Lk 9:28-36: „Ent arvata kaheksa päeva pärast neid kõnesid sündis, et Jeesus võttis kaasa Peetruse ja Johannese ja Jaakobuse ning läks üles mäele palvetama. Ja palvetamise ajal ta näoilme muutus ja tema riided läksid kiirgavalt valgeks. Ja ennäe, kaks meest kõnelesid Jeesusega, need olid Mooses ja Eelija, kes kirkuses ilmudes rääkisid tema eluotsast, sellest, mis tal Jeruusalemmas tuli täide viia. Aga Peetrus ja tema kaaslased olid suikunud raskesse unne. Ent virgudes nägid nad Jeesuse kirkust ja neid kahte meest tema juures seismas. Ja see sündis, et kui need mehed tema juurest olid lahkumas, ütles Peetrus Jeesusele: „Õpetaja, siin on meil hea olla, teeme õige kolm lehtmaja: ühe sinule ja ühe Moosesele ja ühe Eelijale.“ Ta ei teadnud, mida ta ütleb. Aga kui ta seda ütles, tekkis pilv ja varjas nad, nemad aga kartsid pilve sisse jäädes. Ja pilvest kostis hääl: „See on minu äravalitud Poeg, teda kuulake!“ Ja kui see hääl oli kostnud, selgus, et Jeesus oli üksi. Ja nemad vaikisid ega kuulutanud kellelegi neil päevil midagi sellest, mida nad olid näinud.“
Lugu Jeesuse kirgastamisest või muutmisest pühal mäel puudutab inimhinge sügavaid igatsusi. On ju mäetipu vallutamisest saanud inimlike pürgimuste võrdpilt ning küllap igaüks otsib ka oma tähetundi, oma õnnehetke, mille kohta Fausti kombel öelda: „Oh ilus hetk, oh viibi veel!“ Mis võiks seda rohkem olla kui õndsus?
Sageli me aga ei teagi, mida tõeliselt tahame. Esmane on rahulolematus iseenda ja maailmaga, milles elame. „Ära siit, ainult ära siit, see ongi meie siht,“ sõnastab Franz Kafka oma päevikutes. Pattu langenud maailma patusele inimesele on see päris loomulik arusaam, lausa talupojatarkus.
Ühed pingutavad, et jõuda ühiskonnas haljale oksale, ning avastavad siis, et ka rikkad nutavad. See ei muuda küll mõttetuks edukust, kuid näitab, et seda ei tohi segi ajada inimloomuse tõelise eesmärgi - õndsusega. Teised pöörduvad vaimsete praktikate poole, lootuses avastada endas midagi geniaalset, midagi jumalikku, kogeda valgustust ja kirgastust. Kui vaja, võetakse appi kanep või kärbseseen, muusika või meditatsioon.
Paljud esoteerilised liikumised räägivad teadvuse erinevatest seisunditest. Näiteks kuulutati sel nädalavahetusel toimuva tantrafestivali kohta meedias, et see aitavat jõuda teadvuse kõrgematele tasanditele. Seal leiduvat nii mõndagi, mida nautida.
Spirituaalse õpetaja Dawid Hawkinsi meelest on selliseid tasandeid 17. Nende all mõistab ta siiski vaid erinevaid emotsioone, millest tähtsaim olevat „valgustatus“ või valgustatuse tajumine. Mõni teine teab lausa 144 ning sinna üles rühkida enamik lihtsurelikke mõistagi ei suuda. Parem ongi, sest sageli on tegu lihtsalt ülespiitsutatud aistingutega. Tõsi, ka meditsiinis kõneldakse 7 teadvusseisundist – alates koomast ja unes viibimisest, lõpetades täieliku tähelepanu ja analüüsivõimega. Inimteadvus on aga siiski tervik, siin pole edukaid ja eelistatuid. Seda enam Jumala jaoks.
Võib olla olukordi, kus pühamees mõistetakse hukka ja prostituut õigeks, kus teadmamees osutub narriks ja narr targaks. Inimesele nii tüüpiline kahepalgelisus, ebasiirus ja enesepettus mängib meile sageli ninanipsu. Uus Testament toob need võimalused täie selguse ja tõsidusega meie silme ette, näidates, et inimese enda ponnistused saavutamaks valgustatust, kirgastatust ja õndsust osutuvad sama petlikuks kui Goethe Faustil. Taevaredelit ei saa ise valmistada.
Tänane evangeeliumitekst juhib meid jumaliku kirkuse tõelisele allikale. Selleks on Jumala ilmutus Jeesuses Kristuses, ilmutus, milles meile – patustele ja nõtradele inimestele – pakutakse Jumala armu ja õpetatakse elu mõistma tema kingitusena, tema tahte täitmisena.
Kuulsime, et Jeesus läks kirgastumise mäele koos oma lähimate õpilastega – Peetruse, Johannese ja Jaakobusega, et seal palvetada. On ju palve usuelu süda, enda avamine Jumalale, valmidus teda kuulata, valmisolek tema tahet täita.
