« tagasi


JUTLUS ALLIANTSKONVERENTSI JUMALATEENISTUSEL
Oleviste kirikus 14.mail 2005


See ei sünni väe ega võimu läbi, vaid minu Vaimu läbi, ütleb vägede Issand.
Sakarja 4,6

Meie konverentsi teemaks on "Üks Vaim - eri keeled". Heebreakiri ütleb, et Jumal on viimseil päevil meile rääkinud Poja kaudu, kelle Ta on pannud kõigi asjade pärijaks ja peaks oma kogudusele. Jumala keel on Kristus! Kuigi Kristus ihulikul kujul meie keskelt lahkus, tõotas Ta saata meile teise Lohutaja, Püha Vaimu, kes tuletab meelde kõik, mida Tema on õpetanud ja rääkinud ning ühendab meid Temaga, muudab meid Tema vaimulikuks ihuks, kirikuks.

VÄLJAKUTSETE KESKEL

Maailm meie ümber esitab meile tohutult väljakutseid - nii rahvastele, riikidele kui ka meile igaühele. Igal päeval ja hetkel tuleb meil lahendada keerukaid küsimusi ja langetada otsuseid.

Sageli me mõtleme, et vastused on meie endi käes. Tundub, et kui meil oleks väge ja võimu, küll me paneksime asjad paika. Siis tuleb tagasilangus ja paistab, et väge ja võimu võib palju olla, aga asjad ei lahene. Meie sisemised probleemid käivad meiega kaasas. Meie nõtrus, puudulikkus, poolikus ning patt vajavad lahendust ja lepitust.

Mind kutsuti kõnelema asutuste juhtidele sellest, miks selle sajandi algul on usuküsimused saanud maailmas ja ühiskonnas nõnda olulisteks ning tähtsateks. Kui alustasime sellest, milles probleemid õieti seisnevad, siis tuli välja, et need on inimeste ja maailma omad. Väga igapäevased ja mõnikord väga keerulised. Mulle tundub, et Jumal kõneleb ka nende kaudu ja paneb meid küsima, kas meil endal on vastuseid. Kas meil on midagi kõnelda maailmale? Kas usuküsimused ei ole just need, mis vastuse annavad?

Vahest lähevad põhjused ja tagajärjed, vahendid ja eesmärgid segi. Tahetakse lahendeid tänase päeva probleemidele, aga hoopis ilma Jumalata, Teda unustades ja Temast mööda minnes.

Minu käest küsiti näiteks, mida saaks kirik teha, et panna naised rohkem sünnitama. Mida võiks kirik teha, et hoida inimesi aidsi nakatumast? Aga ei küsitud, mida teha osaduse leidmiseks Jumalaga. Inimene ei mõtlegi Jumala peale, ta kardab ja väriseb aidsi ees. Ta tahaks, et oleks lapsi ja rahva elu jätkuks.

VÕIM JA VAIM

Väljakutsed on õigupoolest selleks, et näidata - Jumal üksi kõneleb ja vastab. Lahendused ei ole meie käes, kuipalju meil väge ja võimu ka oleks. Armastama ei saa kedagi sundida väe ja võimuga. Kedagi ei saa teha heaks inimeseks vangimaja ja politseiga. Ei saa lahendada sotsiaalseid küsimusi jõustruktuuride abil. Ainult Vaimu abil. Küsimus on, kelle ja millise vaimu abil. Kas meie oma nutika mõistuse ja terase vaimuga või püha ja kõrge, kõige vägevama, uueks loova Jumala Vaimu abil.

Läbi ajaloo on kõlanud küsimused, milline on vaimu ja võimu vahekord. Hiljuti tuletati ajakirjanduses meelde Jossif Stalini provotseerivat või alandavat küsimust: Mitu diviisi on Rooma paavstil, et ta tahab maailma valitseda? Ilmselt tahtis ta öelda, et võim maailmas on tema käes. Kummaline küll, kõik need diviisid ei hoidnud tema impeeriumi. Evangeelium, mida kuulutab kirik, on muutnud maailma. Sellelt oodatakse ka tänapäeval järjest rohkem vastuseid. Järjest suurem on huvi, mida ütlevad ristiinimesed.

