« tagasi

Piibel ja teoloogia


Sattusin lugema sellist lõiku: "I once asked a pastor why the Lutheran church continued to reject the theory of evolution when the Catholics had accepted it." Kas vastab tõele, et luterlik kirik ei aktsepteeri evolutsiooniteooriat kui adekvaatset maailmavaadet?

Kuna on olemas palju erinevaid luterlikke kirikuid, on väga raske kõnelda luterlaste ühtsest seisukohast antud küsimuses. Enamik luterlikke kirikuid ei ole taolist seisukohta ka kuigi selgelt väljendanud. Piirdutakse tõdemusega, et piibel ei ole loodusteaduslik teos ja seetõttu ei saa seal kirjas olevate loomislugude põhjal langetada otsuseid loodusteaduslikes küsimustes.

Piibli loomislood kujutavad endast eelkõige tunnistust, et kõik olemasolev on Jumala poolt tahetud ja loodud. Kuidas Jumal on oma loomistöö teostanud, ei ole siinjuures kindlasti esmajärgulise tähendusega. Selle väljaselgitamise jätavad teoloogid hea meelega loodusteadlaste hooleks.

Samas on oluline meeles pidada, et ka loodusteadus ei tohi astuda üle oma piiridest ega hakata väitma tõsikindlalt asju, mida ta ei ole võimeline tõestama - või mis ei kuulu tema uurimisvaldkonda.

Kindlasti on luterlaste hulgas ka neid, kes peavad teaduslikuks tõsiasjaks maailma loomist kuue päevaga nii, nagu see piibli alguses kirjas seisab. Ainukehtiva doktriinina on taolist arusaama väljendanud näiteks Missouri Sinodi Luterlik Kirik (vt www.lcms.org).

Eesti teoloogide seisukohtadest võib siinkohal ära tunda meie tuntuima dogmaatiku Elmar Salumaa poolt selles küsimuses kirjutatu:

EVOLUTSIOON JA EVOLUTSIOONIÕPETUS

Evolutsioon ja evolutsiooniõpetus ehk arenguõpetus on õpetus orgaanilise olemise ehk elu kujunemisest pikaajalise arengu teel madalamaist eluvormidest kõrgemate eluvormide suunas. Elusolevuste (taimed ja loomad) anatoomia, füsioloogia ja isegi psühholoogia (loomapsühholoogia) võrdleva ning eksperimentaalse uurimise varal püütakse kindlaks teha selle tohutu arenguprotsessi seaduspärasusi.

Filosoofilis-metafüüsiline arengumõte oli teatud määral käibel juba antiikses filosoofias (Empedokles, Anaximandros jt), kuid teadusliku kuju omandas see teooria alles Charles Darwini (1809-1882) uurimustega liikide tekkimise üle loomuliku valiku teel. Hiljem on seda klassikalist teooriat mitmeti täiustatud ning täpsustatud paljude uurimuste varal paleontoloogia, bioloogia ja geneetika valdkonnas, kuid samuti mitmeti varieeritud, paljusid arenguõpetuslikke tõsiasju ka eksperimentaalselt tõestatud (nt fülogenees, pärilikkuse probleemid jne).

Teoloogia valdkonnas põhjustas arenguõpetus ägedat vastuseisu ning poleemikat põhiliselt juba seetõttu, et see kummutas senise veendumuse, nagu oleksid liigid muutumatud ja kord looduina igipüsivad. Kuid kartus, nagu ohustaks see piibellikku loomisõpetust, on teoloogiliselt alusetu, eriti kui silmas pidada Jumala loovat tegevust maailmas mitte lõpuleviiduna, vaid jätkuvana (creatio continua).

Ainult äärmiselt naiivne loomisõpetuse fundamentalistlik tõlgendus võib siin täheldada vastuolusid. Teisalt on põhjustanud vaidlusi ka (tihti koguni sihilik) väärarusaamine evolutsiooniteooriast, millele peale muu on suuresti kaasa aidanud selle õpetuse propageerimine ja populariseerimine ateistliku eesmärgiga, milles samuti pole alati silmas peetud vajalikku teaduslikku objektiivsust.

Nii nagu evolutsiooniõpetust ei saa välja mängida piibellikult orienteeruva kristliku usu vastu, nii ei ole mõeldavad ka vastupidised katsed, mis osutuvad sama mõttetuiks (nagu fundamentalistide lavastatud “ahviprotsessid” Ameerikas): kogu taoline poleemika reedab ainult lugupidamatust looduses esinevate ning teaduslikult tunnetatud tõsiasjade vastu.

(Elmar Salumaa, Dogmaatika märksõnades. Tallinn, 1984.)

Enn Auksmann
Pärnu Eliisabeti koguduse abiõpetaja
14.07.2004

�les üles