Austatud daamid ja härrad, vennad ja õed! Tervitan teid ja algavat konverentsi Eesti Kirikute Nõukogu nimel.
Elu kuhjab meie ette aina uusi ja igivanu küsimusi: Kas identiteet on arengu komistuskivi või suunanäitaja? Kumb on olulisem: kas rahvuslikkus või inimlikkus – ja milles nad kattuvad? Kas religioon liidab või lahutab? Kes otsustab kõlbluse üle? Millal võim tähendab julgeolekut ja millal ohtu? Milles peitub Euroopa ja Eesti hing?
Teema-aasta „Kaheksa sajandit Maarjamaad“ ning käesoleva konverentsi teemapüstitus – „ajalooteadmusega eilsest homsesse“ – kutsuvad meid tegelema kolme klassikalise ülesandega: retrospektiivse, analüütilise ja prognostilisega.
Esimesega neist tegi algust juba Läti Hendrik oma Liivimaa Kroonika sissejuhatavas laulus:
„Kõike, mis hüva on, vaga on, vastne on, anna sa meile,
Pahimat võita ja roimasid vältida anna sa meile,
Alatust kaotada, haigusi tõrjuda anna sa meile,
Mis paha põlata, mis hüva õppida, anna sa meile.“
Kindlasti on see ajaloo üheks võimaluseks ja väljakutseks. Meil on selleks materjali juba kaheksa sajandi jagu ja enamgi veel. Aidaku algav konverents meid sellesse süveneda.
Kuid millised oleme täna? Kas leidub ka kaasajal ajatuid väärtusi ja mis suhe on neil usu ja Jumalaga? Neid küsimusi tõstatas juba 19. sajandil siinsamas Tartu Ülikoolis sotsiaaleetika ja sotsioloogia teerajaja, teoloogiaprofessor Alexander von Oettingen.
1867. aastal ilmunud teoses „Moraalistatistika ja selle teaduslik tähendus sotsiaaleetikale“ ütleb ta: „Moraalistatistika väärtustamine tema tähenduses kristlikule kõlblusõpetusele ja sotsiaaleetika rajamine empiirilisele alusele… võimaldab nähtavale tuua teadusliku seisukoha, mis seda ettevõtmist ka meie ajas õigustab.“ Olgu käesolev konverentski sammuke sellel teel.
Ning millisena võiksime näha tulevikku?
1983. aastal koostas Mart Rannut matemaatilise mudeli – sealhulgas aeg-ridade ekstrapoleerimine, korrelatsioon- ja faktoranalüüs – selle kohta, milline on olukord Eesti luterlikus kirikus aastal 1990. Prognoosi kohaselt oleks ristimisi pidanud olema 850 ja leerilapsi 720. Tegelikult olid vastavad arvud 18 600 ja 11 600. Matemaatika ei eksinud – Jumala õnnistust ei saanud aga arvutada!
Pühakiri soovitab meil ütelda: „Kui Issand tahab ja meie elame, siis teeme seda või teist.“ See on täppisteadus! Jätkugu meil sellist tarkust ka tulevikku kavandades ja kujundades.
Tänan kõiki, kes käesoleva konverentsi kavandamisel ja ettevalmistamisel on vaeva näinud ning soovin konverentsi tööle rohket Jumala õnnistust! Sellega kuulutan konverentsi avatuks.