« tagasi


TALLINNA TOOMKIRIKUS JUTLUSTAS LUTERLIKU MAAILMALIIDU PEASEKRETäR MARTIN JUNGE

Martin Junge armulauda jagamas

Pühapäeval, 19. jaanuaril jutlustas Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus Luterliku Maailmaliidu peasekretär Martin Junge. Jumalateenistusel teenis peapiiskop Andres Põder ja assisteeris koguduse õpetaja Urmas Viilma, orelil koguduse organist Kadri Ploompuu.

Toome alljärgnevalt ära peasekretär Martin Junge jutluse:

Mina, Jeesus, saadan oma ingli seda teile tunnistama koguduste jaoks. Mina olen Taaveti juur ja sugu, särav koidutäht.” Vaim ja mõrsja ütlevad: „Tule!” Ja see, kes kuuleb, öelgu: „Tule!” Ja januneja tulgu! Kes tahab, võtku eluvett ilma tasuta! Ilm 22:16-17

Suur rõõm on olla täna teiega koos jumalateenistusel ning alandlikus tänumeeles võtan vastu teie lahke kutse kuulutada siin Jumala sõna. Toon teile tervitusi Luterlikult Maailmaliidult, osaduskonnalt, mis ühendab üle maailma 142 kirikut ühtekokku enam kui 70 miljoni liikmega. Teie kirik on olnud selles osaduskonnas päris algusest peale – kuulusid ju Eesti luterlased Luterliku Maailmaliidu asutamisel aastal 1947 liikumapanevate jõudude hulka. Ülemaailmse kirikute osaduskonnana oleme täna üheskoos teel, kokku liidetud selles, mida tunnistame kui Jeesuse Kristuse evangeeliumi keskset sõnumit: meid on kutsutud uude ellu, vabastatud armastama, teenima ligimest mitte selle pärast, kes meie oleme ja mida meie teeme, vaid selle pärast, kes Jumal on ja mida Jumal teeb.

Kuulates tänase pühapäeva erinevaid pühakirjalugemisi, panite ehk tähele, mis näib olevat tänase päeva peamiseks teemaks: selleks on vesi.

Lubage mul jagada teiega üht kogemust, mis on seotud veega. Hiljuti, eelmise aasta septembris, külastasin Namiibiat ja Angoolat. Tegin seda, võttes vastu meie sealse kolme liikmeskiriku tungiva kutse meile kui Luterlikule Maailmaliidule olla neile ja nende kogukondadele saatjaks ning toetada neid ajal, mil nad seisid silmitsi raske põuaga. Kolm aastat ilma korraliku vihmata kuivatas kõik, põllusaak hävis, loomad surid ja inimesed võitlesid – ja võitlevad ikka veel –, et jääda ellu selles meeleheitlikus olukorras. Namiibias ja Angoolas puutusin kokku veenappuse tagajärgedega, millele vihjatakse ka meie tänastes piiblilugemistes. Ühes Angoola küladest, kus me käisime, Onepolos, oli veesilm ära kuivanud ning külaelanikud kaevasid kõvasse pinnasesse sügavaid auke, et leida vett. Nägin isegi lapsi, 11–12-aastaseid, auke kaevamas! Mõned neist kasutasid tööriistu, mis olid liiga rasked nende käte jaoks – käte jaoks, mis peaksid tegelikult hoidma kooliraamatuid, mitte kangi. Ja ma nägin teisi, kes kasutasid tööriistadena lihtsalt oma käsi! Kaevata kümne meetri sügavusele, et saada liiter vett päevas. Kohutav oli näha seda meeleheidet. Ja samas nii valgustav saada taas kord väga selgelt aru, mida tähendab vesi. See tähendab elu.

Seepärast, kui meile antud piiblilugemistes tõuseb esile vee teema, mõelgem, millest on viimselt jutt: juttu ei ole tegelikult ainult veest, vaid elust selle kõigis mõõtmetes – vaimses ja füüsilises.

Tänaseks jutluseks valmistudes küsisin eneselt mitmeid kordi: ja teie, Eesti inimesed, mida otsite teie meeleheitlikult kaevates? Oletades, et teile ei valmista muret veenappus, mõtlesin: mis on muutunud nii haruldaseks, kus on janu kasvanud nii talumatuks, või kus isegi vaatamata küllusele võtab võimust tühjusetunne ja sügav igatsus, mis justkui ei lähegi ära? Mida otsides kaevate teie, siin Eestis?

Ja veelgi enam: mida tähendab see nälg ja janu, see nappus ja tühjus teie kiriku – Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku – töös? Milliseid lugusid te kuulete, saates oma inimesi vaimulikena ja diakooniatöö tegijatena; ja kuidas vastate neile kirikuna kuulutamises, nõustamises, teenimises ja sotsiaaltöös?