See tuletab meelde Rooma keisrit Julianust, usutaganejat, kes võitles kristlaste vastu ja tahtis ennast maksma panna väe ja võimuga. Oma surmahetkel pidi ta tunnistama: Galilealane, sa oled võitnud. See, mis tundub mõnikord nii nõrk ja tühine - mis see Vaim ikka ära teeb, mul on tankid, raha ja positsioon - on otsustav. Kõige hea algus, mida me vajame, on Jumala loovas Vaimus, selles sõnumis, mida Jumala Vaim meile avab nägemaks lepitust Kristuses, uut inimest, uut loodut, Jumala armastust Kristuses.

Tuletame meelde Ga 5,22-23: Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus. Milline lõpmata vägi ja võim peitub selles käegahaaramatus, nähtamatus Vaimus! Neis artiklites, mida meenutasin, imestatigi, kuidas nähtamatud taevased väehulgad on võitnud ära tankidiviisid. Ja võidavadki ära!

JUMALA SÕNA

Millele Sakarja oma prohvetlikus nägemuses viitab?

Paabeli vangipõlv oli lõppenud. Maa oli laastatud, Jumala rahvas ägas. Nad tahtsid üles ehitada Jeruusalemma ja taastada Tõotatud Maa. Nad tahtsid taastada templi. Palju jõudusid oli nende vastu. Kohalikud paganasuguharud mässasid, majanduslikud mured olid igaühe õlgadel. Töö ei edenenud. Vaimunõtrus tuli peale.

Siis kõneles prohvet seitsmeharulisest lambijalast. Ta küsis ingli käest, kes talle seda näitas, mis see on. Ingel vastas: See on Issanda sõna, mis on öeldud Serubbaabelile. See on Jumala kõne inimesega, Jumala sõnum meile. Sõnum, mis loob pühadust, mis loob inimestest püha rahva, mis ehitab üles templi ja kiriku.

JUMALA KOGUDUS

Seitsmeharuline lambijalg on ka nägija Johannese visioonis Ilmutuseraamatu esimeses peatükis. Johannes sai vastuse, et need on seitse kogudust, mille inglitele läkitatakse Jumala sõnum. See on visioon kirikust, Jumala templist, uuest Jeruusalemmast, uuest Iisraelist siin maa peal.

On seletatud, et seitse on püha arv, kolm pluss neli - kolmainus Jumal ja neli ilmakaart. Jumal, kelle tahe teostub maa peal nagu taevaski. See ei sünni väe ega võimu, vaid Jumala Vaimu läbi, kes teeb elavaks. See on uus loodu. Võime meelde tuletada loomislugu, kui Jumala Vaim hõljus vete kohal. Jeesus ütles, et kes ei sünni veest ja Vaimust, see ei pääse Jumala riiki.

Kui kõneleme nelipühast, siis kõneleme vägevast vaimutööst. Vaim langes nende peale, keda Kristuse sõnum, Tema elu, sõna lihakssaamine oli puudutanud ja kellele oli tõotatud see vaimuand. Püha Vaimu väljavalamine lõi kiriku. Aga see polnud lihtsalt vaimuand, vaid sel päeval ristiti ligi 3000 hinge. Peetruse jutluses kõlas, et teie ja teie laste päralt on see tõotus.

Kus on kirik? Vastuse on enamik kirikuid ühel või teisel moel sõnastanud. Luterlik kirik ütleb, et kirik on seal, kus Jumala sõna selgelt ja puhtalt kuulutatakse ning jagatakse sakramente. Kirikut ei loo inimesed ega usk, see on Jumala kingitus, Püha Vaimu töö meis. See on midagi sellist, mida me laste kombel tohime vastu võtta ja selle üle rõõmustada.

Just sellise suure kingituse, pühade osaduse, on Jumal kinkinud maailma kõigi nende kaudu, kes Tema sõna kuulevad ja lasevad end ristida, kes tahavad täituda Püha Vaimuga. Püha Vaim ei ole lahus Kristusest, Tema sõnast ja sellest osadusest, mis on nähtav.

Kirik on Kristuse ihu. Ihu siin maailmas on alati nähtav. Sellepärast ärge jääge kunagi üksi koju konutama, kui on koguduse kooskäimised. Ärgem arvakem, et me üksinda ehitame kirikut. Kirik on pühade osadus. Kirik on elavad kivid, kes liituvad kokku palves, usutunnistuses, Jumala sõna kuulamises ja kuulutamises. Nõnda ehitub Kristuse kirik ja mida rohkem on meid pühapäeviti kirikutes, seda kindlamalt me teame ja tunneme, et meie usk on kantud Pühast Vaimust.

