tänu kõigile, kes selleks igatsuseks põhjust annavad!
[1] https://arhiiv.err.ee/vaata/kirikuelu-siseministeeriumi-usuasjade-osakond
[2] Eesti Kirikute Nõukogu 2014.aasta Tegevusaruanne lk.5-8
[3] Liina Raudvassar, Riigil ja kirikutel on ühishuvid mitmes valdkonnas, Eesti Kirik, 24.10.2012
[4] Kultuuriminister kinnitas pühakodade programmi, ERR 29.11.2013 http://kultuur.err.ee/v/varia/29c8da51-45a6-4e1c-a5b2-0b48ca55182f
[5] http://www.ekn.ee/uudis.php?id=30
[6] Statistilised andmed seisuga 01. 01.2013 https://www.siseministeerium.ee/sites/default/files/dokumendid/statistilisi_andmeid_liikmeskond_vaimulikke_kogudusi_01_01_2013.pdf
[7] http://www.islam.pri.ee/index.php?id=1123
[8] Kirik keset küla, lk 7
[9] Urve Eslas: Halvim võimalik nostalgia. 23.10.2015 http://uudised.err.ee/v/arvamus/da8c9566-5c3a-4330-9582-68e0dbc7e419/urve-eslas-halvim-voimalik-nostalgia