Ometi on jüngrid otsekui pimedusega löödud: nad on suikunud raskesse unne. Nad ei tea ega taipa midagi Jumalast. Kas pole see paljude tublide kristlastega ka täna nii?
Ärkamine valmistab üllatuse. Virgudes näevad jüngrid Jeesust koos Moosese ja Eelijaga, taevaste saadikutega, kellest esimene oli päästnud Iisraeli rahva Egiptuse vangipõlvest ja andnud talle käsuõpetuse, teine aga olnud üks suuremaid prohveteid, Jumala tahte vahendajaid.
Nüüd olid nad ilmunud, et kõneleda Jeesusega tema lähenevast eluotsast – tema lunastavast ristisurmast – jumalikust ülesandest, olla uue lepingu vahemeheks, päästa inimene patu ja surma meelevalla alt, taastada tema lapseseisus ja au. Kuulsime, et Jeesuse nägu oli omandanud teise ilme, tema riided helendasid ning ka Moosest ja Eelijat ümbritses kirkus.
Vastava kreeka sõna doxa tähenduseks on Uues Testamendis valgussära, hiilgus, samuti auhiilgus või au. Sellesse mõistesse on haaratud nii piiramatu majesteetlikkus ja meelevald kui ka hooliv ja õiglane valitsus. Johannese evangeeliumi esimeses peatükis öeldakse Jeesuse kohta: „Ja me nägime tema kirikust nagu Isast Ainusündinu kirkust täis armu ja tõtt.“
Nüüd näevad seda ka jüngrid. Nad sooviksid selle hetke jätkumist, selle taevase auhiilguse alatist ligiolu. Peetrus on koguni valmis ehitama kolm lehtmaja – ühe Jeesusele, ühe Moosesele, ühe Eelijale – et need taevased saadikud vaid ei lahkuks. Et taevariik oleks maa peal!
See polnud aga Jumala plaan: Sõnumitoojad kadusid koos kõike varjava pilvega, ning hääl pilvest lausus hirmunud ja segaduses meestele: „See on minu äravalitud Poeg, teda kuulake!”
Kas ei korda sedasama Jeesuse ema Maarja tänavuse Maarjamaa teema-aasta juhtmõtteks valitud piiblitekstis: „Tehke, mis tema ütleb!“ Miks siis? – Sest temale on antud kõik meelevald taevas ja maa peal! Temas leiate oma elusihi, temas ülendatakse ja kirgastatakse teid!
Kui pilv oli hajunud, selgus, et Jeesus oli üksi. Kogu see ausära ja ilmutus keskendus Temale, andis tähenduse Temale. Tema käes on võti, tema on uks. „Ja kellegi muu läbi ei ole päästet, sest taeva all ei ole antud inimestele ühtegi teist nime, kelle läbi meid päästetaks,“ võtab Apostlite tegude raamatus selle sõnumi kokku püha Peetrus.
Tegelikult on üsna rakse öelda, kellele oli see kirgastamine suurem muutus – kas Jeesusele või Tema õpilastele, kes said ilmutuse osaliseks. Peetrus kirjutab sellest hiljem kui enda ja teiste apostlite usule kindla aluse pannud sündmusest:
„Meie Issanda Jeesuse Kristuse väge ja tulemist ei ole me teile teatanud mingeid targutavaid müüte jäljendades, vaid me oleme Tema suurust näinud oma silmaga. Sest Ta sai au ja kirkust Jumalalt Isalt, kui ilmvõrratult kirkuselt kostis Talle hääl: „See on minu armas Poeg, Temast on mul hea meel!“ Ja seda häält me kuulsime tulevat taevast, kui me olime koos Temaga pühal mäel. Ja nii on meil midagi kindlamat prohvetisõnast.“ (2Pt 1:16-19)
Kuigi jüngrid neil päevil nähtust vaikisid, lastes kogetul kõigepealt iseendas ruumi leida, asusid nad hiljem seda innukamalt kuulutama rõõmusõnumit Kristusest. Selliseid erilisi hetki ei peagi olema just palju, et kogeda Jumala ligiolu ja mõtestada ümber kogu oma elu, et tunda Jeesuses ära Jumala Poega ja mõista, et ka kõige hallim argipäev on koos temaga helge ja kirgas.
Nõnda on ka iga missa, iga palvehetk selleks jumalikuks ilmutuseks, mis meid ülendab ja edasi kannab. Iga Gloria ja Sanctus kuulutab Jumala auhiilgust ja laseb meil sellest osa saada. Tarvitseb vaid koos jüngritega oma ususilmad avada.
Pole olemas teist kõrgemat teadvust kui usk Kristusesse, kui elu koos Temaga ja Teda järgides. See on auline ja püha elu, millest vähemaga – olgu meelituste, edevuse või eneseülistamisega – ei saa rahulduda. Vajame teadmist, et meidki hüütaks Jumala lapsiks! Aamen.