Püha Vaim liidab meid kokku, kutsub ja äratab. Ärgem pangem kõrvu kinni, kui kirikukellad helisevad või kui pereraadiost või mujalt kuuleme, et on meie koguduse kokkutulek.

SAMA KIRIK

Minu käest küsis pereraadio reporter, kas meie tänane kirik on ikka samasugune, nagu ta oli apostlite ajal. Ning kui on midagi muud, kas see on suur viga ja mis siis peaks tegema.

Kui apostel Paulus astuks sisse näiteks Oleviste või Kaarli kiriku jumalateenistusele, mida ta seal kuuleks? Kui võetakse lahti kiri roomlastele või filiplastele ja loetakse seda, mida ta kord kirjutas ja püütakse veel hästi tekstipäraselt jutlustada, ma ei tea, kas Paulus jääks meiega rahule.

Aga tegelikult on see ju ime. Ikka seesama alus, seesama sõnum. Väliselt on maailm tohutult muutunud. Aga teist alust kui on juba pandud ei saa keegi panna. See on Jumala Vaimu töö. Kristuse kirik mitte ainult ei sündinud, vaid ka elab ja püsib Püha Vaimu väes. Uskugem seda! Olgem ise sellest elust kantud, Püha Vaimu väega täidetud ja Kristuse tunnistajad siin maa peal. Selliseid kiriku ühtsuse tunnistajaid on läbi ajaloo väga palju.

ARMUST ÕNDSAKS

Rootsi-Mihkli kirikus avatakse näitus suurest kirikuisast pühast Augustinusest, kes umbes aastal 400 kirjutas raamatu "Pihtimused". Ta on palju kirjutanud sellest, kuidas ta leidis elava Issanda. Nii nagu Martin Luther, kes tegi peaaegu kõik samamoodi nagu Augustinus.

Esiteks ta tundis, et on lõpmata patune inimene. Teiseks - ta ei saa patust vabaks, ta on hukka mõistetud. Kolmandaks kuulis ta ühte vaikset häält, mis juhatas ta Rooma kirja juurde. Ta leidis sealt, et me oleme armust õndsaks saanud, Jumala armuteo läbi, mis on Kristuses ilmunud.

Seda Augustinuse sõnumit jagab tegelikult kogu kristlik maailm. Seda tunnistas ka katoliku kirik, tehes Augustinusest kogu kristliku ajastu kõige suurema kirikuisa ja pühaku. Sellele toetub usupuhastus, evangeelne kirik.

Augustinus ja Luther juhtisid tähelepanu veel ühele asjale. Augustinus tegi seda vaidluses Pelagiusega, kes arvas, et küll ka inimene ise võib ponnistada, heaks hakata ja teenida välja Jumala armu oma heade tegudega. Augustinus oli väga sügavalt läbi elanud oma patuelu ja ütles: Mina ei suuda. See, et ma olen päästetud, on ainuüksi Kristuse töö, see on Jumala töö. Ta leidis, et see vaikne hääl, mis temas rääkima hakkas, ei olnud miski muu kui Jumala Püha Vaimu hääl. Jumala ettehooldus meie päästmiseks algab juba sellest vaiksest häälest, kui Jumal oma Vaimuga meid puudutab, kutsub ja kogub, et üles ehitada oma kirikut, anda vastused maailmale ja meile enestele. See ei ole meie käes, see ei sünni väe ega võimuga, vaid Jumala Vaimuga, et luua meisse uus inimene. Et luua uus Iisrael ja uus Jeruusalemm - Tema kirik siin maa peal. See on imeline! Me ütleme usutunnistuses: Mina usun Pühasse Vaimusse, üht püha kristlikku kirikut. Vaim ja kirik on kõrvu, on ühendatud!

Augustinus lõpetab oma raamatu: Praegu, mil meie süda on sinu Vaimust innustatud, on meil kalduvus teha head. Varem aga, olles Sinust eemal, oli meil kalduvus teha halba. Sina aga, hea ja ainuline Jumal, pole kunagi lakanud tegemast head... . Sinult tuleb seda paluda, sinust otsida, sinu uksele koputada. Nõnda, ainult nõnda saadakse, nõnda leitakse, nõnda tehakse meile lahti. Aamen.


Andres Põder
EELK peapiiskop

14.05.2005 Tallinnas

« tagasi  üles