« tagasi

KÕIK KÜSIMUSED


Olen nii aru saanud, et kristlus ei tunnista reinkarnatsiooni? Palun tooge mõned head ja asjakohased väited reinkarnatsiooni vastu.

Kristlik usk rajaneb Piiblil. Piibli sõnum on üsna selge: iga inimene on loodud Jumala näo järgi ja Tema sarnaseks ning koosneb ihust ja hingest, mis üheskoos moodustavad inimisiku.

Surmas küll inimese ihu ja hing lahutatakse teineteisest, kuid see ei tähenda, et hing võiks asuda ümber mõnda teise ihusse või olendisse. Nagu öeldud, moodustavad ihu ja hing üheskoos inimisiku, ja Piibli järgi peab iga inimene seisma Jumala kohtu ees (Hb 9:27: Inimestele on seatud üks kord surra, pärast seda on aga kohus) ning viimasel päeval üles tõusma (vt 1Kr 15). Vastavaid piiblikohti on väga suurel hulgal, piisab kasvõi sellest, kui lugeda evangeeliumitest Jeesuse sõnu viimse kohtu ja igaviku kohta.

Reinkarnatsiooniusk rajaneb arusaamal, mille kohaselt kõik nähtav, väline, materiaalne on vaid näilisus, pettus või vähemalt patu tulemus ja kannatus. Tegelikkus on nähtamatu, on idee või vaim - kuigi taolised mõisted suudavad asja mõtet ainult ebatäielikult väljendada. Üksikud hinged või isikud on selle arusaama järgi algsest (või tegelikust) ühtsusest lahti kistud, välja rebitud, ning peavad senikaua kannatama, kuni nad pole saanud täiuslikuks ega ühinenud taas tolle tervikuga, ühtsusega. See kannatus väljendubki selles, et hinged aheldatakse maistesse, nähtavatesse, materiaalsetesse ihudesse, mis on neile ühelt poolt karistuseks tollest ühtsusest lahutatuse ning oma kurjuse eest, teiselt poolt aga vahendiks, mille abil täiustuda ja ühtsusesse tagasi pöörduda. Kuna ükski hing ei suuda seda ühe eluaja jooksul, peab ta senikaua üha uuesti ja uuesti sündima (erinevates kehades ja erinevatel täiuseastmetel), kuni tal lõpuks õnnestub sellest kannatuseahelast väljuda ja enam mitte uuesti sündida.

Loomulikult ei saa siinkohal lühidalt kõike ära öelda, aga niisugune on üldjoontes reinkarnatsiooniõpetuse aluspõhi ja olemus - kuigi tänapäevases läänelikus variandis mõistetakse seda, mis peaks tegelikult olema kannatus, tihtipeale suure õnne ja rõõmuna: paljud inimesed arutlevad õhinal sellest, kes nad eelmises elus olid ... Reinkarnatsiooniõpetuse aluseks olevate usundite seisukohalt on niisugune arusaam naeruväärne totrus.

Kristlik ja piibellik inimesekäsitlus seevastu rajaneb tõdemusel, et mateeria, nähtav maailm, ei ole mitte halb, mitte viga, vaid see on Jumala looming ja seega hea (kuigi inimese süü tõttu rikutud). Seega ei ole ka inimese ihu, üksikinimene ega ka üksikhing halb, vaid hea. Ideaaliks ei ole mitte kiretu ühtsus, nagu idamaistes usundites, vaid taoline ühtsus, mis rajaneb paljude ja väga mitmekesiste üksikisikute armastusel üksteise vastu.

See, et iga inimene on ihust ja hingest koosnev ainulaadne ja kordumatu isik, kes on loodud Jumala enda näo järgi ja Tema sarnaseks, tõstab inimvääriku enneolematutesse kõrgustesse. Iga inimene, just sellena, kes ta on, on kordumatu ja väärtuslik. See ei tähenda, nagu ei peaks inimene püüdma kasvada täiuslikkuse poole, seda peame kindlasti, kuna me oleme täiusest veel kaugel. Aga see on juba veidi teine teema.

Niisiis kokkuvõtteks: iga inimene on kordumatu ja ainulaadne Jumala looming, kogu oma elu, surma ja igavikuga - see on kristlik inimesekäsitlus ja see välistab ka reinkarnatsiooniusu.

Enn Auksmann
Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja
10.11.2006

�les üles