« tagasi

Moraaliküsimused


Mul on küsimus 6-nda käsu kohta. Ma olen abielus moslemiga. Abiellusime tema kodumaal ning elasin seal araabia maal 2 aastat. Kuid see abielu muutus minu, kui naise jaoks ahistavaks, sest naised on seal tugevalt alla surutud( õigused mul praktiliselt puudusid, olin pideva hirmu all ning mind taheti islami usku pöörata (seda ma siiski ei teinud). Pidin ka vaatama igapäevast perevägivalda teiste inimeste peal. Mu mees solvas mind pidevalt, kui ma tema sõna ei kuulanud. Tegelikult avastasin enda jaoks Jumala seal, kuid kristliku Jumala. Lõpuks ma põgenesin sealt ära koju Eestisse, kuna mind poleks lastud minema, kui oleksin öelnud. Kui ma juba Eestis olin hakkas mu mees mind telefoni teel algul ähvardama, kuid lahutada ta ei taha. Praegu on ta sõbralik juba. Mind huvitab kas ma olen pattu teinud, et ma oma abikaasa juurest ära tulin?

Tegemist on väga tõsise küsimusega, millele päris üheselt vastata ei ole võimalik, kuna see sõltub konkreetsest olukorras ja abikaasade - ning laiemalt kogu perekonna - omavahelistest suhetest.

Jumala käsk keelab abielurikkumise. Samas näeb Moosese seadus ette ka abielu lahutamise võimaluse (5Ms 24:1jj) - tõsi, abielu lahutamise õigus on jäetud vaid mehele. Jeesuse sõnade kohaselt on taoline võimalus antud inimese rikutuse tõttu (Mk 10:2jj) ning inimene ei peaks abielu lahutama, kuna abielu on Jumala looming. Ainsaks lubatud abielulahutuse põhjuseks on Jeesuse sõnade kohaselt liiderdamine ehk teadlik, tahtlik ja jätkuv abielurikkumine (Mt 5:32).

Samas ei tohi unustada, et nii Moosese seadus kui Jeesuse õpetussõnad on öeldud inimestele, kes kuuluvad sama rahva hulka ja kellel on ühine usk. Taoliste inimeste kohta ütleb ka apostel Paulus: Aga abielus olijaid ei käsi mina, vaid Issand: naine ärgu mingu mehest lahku; kui ta aga siiski on lahkunud, siis ta jäägu üksikuks või leppigu oma mehega ära! Ja mees ärgu hüljaku naist! (1Kr 7:10-11)

Hoopis teistsugune võib olukord olla siis, kui abikaasad ei jaga teineteisega ühist usku. Sellisel puhul ütleb apostel Paulus järgmist:

Kui kellelgi vennal on uskmatu naine ja naisele meeldib temaga elada, siis ta ärgu lahutagu end naisest! Ja kui kellelgi naisel on uskmatu mees ja mehele meeldib temaga elada, siis ta ärgu lahutagu end mehest, sest uskmatu mees on pühitsetud naise läbi ja uskmatu naine on pühitsetud mehe läbi, sest muidu oleksid teie lapsed rüvedad, aga nüüd on nad pühad. Kui nüüd uskmatu pool lahkub, siis lahkugu pealegi, sellistel juhtudel ei ole vend ega õde orjastatud. Jumal on teid kutsunud elama rahus. (1Kr 7:12-15)

Nendest sõnadest võime järeldada, et kui erinevat usku tunnistavad abikaasad elavad rahus ja armastuses, siis on see Jumalale meelepärane. Kui aga teineteist ei austata ega armastata ning põhjustatakse teisele abielupoolele - just usulistel põhjustel - valu ja kannatusi, siis ei ole taolise suhte lõpetamine patt, vaid tihtipeale lihtsalt hädavajadus. Eriti juhul, kui kristlasest abielupoolt üritatakse sundida usust loobuma ning võõrast religiooni omaks tunnistama. Muidugi oleks ideaalvariant selline, et kristlasest abikaasa suudab oma armastuse ja austusega veenda ka teist poolt kristlikku usku vastu võtma (vrd 1Pt 3:1jj), aga paraku see ei õnnestu alati. Ka apostel Paulus ütleb: Sest millest sa tead, naine, et sa oma mehe päästad? Või millest sa tead, mees, et sa oma naise päästad? (1Kr 7:16) - s.t teise poole veenmine oma kannatuste hinnaga ei ole alati garanteeritud.

Teie olukorras soovin ma teile, et leiaksite rahu ja ka lepituse oma abikaasaga, ent kui see ei õnnestu ja peate siiski vajalikuks abielu lahutada, siis ei pea te end Pühakirja ja Jumala ees süüdi tundma. Kõige tähtsam on usaldada oma ja oma lähedaste elu Jumala kätte ning eriti taolistes väga keerulistes olukordades paluda, et Tema annaks jõudu ja näiteks õiget teed.

Enn Auksmann
Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja
29.02.2008

�les üles