« tagasi

KÕIK KÜSIMUSED


Palun selgitage õnnistamise/pühitsemise olemust. Mida tähendab pühitsemine õpetaja/preestri poolt ja mida see annab inimsesele või objektile? Kas õnnistamine ja pühitsemine on üks ja sama asi ning kas saab sellest ka loobuda?

Õnnistamine ja pühitsemine ei ole üks ja seesama. Paraku ei mõisteta neid termineid eesti keeles alati üheselt ja seega kiputakse neid vahetevahel teineteisega segi ajama.

Õnnistamise sisuks on eeskätt eestpalve ja teatud isiku, eseme, paiga või tegevuse Jumala kätte usaldamine.

Näiteks õnnistatakse elumaja, koolimaja või ka lippu, paludes nende eest, kes vastavas paigas elavad, töötavad või õpivad või keda õnnistatav lipp tähistab.

Õnnistatakse ka näiteks mingeid töid või ettevõtmisi - vanast ajast on eriti tuntud põldude õnnistamine, s.t. eestpalve selle pärast, et vili võiks põllul hästi kasvada ja vilja kanda ning nende inimeste tööl, kes igapäevase leiva pärast vaeva näevad, oleks hea tulemus.

Õnnistatakse ka esemeid, näiteks kaelariste, s.t. palutakse Jumala ligiolu antud risti kandjale, ning head ja tarka meelt, et ristimärki kandev inimene võiks oma eluga Jumalat austada ja Temast head tunnistust anda.

Pühitsemine on midagi muud. Pühitsemine tähendab isiku, eseme, paiga vmt eraldamist Jumalale, nö. jumalateenistuslikuks otstarbeks. Pühitsetakse näiteks kirikuid - selleks, et pidada seal jumalateenistusi. Ka vaimulikud pühitsetakse ametisse, s.t. seatakse Jumala teenistusse. Pühitsetakse ka kirikuriistu, määrates nad tarvitamisele üksnes pühal otstarbel, s.t. näiteks armulauakarikat ei tohi tarvitada mingil muul otstarbel kui ainult armulauaveini jagamiseks.

Pühitsemine ei tee eset või isikut pühaks selles mõttes, et ta oleks sest peale kuidagi parem või teistsugune. Siiski mõistetakse pühitsetud eseme, paiga või isiku vastu astumist teatud viisil jumalateotusena, kui seda on tehtud just nö. pühaduserüvetuse kavatsusega. Kui keegi käib kirikus vargil vaid kasuahnusest, ei nähta selles tavaliselt jumalateotust, kui keegi aga läheb kirikusse vargile põlgusest kiriku vastu või soovist "Jumalale koht kätte näidata", siis on tegemist sakrileegi ehk pühaduserüvetusega.

Õnnistamine ei "lisa" õnnistatavale isikule või esemele otseselt midagi, vaid tähendab, nagu öeldud, eestpalvet ja Jumala kätte usaldamist. Kui näiteks sõiduvahend on õnnistatud ja on palvetatud ka sõidu hea kordamineku eest, siis ei vabasta see sugugi hoolikuse ja liikluseeskirja järgimise nõudest. Ei õnnistamine ega pühitsemine ole maagilised toimingud, vaid eeldavad inimese teadlikkust, head tahet ja vastutust.

Mingeid eri riitusi õnnistuse või pühitsuse "äravõtmiseks" või nendest "vabastamiseks" ei ole. Kui inimene elab Jumala tahtest hoolimata, siis jätab ta end ise õnnistusest ilma. Kui pühitsetud esemeid tarvitatakse mittesobival otstarbel või kui pühitsetud isik loobub oma kutsumusest, siis on tegemist küll pühaduserüvetuse või Jumala tahte riivamisega, kuid Jumala tahe ja kutse jäävad igal juhul kehtima. Tõsi, näiteks rüvetatud pühakodade või kirikuriistade uuesti tarvituselevõtmisel on tavaks need ka uuesti pühitseda, s.t. tuua taas esile nende tegelik iseloom ja otstarve.

Enn Auksmann
Pärnu Eliisabeti koguduse abiõpetaja
05.11.2004

�les üles