« tagasi
KÕNE EESTI VABARIIGI RIIGIVANEMA AUGUST REI JA THERESE REI ÜMBERMATMISEL
Heebrea kirja 11. peatükis on öeldud:
Need kõik surid uskudes, saamata kätte tõotusi, vaid nähes ja tervitades neid kaugelt. Ja nad tunnistasid end olevat võõrad ja majalised maa peal. Kuid, kes selliselt kõnelevad, annavad mõista, et nad otsivad kodumaad. (13-14)
Nii räägib Pühakiri muistsetest esiisadest, suurtest rahvajuhtidest.
Inimelu on kodu- ja kodumaaigatsus. Ma sooviksin kodus olla… See soov ei lakka. See kodu ei ole kunagi päris valmis. Ikka on ta natuke eemal ja kättesaamatu. Ometi pärineme me sealt, kasvame selle najal, püüame seda luua ja sinna välja jõuda. Me vaatame lootusrikkalt selle poole.
Sünnimaa on selle jääva kodu maine võrdkuju.
1946. aastal, kui Eesti oli langenud okupantide küüsi, kirjutab võõrsil viibiv August Rei südamevaluga ühes oma luuletuses:
Neil öödel sinust mõtted lahkuda ei saa.
Sest tean: ma puhkust leiaksin vaid sinu rinnal.
Kui jälle kõnniksin ma sinu pühal pinnal -
Mu õnnetu, mu ristilöödud kodumaa.
Täna sängitame August Rei ja tema abikaasa Therese põrmu pärast pikki eemalolekuaastaid kodumaa armastatud mulda. Kurla koolimaja Pilistvere kihelkonnas, Augusti sünnipaik, püsib veel. Püsib Estonia teater, kus Therese lauljatalent säras. Püsib Eesti Vabariik, millele Reid oma elu pühendasid. Püsib usk, et kodumaa, millist tõeliselt tahame ja igatseme, on saavutatav.
Apostel Paulus ütleb: Ma unustan kõik, mis on taga, ja sirutun eesoleva poole, ma püüdlen sihtmärgi poole, Jumala üleva kutsumise võiduhinna poole Kristuses…Meie kodupaik asub taevas (Fl 3:13-14.20). Siin tuleb tunnistada, et oleme vaid võõrad ja majalised. Oleme teelised.
Just sellisest igatsusest lähtub palve: Sinu riik tulgu, Sinu tahtmine sündigu, nagu taevas, nõnda ka maa peal. Midagi meie igatsuste kodumaast on realiseeritav juba praegu!
Tahame, et meie kodu oleks ilusaim ja parim paik maailmas. Selle nimel töötame ja võitleme. August Rei osales 1905. aasta revolutsioonis, taotles sotsiaaldemokraadina õiglasemat ühiskonda. Õppis õigust, praktiseeris advokaadina, toimetas ajalehte, asus ise poliitikuna korraldama oma rahva elu.
Kodumaa-otsija on ühtaegu teenäitaja. Need, kellele on antud see ülesanne, võivad saada üle ajaloo kõrguvateks mäetippudeks, mis teisi innustavad ja teele kutsuvad.
August Rei tee algas ajal, mil Eesti Vabariik oli veel unistus. Ometi sai temast erinevatel hetkedel selle riigi töö- ja hoolekandeminister, peaministri asetäitja ja haridusministri kohusetäitja, Asutava Kogu esimees, Riigikogu esimees, välisminister ja eesti saadik Nõukogude Liidus. Pärast Eesti okupeerimist - Eesti Rahvusfondi ja Eesti Rahvusnõukogu esimees.
Kahel korral on tal olnud meie riigi esimeseks meheks - detsembrist 1928 - juulini 1929 riigivanem ja jaanuarist 1945 - märtsini 1963 peaminister vabariigi presidendi ülesannetes.
Ta hoidis alal õigusliku järjepidevuse punast lõnga meie riikluse ja iseseisvuspüüete katkematus köies.
August Rei ja ka tema abikaasa tee lõppes, kui maine kodumaa oli kättesaamatu. Ta nägi ja tervitas iseseisvust kaugelt, kui lootust ja tõotust. Lahkunu sõnadega:
Aeg tuleb – võidutuli jälle üles loidab,
Uus vabadusehommik sulle jälle koidab,
Mu üle kõige kallim maa, mu kodumaa.
Ta jagas seda veendumust oma lähedastega, kaasvõitlejatega, rahvaga. Täna austame ja täname teda selle usu ja ustavuse eest. See lootus ei jätnud häbisse. Isegi siis, kui see tundus uskumatu ja mõttetu. Usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus, algab Heebrea kirjas kõneksolnud peatükk.
Minevikku ei tohi unustada. Me ei tohi unustada oma suurmehi. Ometi ei ela rahvas minevikust, vaid sellest usust, mis läbi mineviku ja seal tegutsenud inimeste leiab kinnituse ja veenvuse: kodumaa on ees!
Kes nõnda elavad ja kõnelevad, nagu seda tegid Reid, annavad tunnistust, et nad otsivad kodumaad. Ja see neile ka antakse! Puhaku nad seal rahus. Aamen.
Andres Põder
Peapiiskop27.08.2006 Tallinna Metsakalmistul
« tagasi ⇑ üles