« tagasi


Advendijutlus (Mk 11:1-10)


Kui mõni ütleb, et elu on lill, siis vaadates eile lõppenud Pimedate Ööde Filmifestivali põhiprogrammi filme maailma eri paigust, tuleb tunnistada, et maailm ja elu on hädaorg – täis viletsust, kannatust ja konflikte. Just sellelt pinnalt tõukub enamiku autorite looming ja vaevalt need sügava tajuga inimesed palju eksivad.

Sedasama tõdes eilses Päevalehes ka Vahur Kersna, tsiteerin: „Eesti kõige suurem probleem on sügavalt õnnetud inimesed. Kümned tuhanded naised, kes saavad kodus peksa ja keda alandatakse. Tuhanded mehed, kes pole selle maailma, aja ja elu jaoks piisavalt head ja seetõttu joovad ennast pikkamisi surnuks. Tuhanded lapsed, keda ei hoita ega armastata, vaid alandatakse ja kiusatakse kodus, koolis või küberruumis. Eesti probleem on katkised hinged. Nendega peaksime tegelema.“

Algav advendiaeg tähendab millegi suursuguse, ilusa ja imelise ootust, sellele tee valmistamist. See kõneleb millegi kogemisest, mis muudab põhimõtteliselt meie elu, annab sellele uue tähenduse, võimaluse ja sära. Kõige suurem mõeldav ime saab olla vaid kohtumine Jumala endaga, meie elu algpõhjuse ja valitsejaga. Millisena ja kuidas teda kohtame?

Tänase pühapäeva teema ütleb: „Sinu kuningas tuleb alandlikkuses!“ Miks kasutab ristiusk Jumalast kõneldes sellist vastandlikku sõnapaari?

Ajaloost tunneme kuningat ju esmajoones võimu, vägivalla, rikkuse ja uhkuse kehastajana. Riikide teket nähakse peamiselt ülikute ja vürstide enesekehtestamises nõrgemate üle. Riigi olulisteks atribuutideks on jõustruktuurid – sõjavägi, politsei, kohus ja vangla. Nimekas sotsioloog Max Weber defineerib riiki kui "kohustuslikku poliitilist organisatsiooni keskvalitsusega, mis suudab kehtestada ja hoida legitiimse vägivalla monopoli kindlal maa-alal".

Ometi räägib Piibel Jumalast kui kuningate kuningast ja isandate isandast – Kõikväelisest – ja Jeesus ise ütleb, et talle on antud „kõik meelevald taevas ja maa peal“. Ta õpetab meid paluma, et Jumala tahtmine sünniks maa peal nagu taevaski ja nimetab Jumala riiki kuningriigiks.

Mis on siis Jumal-kuninga juures teisiti? Miks iseloomustatakse teda alandlikkusega?

Kuigi inimkond on alati igatsenud „head kuningat“ ja „valgustatud valitsejat“, jääb inimene inimeseks ja inimlik kuningas koormatuks inimlike nõrkuste, süü ja patuga, mida võim ainult suurendab. Seetõttu on kuningakultus järjest taandunud ja populaarsust võitnud demokraatia - süsteem, mis vähemalt teoreetiliselt väärtustab iga inimest ja annab talle võimaluse ühiskonna elus kaasa rääkida.

Kuid ka siin peituvad omad ohud. Inimeste võimupüüd ja kasuahnus pole kuhugi kadunud. Taas kõneldakse võimuvertikaalist, toiduahelast ja vasallühiskonnast. Võimumonopoli kõige suurem oht on selles, et see alandab inimese orjaseisundisse, muudab kuulekaks käsutäitjaks, diktatuuri või peavoolu kruvikeseks.

Vanast Testamendist loeme, kuidas Iisraeli rahvas nõuab endale kuningat nagu see on paganarahvastel, kuigi nende üks esimesi prohvetid, Saamuel, neid selle eest hoiatas. Lõpuks kõneles Jumal Saamuelile: „Kuule rahva häält kõiges, mida nad sulle ütlevad, sest nad ei põlga sind, vaid põlgavad mind kui oma kuningat.“ Nii või teisiti väljendub inimlikus võimus sageli inimeste võõrandumine Jumalast, nende sügavate, armastusest kantud, humanistlike joonte kaotus, mis tulenevad tõsiasjast, et oleme loodud Jumala näo järgi ja oleme kõige enam iseendaks siis, kui side Jumalaga on otsene ja elav.

Seal, kus Jumal Jeesuses Kristuses meie kuningaks saab, peab tema ilmuminegi toimuma põhimõtteliselt teisiti kui maiste kuningate ja keisrite puhul, kus näeme enamasti uhkeid kaarikuid või limusiine, ümber kaardiväelased või turvamehed, saatjaks heeroldite või ajakirjanike hordid.