Küllap on need küsimused, mida on raske üksteisest eraldada, sest olles ristimise läbi Jumala riigi kodanikud, jääme siiski alati selle maailma kodanikeks ning saame nõnda ka osa selle rõõmudest ja valudest, selle arengutest, olgu need siis paremuse või halvemuse poole. See kahekordse kodakondsuse tõsiasi – mida nii sageli iseloomustab võitlus lootusetusega ja samas usu tõttu kutsutud olemine lootuse teenistusse, armastuse puudumise all kannatamine ja samas usu tõttu kutsutud olemine armastuse teenistusse – kirjeldab meie eksistentsi kristlastena siin maailmas: oleme inimesed, kel on veelgi rohkem küsimusi tõotuste tõttu, mida peame tõeks oma usu tõttu kolmainu Jumalasse.

Samas, oleme inimesed, kellele on antud vägi vastata neile küsimustele allika põhjal, millele toetub meie usk: pühakirja põhjal, kuivõrd see kuulutab Jumala lepitustegusid maailmas Jeesuse Kristuse läbi ja osutab neile.

II

Seepärast, pöördugem pühakirja poole, kui mõistame endid olevat inimesed – üksikisikud ja terved kogukonnad –, kes kaevavad, otsides elu lõppematuid allikaid, taotledes janu kustutamist ja tühjuse täitmist.

Veenappuse tegelikkus Pühal maal kujundab pühakirja lugusid ning annab olulise sümboolika, mille rikkus ulatub täna meieni kaasaegses kristluses. Teise Moosese raamatu loos (2Ms 17:1-6) loeme meeleheitlikust stsenaariumist, kus Jumala rahvas on kõrbes ning liigagi valusalt teadlik nii enese kui oma karja kitsikusest. Tekkinud olukorras süüdistavad nad oma juhti Moosest. Nad oleksid eelistanud jääda orjaks Egiptusesse, kus neil olnuks tagatud eluks hädavajalik (näiteks vesi), selle asemel et püüelda surmaga riskides vabaduse poole. Kui hind on niisugune, nad pigem loobuvad oma vabadusest. Mooses mõistab, et ükskõik kui palju andeid tal ka ei ole, vajab ta ikka ja alati Jumalat, kui tahab tõeliselt aru saada inimeste vajadustest ja hirmudest. Tegelikult avaldub hirmus surra janusse rahva ebakindlus kogu selle vabaduse-projekti suhtes. Kas see ikka on teostatav? Kas teekond viib neid turvalisse paika või juhitakse nad eksiteele?

Jumal kinnitab Moosesele, et nii nagu ta oli nendega varasemal ajal, on ta nendega ka nüüd. Jumal demonstreerib seda mitte üksnes kõrbes vee andmisega, vaid ta annab vett koguni kõrbekaljust. See ei ole midagi niisugust, mida Mooses saadaks korda üksiku imetegijana – see on toiming usus, mida ta jagab kõigi kogukonna vanematega.

Ja jätkem lihtsalt meelde: just pikkade teekondade väsimuses ja isegi meeleheites, kindlate märkide puudumises selle kohta, et lootus ei ole asjatu, Jumal kõneleb ja tegutseb nähtava väega. Muuseas, kasutades selleks alati inimesi, nagu ta siingi teeb. Inimesi, kel on usk tõotustesse, mille nad on vastu võtnud usus.

Laulik meenutab just seda sündmust ja jutustab uuesti Jumala vägevast sekkumisest, kui ta andis oma rahvale vee, mida nad nii väga vajasid. Loo kordamise eesmärgiks on julgustada Jumala rahvast, tuletades neile meelde Jumala ustavust minevikus. (Ps 105:1-5,39-42)

Johannese evangeeliumi loos (Jh 4:5-26) kirjeldatakse Jeesust seismas silmitsi naisega, kelle sügavamad vajadused saavad ilmsiks nende vestluse käigus. Kuigi algselt arutletakse Jeesuse vajaduse üle vee järele, konkreetsemalt selle üle, kust leida sobiv vahend kaevu sügavustele ligipääsemiseks, areneb vestlus kiiresti edasi, tuues nähtavale teised sügaval sisimas olevad vajadused, mida naine tunneb. Jah, ta vajab küll füüsilist vett, aga tal on veel teisi küsimusi, millele saab vastata üksnes „igavesse ellu voolav allikas.“

Meie jutluse tekst (Ilm 22: 16-17) toetub nägemusele kutsest eshatoloogilisele pidusöömaajale:

„Mina, Jeesus, saadan oma ingli seda teile tunnistama koguduste jaoks. Mina olen Taaveti juur ja sugu, särav koidutäht.” 

