« tagasi

Kiriklikud talitused


Küsimus seoses laulatusega, vormilise poolega. Kas komme, et pruudi isa toob pruudi altari ette on aegade algusest saati olnud luteri koguduses tavaks või on see kohaldumine noorpaari sooviga ehk n.ö lubatud laen katoliku kogudusest?

Komme, et pruudi isa toob pruudi altari ette, pärineb tõenäoliselt vanadelt germaanlastelt ja on seotud kunagise rangelt patriarhaalse ühiskonnakorraldusega, mille kohaselt abielunaist käsitleti mehe omandina. Abiellumine tähendas niisiis isa omandiõiguse üleminekut abielumehele - oluline oli demonstreerida seda sümboolse pruudi üleandmisega.

Meile on nimetatud tava tulnud aga tõenäoliselt hoopis Ameerika filmide vahendusel, kusjuures sealses traditsioonis peituvad taolise kombe juured veel sadakond aastat tagasi valitsenud situatsioonis, mille kohaselt (vallalist) naisterahvast peeti teatud määral teovõimetuks. Seepärast oli oluline, et teda esindaks laulatusel ta isa või mõni muu õiguspärane eestkostja. Seega on tegemist isegi naist alandava või tema õigusi rikkuva kombega, kuigi seda tänapäeval enam sellisena ei tajuta. Samasse kategooriasse liigituvad taolised juhud, mil abielusõrmust (mehe omandi märgina) kannab ainult naine, mitte abielumees.

Kirikus on siiski traditsiooniliselt tavaks kohelda meest ja naist võrdsena ja seega on laulatuse korras ette nähtud, et pruut ja peigmees tulevad üheskoos altari ette. Vaimulik võtab nad vastu kas kiriku ukse juures - seda soovitatakse tänapäeval nii luterlikus kui katoliku kirikus - või ootab neid altari ees ja sel juhul tuleb pruutpaar kirikusse vanemate ja omaste saatel. Pruudi üleandmist isalt peigmehele ei katoliku ega (vähemalt Eesti) luterliku kiriku kehtivas laulatuse korras ettenähtud ei ole. See oleks ka seda kummalisem, et üsna tõenäoliselt ei ole abiellujad tänapäeval pidanud oma vanematelt abielu sõlmimiseks luba küsima, vaid tegemist on nende kahe isikliku ja omavahelise otsusega.

Enn Auksmann
Kärdla, Pühalepa ja Reigi koguduse õpetaja
24.11.2003

�les üles