« tagasi

Kiriklikud talitused


Millal tuleks matta surnu tuhk? Kas selle võib panna ka näiteks lihtsalt kadunukese elamisse koos urniga et ta saaks seal rahulikult elada? Nimelt soovis isa veeta oma pensionipõlve peipsi ääres oma korteris, kuid lahkus oodatust varem ja ei jõudnud seal päevagi elada, soovis veel, et tema tuhk visataks Peipsi järve. Praegu seisab tuhk tema korteris Peipsi ääres. Kas peaksime selle kiiremas korras maha matma või võib see olla seal korteris?

Ei praegu Eesti Vabariigis kehtivad õigusaktid ega kirikuseadused käsitle kuigi põhjalikult lahkunute tuhastamist ja sellele järgnevat tuhaga toimimist. Kirik peab küll sobivaks, et lahkunu põrm, ka tuhastatuna, maetakse, nagu see tuleneb loomulikuna pühakirjasõnast: Oma palge higis pead sa leiba sööma, kuni sa jälle mullaks saad, sest sellest sa oled võetud! Tõesti, sa oled põrm ja pead jälle põrmuks saama! (1Ms 3:19), ent väga täpsed eeskirjad puuduvad.

Praegu valmimisjärgus olev Eesti Vabariigi kalmistuseaduse eelnõu käsitleb tuhastamist paragrahvis 8, ent tuha matmist seal kohustuslikuks ei tehta.

Seega on kõige õigem soovitada toimida vastavalt omaenda parimale äratundmisele, pidades meeles, et me võlgneme igale lahkunule austust ja väärikust ka tema põrmuga ümberkäimisel. Nag öeldud, on kirik seisukohal, et tuhk on soovitav matta, sobiv aeg ja viis selleks tuleks leida oma (või lahkunu) koguduse vaimulikuga nõu pidades.

Enn Auksmann
Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja
19.11.2007

�les üles