Vaim ja mõrsja ütlevad: „Tule!” Ja see, kes kuuleb, öelgu: „Tule!” Ja januneja tulgu! Kes tahab, võtku eluvett ilma tasuta!“ 

Jeesuse Kristuse kutse antakse edasi Püha Vaimu poolt kiriku ehk mõrsja kaudu. Keskseks sõnumiks on kutsuda kõiki. Kutsutakse neid, kel on janu, neid, kel on vajadus. Ootuste kohaselt saavad nad igavese elu anni, mida sümboliseerib vesi. Ja nad saavad selle kingituseks, tasuta. See kutse pakub lahenduse inimelu erinevatele võitlustele ja otsingutele, mille sümboliks on ka noorte inimeste veeotsingud maapõuest, mida nägin Angoola ja Namiibia põuast kurnatud piirkondades.

Piiblitekstis kasutatav kujund saab täielikult mõistetavaks siis, kui loeme Ilmutusraamatu 22. peatüki esimesi salme:

Ta näitas mulle eluvee jõge, säravat nagu mägikristall. See saab alguse Jumala ja Talle troonist. Keset linna tänavat ja mõlemal pool jõge on elupuu, mis kannab vilja kaksteist korda, andes iga kuu oma vilja, ning puu lehed annavad tervist rahvastele. Ja midagi äraneetut ei ole enam ... Ja ööd ei ole enam ning neile ei ole vaja lambivalgust ega päikesevalgust, sest Issand Jumal ise valgustab neid, ning nemad valitsevad kuningatena igavesest ajast igavesti.“ (Ilm 22:1-5)

Siin maalitakse silmapiir – silmapiir, mis kõneleb sellest, kuidas maailm juba on Jumalas; silmapiir, mis paistab meie tegelikusesse koidutäht Jeesuse Kristuse läbi, kellele piibliteksis viidatakse. Koidutäht, kes pakub veeallikat ja kes ise ongi see veeallikas kõigile, kes kaevavad, otsides vett, mis ei lakkaks voolamast üksinduse, enesekesksusest mürgitatud kogukondlike suhete, jõhkra ülekohtu, tühjade suhete ja kivistunud südamete paakunud pinnases.

III

„Mina, Jeesus, saadan oma ingli seda teile tunnistama koguduste jaoks. Mina olen Taaveti juur ja sugu, särav koidutäht.”

Vaim ja mõrsja ütlevad: „Tule!” Ja see, kes kuuleb, öelgu: „Tule!” Ja januneja tulgu! Kes tahab, võtku eluvett ilma tasuta!“ 

Lubage mul minna veidi sügavamale selle piibliteksti tõlgendamisel ning pakkuda kolme vaatenurka, mis on mulle väga olulised. Tegelikult tahan siinkohal rõhutada vaid kolme sõna:

„Tule!“ – „Vaim ja mõrsja ütlevad: „Tule!““

„Tule!“ – „Ja see, kes kuuleb, öelgu: „Tule!““

„ilma tasuta“ – „Kes tahab, võtku eluvett ilma tasuta!“

Alustagem viimasest: „ilma tasuta“. Õed ja vennad, me ei ole eriti harjunud elus midagi tasuta saama. Meie praegusel ajal on muutunud turuideoloogia sedavõrd valdavaks, et üha enam ja enam inimelu aspekte näib olevat allutatud ärile ja kaubandusele. Luterliku reformatsiooni traditsiooni kuuluvatel kirikutel on enam kui head põhjused tuletada kõva häälega meelde elu allikat kui kingitust, tasuta andi. Üksnes armust – see äratundmine ajendas 16. sajandi reformaatorit esile astuma, oma kirikule ja kogu ühiskonnale meelde tuletama, et Jumala andeksandmise ja lepituse andi ei saa viia turule, see antakse ilma tasuta. Mitte selle pärast, kes meie oleme ja mida meie teeme, vaid selle pärast, kes Jumal on ja mida Jumal teeb. See on kokkuvõtlikult sõnum õigeksmõistust üksnes usu läbi, mis määrab ja juhib luterlike kirikute teenimist kõikjal maailmas. Ja minu jaoks ei ole see kaotanud midagi oma maitsest ega särast, oma vabastavast väest tänapäeva maailmas. See ei ole müügiks, vaid jääb Jumala tasuta anniks: andestus, iga inimolendi väärikus, Jumala loodu väärtus – see on midagi palju enamat kui kaup, mida tarbida.

Ma loodan ja palun, et luterlikud kirikud kõikjal maailmas koondavad tähelepanu ja jõu, et kõneleda, jutlustada, õpetada ja tegutseda vastavalt sellele vägevale, vabastavale sõnumile, kui läheneme luterliku reformatsiooni 500. juubelile aastal 2017.

