« tagasi


TEENIMISE SUURUSEST


Mk 10:43-45 „Kes iganes teie seast tahab saada suureks, olgu teie teenija, ning kes teie seast tahab olla esimene, olgu kõigi sulane, sest ka Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest!”

Täna siit kantslist austatud piiskop Einar Soonet õnnitledes tahan meenutada üht 1985. aasta suvepäeva, kui meie reisiseltskond üritas tõusta tollase Nõukogude Liidu Euroopa-osa kõrgeima mäetipu - Goverlo otsa. Einar Soone oli üks esimesi ronijaid. Mäletan, kuidas ta samas aina tagasi vaatas, et keegi maha ei jääks ja lapsi enda ees järsakust üles upitas. Arvan, et see iseloomujoon ja roll on talle olnud iseloomulik ka kirikuõpetaja ja piiskopiametis.

Juhtus aga veel midagi. Kui olime mööda käänulisi teid padrikust välja pääsenud ja jõudnud tipule, vaatasime ringi ja taipasime kohkudes, et meil pole aimugi, millisest ilmakaarest me tulime - kõikjal ümberringi laiusid ühesugused orud ja mäed. Kuidas saame tagasi koju? Kes on nüüd meie karjane?

Piibel ei keela meil suureks saamast ega esimene olemast. Pigem õhutab seda. Apostel Paulus võrdleb usuelu võidujooksuga (1Kr 9:24) ja kirjas heebrealastele öeldakse: „Jookskem püsivusega meile määratud võidujooksmist! (Hb 12:1). Meie põlvkonna vaimulike õpetaja, professor Elmar Salumaa, tuletab oma kommentaaris meelde, et ka taevariiki püüdlejate juures maksab põhimõte, mille kohaselt iga sõduri seljakotis peaks olema marssalikepp. Ristiinimesel siis ehk piiskopikepp.

Ometi on liidriksolek siin, nagu Jeesus seda näeb, sootuks vastupidine maailmale. See on teenija ja sulase roll. See, mis hetkel näib raske ja ebameeldiv - ohvrivalmidus, ligimese aitamine, Jumala armastuse teokstegemine - saab ülimaks väärtuseks ja ülesandeks. Oma oskusi, tarkust ja positsiooni tuleb kasutada nii, nagu Jeesus seda meilt ootab. Piiskop Soone on niisuguse ustava teenimise näiteks. Ühes intervjuus iseloomustab ta vaimuliku tööd ja ütleb: „Oluline on teenimistahe. Hea vaimulik ei saa olla see, kellel puudub haridus, ega ka see, kellel puudub kutsumus.” Temal on need mõlemad.

Jumal kutsus Einarit noore mehena. 1970. aastal asus ta õppima Usuteaduse Instituuti. Juba kolme aasta pärast tuli tal asuda vaimulikuametisse Lüganuse ja Kiviõli koguduses. Tollal oli ta üks väheseid noore põlvkonna vaimulikke meie kirikus. Minu esimeseks töökohaks sai kaks aastat hiljem naaberkogudus Viru-Nigula. Istusime siis tihti hommikuni, arutledes, kuidas atra seada, mida Jumal meilt oma kirikus ootab.

Einari pilt kirikust oli terviklik, kogu aega ja ruumi haarav, rajanedes usul kiriku Issanda jätkuvasse ligiolusse. Ta tegutses tasakaalukalt ja pühendunult. Seda märgati ja hinnati. 1985. aastal määrati Einar Soone Eesti suurima koguduse - Tallinna Toompea Kaarli koguduse õpetajaks. 1990. aastast sai temast Konsistooriumi assessor, 1992. aastast piiskop, 1993. aastast Eesti Kirikute Nõukogu president.

Eesti taasiseseisvumisest alates on ta aidanud mitmes vallas kaasa meie ühiskonna ja riigi arengule. Nimetada võib osalemist kaitseväe kaplanaadi loomisel, kuulumist Kriminaalpreventsiooni ja Eesti Koostöökoja nõukokku. Ta on osanud ja tahtnud olla kõigi sulane. Tal on haaret ja samas vaimulikku sügavust. Kogudus ja kolleegid hindavad teda kui head juhti, hingehoidjat ja nõuandjat. Meie kõikide tänu ja õnnistussoov lisandub hulgale autasudele ja tunnustusele.

Mäetipp väga paljude südames on kindlasti saavutatud. Aga milliste ohvrite ja pingutustega? Sellel, kes tahab olla suur teiste teenimises, tuleb kanda ka rasket koormat, taluda tagasilööke ja oma inimlikku suutmatust. Apostel Paulus isegi kiitleb oma nõtrusest, et anda tunnistust Kristuse väest, mis temas tegev on (2Kr 12:9-10). Matteuse evangeeliumis julgustab Issand: „Võtke enda peale minu ike ja õppige minult, sest mina olen tasane ja südamest alandlik ja te leiate hingamise oma hingedele, sest minu ike on hea ja minu koorem on kerge!” (Mt 11:29-30). Selles usus on piiskop Soone ustavalt ja õnnistusrikkalt kandnud Kristuse iket, sest Kristus ise on kandnud teda: Inimese Poeg ei ole ju tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest! See on peamine.

Meie suuruse ja võidu võimalus ei peitu meis endis, meie tegude säras, vaid selles, mida Kristus meie heaks teinud on - tema armus ja lunastuses, selles, et tema on meid ennem armastanud ja teeninud, meid Jumalaga lepitanud ja tema lasteks ülendanud. Kaasaeg jätab inimese sageli ilma sellest jumalikust jõuallikast, mille läbi on võimalik suur olla hoopis teisiti, kui tavaks võimu, vägivalla, enesekehtestamise, konkurentsi, hoolimatuse ja ülekohtu maailmas.

Vahest alles oma saavutuste peadpööritavas mäetipus taipame, et tee on käest kadunud. Ei saa edasi ega tagasi. Vajame neid isiksusi, kes kõigi oma püüdlustega viitavad Kristusele - heale Karjasele, inimkonna lunastajale, meie inimeseksolemise alusele. Temas leiame nii iseenda kui tagasitee oma tõelisse isakoju.

Piiskop Einar Soone on meile just selline sulane, teenija ja vend Kristuses. Selleks on Jumal teda kutsutud ja kutsub meid kõiki: „Teenigu igaüks teist selle andega, mille ta on saanud kui Jumala mitmesuguse armu majapidajad,“ öeldakse 1. Peetruse kirjas (1Pt 4:10). Sellises teenimises on loovust, küllust ja hingesuurust, on tänulikkust ja tulevikku, on osadust kaasinimese ja Jumalaga. Õnnistagu Jumal piiskop Einar Soonet, meie kirikut ja rahvast ja innustagu meid olema esimene ja suur teenimises. Aamen.


Andres Põder
Peapiiskop

26.09.2007 Piiskop Einar Soone 60. sünnipäeva tänujumalateenistusel Tallinna Kaarli kirikus

« tagasi  üles