Lugesin põnevusega Valdur Mikita „Lingvistilist metsa“, kus ta püüab asetada Eestit maailma keskpunkti ja leiab, et ainult õnnis tühjus teeb selle võimalikuks. Muud meil ju polegi – ei jäämägesid ega palmisaari, ei antiiki ega Nobeli laureaate. Kuid selles iva ongi, sest „asjade keskel pole mitte midagi. Ratta keskel on tühi ruum.“
Oleme ülestõusmispühadel meenutamas Kristuse tühja hauda ja ingli sõnu, et „teda ei ole siin, ta on üles tõusnud“. Ajaloolased ja teoloogid on üksmeelel, et just Kristuse ülestõusmisest, tema võidust surma üle on saanud ristiusu kese – see, mis väga selgelt väljendab inimsaatuse sõlmpunkte, meie võimalusi ja vastutust ning suunab meie eluhoiakuid ja samme.
Tõsi. Ratas pole tehtud selleks, et tema keskel oleks tühi auk, vaid telg, millele ta toetub. Selleta on ratas kasutu. Ka meie kujutlus kõiksusest, meie maailmapilt väärastub, kui selle keskpunktiks pole Jumal, vaid midagi muud, morbiidset ja tühja.
Dostojevski „Vennad Karamasovid“, mida praegu Draamateatris mängitakse, modelleerib olukorra, kus usk Jumalasse on kadunud. Rakitin ja Dmitri vestlevad vanglas: ““Aga kuidas siis peab inimene elama pärast seda? Ilma Jumalata ja hauataguse eluta? Nüüd siis, tähendab, on ju kõik lubatud, võib kõike teha?” – “Kas sa ei teadnudki?” kõlab vastus.
Jan Kaus leiab, et kõik Dostojevski kurjategijad kahetsevad, kahtlevad, piinlevad. Nende jaoks on südametunnistus inimese paratamatu omadus, Jumala hääl temas. Niinimetatud moodne inimene võib aga südametunnistuse hüljata, sest sellest on saanud pelk enesesäilitamistungi vahend. Piinlev kurjategija on tänapäevasele inimesele üha mõistetamatum. Palju arusaadavam on kurjam, kes ütleb: „Aga kurja teen ma sellepärast, et see mulle meeldib.“
Hiljutises Ööülikooli saates tõdes Viivi Luik, et „vale võidukäik on väga tihedalt seotud surma vääramatusest arusaamise kaotsiminekuga, elu pühaduse kaotsiminekuga." On ju pühaduse ja aukartuse tunne tihedalt seotud tõega. Surm selles seoses tähendab mõistagi aruandmise ja vastutuse vääramatust. Jumala kohut, nagu seda sõnastab piibel. Kohtumõistja eitamine olukorda ei lahenda. Üksnes kahetsus ja arm võib aidata selleks valmistuda.
Toetudes nimekatele uurijatele leiab Luik, et ratsionaalse mõtlemise pidev alla kriipsutamine, ime ja pühaduse väljalülitamine läinud sajandil kutsus esile selle antipoodi – vale – totaalse kummardamise, sest hoiakute pendel liigub servast serva.
Me pole veel tänagi vabad taolisest eksitavast eneseusaldusest ja kuuleme väiteid, et „valgustusajastu algas pärast seda, kui loodusteaduste võidukäik lõi kõikuma jumaliku absoluutse tõe“ ja „sajandeid kehtinud piiblidogmade kummutamisest tuli mõistmine, et inimene ise avastab tõe.“ Egoistlik ülevalgustatus pimestab.
Viivi Luik tsiteerib lausa prohvetlikuks osutunud Max Schelerit, kes toob välja taolise inimkeskse tõemõistmise traagika, öeldes: „Moodsas maailmapildis on asjad pööratud pea peale: siin püütakse kõike elavat mõista läbi elutu, käsitledes elu üldse kui tähtsusetut vahejuhtumit mehhaanilises protsessis.“
Niisiis: surm ja elu on kaotanud oma saladuse. Inimesest sai lihakeha. Asjad aga ei vastuta. Asjadel pole moraali. Viivi Luige sõnul on see tõe nii täielik pea peale pööramine, et vale hakkab tunduma tõena. Kuid seda võib nimetada ka tõe teadlikuks devalveerimiseks. Siin peitub ka totalitarismi seeme, mis soodsas poliitilises pinnases ikka ja taas pead tõstab.
