« tagasi

Moraaliküsimused


Olen last üksi kasvatav ema, abielus pole olnud. Suhteid pole loonud, kuna leian, et oleks vale oma lapsele võõrasisa võtta. Kuidas üldse kirik suhtub nn vallasemadesse ja näiteks nende abiellumisse? Kas seda saab teha kiriklikult?
Kuna mu lapse isa abiellus kellegi teisega kiriklikult, siis tekkis küsimus: kas kiriku seisukohast on õige lubada sellist abielu? See ei ole ju loodud õigetel alustel.(Nüüdseks on ta muidugi lahutatud.)


Kahtlemata võib vallasemade puhul olla tegemist erinevate olukordadega, kuid üks on selge: kirik suhtub vallasemasse nagu igasse inimesse, kes vajab armastust, mõistmist ja hoolitsust.

Seega ei maksa oma "vallasema-staatust" kuidagi häbeneda ega karta kirikupoolset halvustamist või hukkamõistu. Pigem oleks mõistlik oma kohaliku koguduse vaimuliku poole pöörduda, et oma muresid ja rõõme temale usaldades kinnitust ja elujulgust leida.

Mis puutub abielusuhete loomisse, siis kindlasti tuleb sel puhul arvestada oma lapsega, kuid omal kombel peab oskama ka abielusuhteid ja ema-lapse suhet lahus hoida, st üks ei tohi mõjuda teisele pärssivalt.

On näiteks väga kahetsusväärne, kui põhjusel, et "oleks vale oma lapsele võõrasisa võtta" kogub inimene oma südamesse tegelikult kibedust, mis võib hakata edaspidi tema suhteid oma lapsega varjutama. Ühel hetkel jõuab kätte aeg, mil lapsest on saanud täiskasvanu, kes tahab rajada oma elu - ja paraku on rohkelt taolisi olukordi, kus ema hakkab takistama oma last uute suhete loomisel, kuna tema on oma elu nö. lapsele ohverdanud ja nõuab sedasama oma lapselt.

Teisalt on üsna kindel seegi tõsiasi, et laps vajab kasvamisel mõlema vanema juuresolu, kusjuures tõeliseks vanemaks ei pruugi olla ainult bioloogiline isa või ema, vaid pigem see, kes pühendab oma elu lapse kasvatamisele ja tema eest hoolitsemisele. See tähendab, et kui Teil õnnestuks rajada taoline abielusuhe, mis põhineb vastastikusel armastusel ja austusel mitte ainult abikaasade, vaid ka lapse ja ema ning kasuisa vahel, ei oskaks ma Teile ja Teie lapsele midagi paremat soovidagi.

Kirik omalt poolt ei tee kindlasti taolisele suhtele takistusi, vaid püüab oma õnnistuse, palvete ja nõuannetega kõigiti toeks olla.

Küsimuse teise poole põhjal võib järeldada, et lapse isa ei olnud Teiega abielus, seega ei ole kellegi teisega abiellumisel justkui formaalseid takistusi. Kindlasti on aga moraalsed takistused, millest oleks pidanud laulatust läbiviinud vaimulikku eelnevalt informeerima.

Kui seda tehti ja vaimulik otsustas siiski abielu laulatada, olid tal selleks loodetavasti piisavad põhjendused. Paraku tundub tõenäolisem see, et vaimulikul puudus ülalnimetatud informatsioon.

Nii seksuaalsuhted kui abielu põhinevad armastusel, usaldusel ja vastastikusel vastutustundel. Ülalkirjeldatud situatsiooni puhul tundub, et lapse isal pole olnud piisaval määral ei üht, teist ega kolmandat - kuigi tuleb kindlasti märkida, et olukorda piisavalt tundmata on väga raske langetada lõplikke otsuseid.

Tänapäeval ei saa kedagi sundida ei abielluma ega abielus püsima. Kuna Teie lapse isa abielu on nüüdseks lahutatud, on paraku üsna selge, et see ei olnud loodud õigetel alustel - või ei osatud selles õigel viisil elada.

Samas tuleb kindlasti hoiduda kellegi hukkamõistmisest ning üritada elada oma elu õigetel alustel - lähtudes juba nimetatud armastusest, usaldusest ja vastutustundest. Suureks abiks on siinkohal ka tehtud vigade tunnistamine ja neist õppimine.

Enn Auksmann
Kärdla, Pühalepa ja Reigi koguduse õpetaja
06.03.2003

�les üles