Jumala tasuta armastus juhib mind teise sõna juurde, mida tahaksin esile tõsta: „Tule!“ See sõna selgitab, miks toome oma vastsündinud lapsed ristimisele. See sõna selgitab, et usk kolmainu Jumalasse tähendab peamiselt imekspandavat kutset tulla elu sügavamate allikate juurde, et leida see vesi, mis ei lakka voolamast, et hoida lootust ka meeleheite aegadel, et armastada edasi ka viha ja vägivalla aegadel. „Tule!“ – see on usu võtmesõna. Tule, Sa oled kutsutud.

Ja siit jõuamegi kolmanda sõnani, mida tahan täna rõhutada: need, kes kuulevad sõna „Tule!“ – need oleme meie, mu õed ja vennad –, ütlevad: „Tule!“

Kui tublid me ses asjas oleme? Ütlema: „Tule!“ Kutsuma? Kui kutsuvad on meie kogukonnad ja hooned, kui kutsuv on meie sõnum, kui kutsuv on see, kuidas saadame inimesi nende eluteel? Kas see kutse „Tule!“ on piisavalt kuuldav ja nähtav selles, kes me oleme ja mida teeme?

Tegelikult on päris hämmastav, et juba piibliaegadest peale näivad Jeesuse Kristuse jüngrid ikka ja jälle võitlevat Jumala helde avatuse vastu kutsuda, öelda „Tule!“ Mõelgem loole pimedast mehest Jeeriko tee ääres, kes tahtis ligineda Jeesusele; mõelgem jüngrite murele, kui nad nägid Jeesust kohtumas Samaaria naisega (meie tänases lugemises), või mõelgem Peetrusele, kes lapsed minema saatis. Inimestena, kes on kuulnud Jumala vägevat kutset, peame saama inimesteks, kes kordavad lahkelt ja väsimatult sedasama kutset: „Tule!“ Olles kutsutud suhtesse Jumalaga, oleme kutsutud suhetesse teistega. Mitte kunagi ei kutsunud Jeesus Kristus inimesi jüngriteks, et nad teda kaitseksid, vaid ta kutsus neid jüngriteks, et nad teeniksid teisi Jumala imelise kutsega puudutada jääva elu sügavamaid allikaid.

Vastavalt loetud tekstile on kiriku peamiseks ülesandeks kutsumine. Me ei oleks täna siin koos, kui apostlid oleksid rahuldunud oma igapäevase, tuttava konteksti mugavates piirides püsimisega. Selle asemel läksid nad kaugetesse paikadesse ja võõraste inimeste juurde, et kuulutada rõõmusõnumit, rõõmusõnumit Jumala vabastavast armust, mis pidi saama avalikuks Jeesuses Kristuses kõikide inimeste jaoks kõikidel aegadel. Meie Jumal on kolmainu Jumal, Jumal, kelle enese olemuses juba on suhtlusel oluline roll. Seepärast oleme ka meie kutsutud teistega koos toimima, suhestuma meid ümbritsevate inimestega – inimestega, kes ei pruugi tingimata olla meiega ühel arvamusel. Ent me ei jõua üksteisele lähemale ega saa üksteise kohta rohkem teada, kui me üksteist väldime.

Veidi aja pärast koguneme siin jumalateenistusel armulauast osa saama. Minu jaoks väljendub armulauas vägevaimal viisil Jumala armastuse suurus inimkonna vastu, ja Jumala üllatav kutse saada tema lasteks. Koguduse õpetaja ütlebki tõepoolest „Tule!“, kui kõik on valmis, korrates nõnda kokkutulnutele seda kutset, mille Jumal on meile andnud oma Poja Jeesuse Kristuse läbi. Meil enestel ei ole mitte midagi, mida ette näidata, mitte midagi, millega õigustada osasaamist sellest andestuse ja lootuse pidusöömaajast. Üksnes Jumala sõna. Võtkem see kutse vastu, mingem sinna ja avagem oma pihud – nähes nõnda, kui tühjad need on –, et lasta need täita sellega, mis Jumal on valmistanud puuduse ja janu vastu meie elus.

Kui meid on kosutatud igavese elu allikast, siis mingem üheskoos välja maailma, julgustatuna ja kinnitatuna viima sõnumit Jumala lahkest kutsest saada osa külluslikust elust neile, kes kaevavad – mõnikord paljaste kätega –, otsides oma elus asju, mis jääksid kestma ning kustutaksid janu ja nälja. Nii saab kutsest armulauale kutse jagada head sõnumit Jumala armastusest, kutsudes teisi maitsma ja nägema Jumala riigi hiilgust.

.


EELK Konsistoorium
e-post: Arho.Tuhkru@eelk.ee
tel 6277350

20.01.2014 14:57

« tagasi