Sellist läänemaailma esemõistmise allakäiku, väärtuse ja väärituse segiajamist, on paavst Johannes Paulus II nimetatud ka surmakultuuriks. Surm on muutunud vaid tehniliseks protseduuriks, väljalülitamiseks, mida võib praktiseerida ka veel eksisteerivates inimsuhetes. Näiteks virtuaalses, vajutades lihtsalt klahvile. Või perekonnas, lihtsalt hüljates abikaasa ja lapsed. Või isiklikus, uinutades end mõne meelemürgiga.
Sellist surmakultuuri viljeleb ka ksenofoobia, rassism ja eugeenika, aga ka sotsiaaleugeenika, mille üheks vormiks on nii eutanaasia kui abort. Asjad, mille puhul inimõiguste algne mõte, kaitsta elu, on pööratud vastupidiseks, õiguseks hävitada elu.
Vale valdkonda kuulub ka tsensuur, olgu seadusandluse või lihtsalt poliitkorrektsuse näol. See ohtlik suund ilmneb püüdes karmistada karistusi mõttekuritegude, sealhulgas vihakõneks nimetatu eest, samuti teisitimõtlejate, vilepuhujate ja tõehõikajate häbimärgistamises. Ometi peaks ideede võistlusel põhinev demokraatia isegi iga uitmõtte eest tänulik olema.
Olukorras, kus poliitilised suhted on pingestunud ja käib propagandasõda, on kiusatus kasutada tsensuuri relvana – kui mitte otse valetades, siis esitades fakte valikuliselt. Mäletatavasti konstateeris kaitseministriks olnud Jaak Aaviksoo artiklis „Infokonfliktid ja enesekaitse“, et „päris kindlasti ei tohi ennast lasta peibutada ettekujutusest, et ainult tõe mõõgaga on võimalik tagada enda kestmine.”
Taoline machiavellilik lähenemine jagab maailma minaks ja mitteminaks, omadeks ja vaenlasteks, nii et mõnestki ametliku ideoloogia kriitikust võidakse kerge vaevaga teha Moskva mõjuagent või terroristide toetaja – kasvõi sõnadega nagu dogma ja traditsioon. Vahel satub sellise süüdistuse alla lausa ühiskonna enamus.
Tuleb nõustuda professor Jan Burmaga, kes leidis Päevalehes, et „terroriaktid võivad teha tohutut kahju. Aga nad ei suuda hävitada avatud ühiskonda. Ainult need, kes valitsevad demokraatlikke riike, saavad avatud ühiskonna hävitada, kui piiravad vabaduse nimel meie vabadusi.“
Inimõigusi ja inimväärikust tuleb kaitsta neile vääriliste vahenditega – arusaamise ja usuga, et me ei ela totaalse surma maailmas, kus surm vabastab nii vastutusest kui kohustusest moraalselt käituda – seega ka südametunnistusest. Veel enam, kus surm võiks tähendada ka lõplikku süüdiolekut ja hukkamõistu.
Kristuse surma ja ülestõusmise valguses võime isegi surmas näha armu ja elu – jõuallikat kurja võitmiseks. Sest kes võiks olla rohkem vaba kui see, kes on vabastatud surma meelevalla alt? Vaba elu ja headuse tarvis. Ja mida muud kristlik ligemisearmastus tähendabki kui seda, et kui on võimalik hoiduda kellelegi haiget tegemast, olgu füüsiliselt või vaimselt, siis nii tulebki käituda. Või kui on võimalik vaigistada kellegi valu, siis nii tulebki käituda. Just sellise hoolimise ja armastuse saadikuks peaks olema iga inimene. Süümeloome on tähtsam kui seadusloome.
Selles mõttes on Kristuse ülestõusmine surnuist ja iga ülestõusmispüha südametunnistuse äratuskell ja tõekarjatus selles maailmas – parreesia – nagu oma vastvalminud filmi antiiksest tõeütlemisest pealkirjastas Mart Raukas. See tõekarjatus kutsub vaatama oma elule mitte läbi haua, vaid läbi Kristuse, kes on seesama eile, täna ja igavesti, ning hindama oma võimalusi soovitava tulemuse seisukohast.
Tuntud on lugu Alfred Nobelist, kes oma venna surma puhul leidis lehest nekroloogi, kus oli kogemata kirja pandud tema enda elulugu. Seal kirjeldati seda hirmsat hävitustööd ja surma, mida tema leiutatud dünamiit oli maailma toonud. Nördinud Nobel mõistis, et kui ta soovib endale kunagi teistsugust nekroloogi, peab ta kõigepealt oma elu muutma. Seda ta ka tegi ning nüüd tunneme teda pigem panuse tõttu rahu tagamisse. Kuivõrd suure panuse võib veel anda usk ülestõusmisse!