Jeesus sünnib viletsas loomalaudas, teda tervitavad vaesed karjased, teda tahetakse tappa, mistõttu tuleb ta viia pagulusse. Nüüd saabub ta paasapühadeks pealinna Jeruusalemma ning demonstreerides oma kuninglikku Messia-rolli, teeb seda eeslisälu seljas, kuid seegi on laenatud. Eesel oli antiikmaailmas lihtne tööloom vastandina hobusele, kes kuulus relvastusse ja oli esindussõidukiks. Kui valitseja tahtis väljendada oma rahumeelsust, sõlmida mõnd lepingut või seada end alluvatega ühele pulgale, võis ta kasutada eeslit.

Jeesus tuleb Jeruusalemma teades juba ette - nagu ta varem oma jüngritele on kuulutanud - et tal tuleb kannatada ja surra. “Vaata, me läheme üles Jeruusalemma ja Inimese Poeg antakse ülempreestrite ja kirjatundjate kätte ning need mõistavad ta surma.“ (Mt 20:18) Rahva kiiduavaldustele, millest kuulsime jutluse kirjakohas, järgnes peagi nõudmine: „Poo risti, poo risti!“. Rahvast pilgates lasi Pilaatus ristile lüüa sildi: „Jeesus Naatsaretist, Juutide kuningas.“

Ometi on vägevad troonidelt langenud ja kuningadki kadumas ajaloo näitelavalt, Jeesus aga on tulnud ja jäänud kuningaks miljonitele. Tema õigust kasutada kuninga nime ei toeta üksnes põlvnemine kuningas Taavetist, millele viitas rahvas, või prohvet Sakarja ettekuulutus: „Hõiska Jeruusalemma tütar, vaata, sulle tuleb Sinu kuningas, õiglane ja aitaja. Ta on alandlik ja sõidab eesli seljas,“ vaid Jeesuse eluhoiak, mis tunnistades jumalikust tõest, kannab ja teenib elu. Just selle nimel oli ta valmis surema.

Olla alandlik, tähendab teisisõnu olla hooliv, halastaja, andeksandev, teenimis- ja ohvrivalmis, ühesõnaga ARMASTADA. Just selles ilmneb Jumala loomus ja inimelu suurus, tema rikkus ja õnn. Jumal võtab inimest tõsiselt, ei pea teda mutrikeseks oma kosmilises masinavärgis, vaid teadlikuks ja vastutustundlikuks kaastööliseks oma majapidamises.

Jumala kohta kasutatav „kuninga“ mõiste väljendab küll selgelt prioriteetsust ja ainuvõimu, kuid sageli risti vastupidises tähenduses maiste võimukandjatega. „Rahvaste kuningad peremehetsevad nende üle ja neid, kes nende kallal meelevallatsevad, hüütakse heategijaiks,“ (Lk 22:29) ütleb Jeesus ja lisab: „Teie keskel ärgu olgu nii! Kui keegi tahab olla esimene, siis ta olgu viimane ja kõikide teenija!” (Mark 9:35). Selline kuningas koputab vaikselt südameukse taga, äratab südametunnistuse, kutsub meeleparandusele ja enda eeskuju järgimisele.

PÖFFi võistluskavas olnud film „Kodulävel“ räägib eelmise aastakümne lõpul Hispaaniat tabanud majanduskriisist, mille käigus tõsteti kodudest välja sadu tuhandeid inimesi, keskmiselt 130 peret päevas. Hispaania kuningast polnud siin mingit abi. Ometi ärkas südametunnistus mõnelgi pangajuhil, kes väljatõstmist nõudis, politseinikul, kes peresid jõuga tänavale tõstis ja korteriomanikul, kes hädasolijaid majutas. Üheskoos summeerus jõud ühiskondlik õiglus taastada.

Oikumeenilise žürii poolt võidufilmiks valitud „Sünge õnn“ kõneleb autoavariis pere kaotanud lapsest, kes pealegi end selle tragöödia põhjustajaks peab. Nõustaja, kes last elule tagasi võita soovib, on valmis kõiki raskusi trotsides ta ise lapsendama - ja korraga hakkavad lahenema ka ta enda pere probleemid. Kuidas sa seda oled suutnud, küsitakse talt ülestõusnud Kristuse pildi ees. „Ma usun imesse,“ kõlab vastus. Elust võib saada lill ka kesk talve, külmal ajal, nagu Kristuse sünnist kõneleb jõululaul.

Olgem siis meiegi valmis vastu võtma Jumala alanduse ja armastuse imet Jeesuses Kristuses. Hõisaku meiegi südamed: „Hosanna! (eesti keeli: aita ja päästa meid!). Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel! Hosanna kõrgustes!“ Aamen.


Andres Põder
Peapiiskop emeeritus

27.11.2016 Tallinna Piiskoplik Toomkirik

« tagasi  üles