« tagasi


Peapiiskop Urmas Viilma jutlus ametisse p├╝hitsemise jumalateenistusel


„Uskuge valgusesse, kuni teil valgus on, et te sünniksite valguse lasteks.“ (Jh 12:36)

Tuntud fotol on jäädvustatud 95 aasta tagune hetk, mil Eesti välisminister Jaan Poska allkirjastab Tartu rahu lepingut. Selle foto esiplaanil on selge särava leegiga küünal. Kohalolnute kirjelduse kohaselt põlenud mõlema lepingupoole, Eesti ja Vene läbirääkimisdelegatsiooni juhtide laual 2. veebruari esimestel minutitel küünal. Seda hoolimata sellest, et kogu ruum olevat olnud fotograafide ja filmikroonikute huvides silmi­pimestavalt ereda elektrivalgusega täidetud.

Kas põlesid need küünlad Jaan Poska ja Adolf Joffe laudadel vaid selle hetke pidulikkust ja pühalikkust tähistades, või oli nendel küünaldel küünlapäeva sõnumit edastav sügavam alatoon, seda täna enam keegi ei tea. Me võime Tartu rahu allakirjutamist kujutavat fotot silmitsedes ja tollaste sündmuste tähtsust Eesti riiklusele ja vabadusele meenutades anda neil hetkil süüdatud küünaldele sümboolse sisu ja tähenduse. Ehk aitab see meil ka täna mõista selle momendi erakordset tähendust Eesti riigile ja rahvale, sest nende allkirjadega lõpetati Vabadussõda ja Venemaa tunnustas tingimusteta ja igaveseks Eesti Vabariigi iseseisvust.

Kui Tartu rahulepingut on peetud Eesti Vabariigi sünnitunnistuseks, siis mõeldes tänase küünlapäeva sõnumile ja valguse väelisele tähendusele kirikus ja ristiusus, julgen selle lepingu allkirjastamislaudadel põlenud küünaldes näha ristimisküünaldele sarnast sümboolset sõnumit. Vabadus on aade, mida väärtustame rahvana, kuid valgus on see, millel hoiame silmad ja mida järgime jumalarahvana.

Ristimise järel süütab vaimulik altariküünlast ristimisküünla, mille ulatab ristitavale sõnadega: „Jeesus ütleb: Mina olen maailma valgus. Kes järgneb mulle, ei käi pimeduses, vaid tal on elu valgus. (Jh 8:12) Võta vastu see põlev küünal märgina, et Kristus on sinu elu valgus.“ Ristimisküünla leek on sümboolne Kristuse valgus, millele järgnedes ollakse oma elus õigel teel ja püsitakse ristimisel tunnistatud õndsakstegevas usus Kolmainu Jumalasse.

Juba ristiusu algsajanditest alates on ristikirik tunnistanud seda ülimat valgusemüsteeriumi Nikaia usutunnistuses sõnadega: „Meie usume ühteainsasse Issandasse Jeesusesse Kristusesse, Jumala ainusündinud Pojasse, kes Isast on sündinud enne kõiki aegu, Jumal Jumalast, valgus valgusest, tõeline Jumal tõelisest Jumalast.“

Tänases evangeeliumitekstis kuulsime Jeesust ütlemas: „Valgus on veel pisut aega teie seas. Käige, kuni teil valgus on, et teid ei tabaks pimedus.“ (Jh 12:35) Oma riigi ja rahva ajaloost leiame ajajärke, mida võiksime nimetada pimedateks või süngeteks. Need on seotud sõdadega, okupatsiooniga, võõra võimu ja vaimu domineerimisega meie üle. Kuidas on meie kui ristiinimeste eluga? Kui oleme lasknud silmist ristimisküünla leegi ja minetanud oma ristimisusu, kas pole me siis lasknud ennast okupeerida pimedusel? „Kes käib pimeduses, ei tea, kuhu ta läheb,“ ütleb Jeesus. (Jh 12:35)

Tõelise valguse puudumist oma elukeskkonnas püüame kompenseerida tehisvalgusega. Me teeme seda enese ümber iga päev, eriti siin põhjapoolsetel laiuskraadidel. Enamik meie päevasest ärkvelolekuajast möödub eredas võltsvalguses ja loomulikku valgust võime kogeda talve­päeval vaid viivuks. Põhjamaist päikesevalgust on vähe nautimiseks, kuid piisavalt, et seda Läänemere-äärset tasast ja paest, Neitsi Maarjale pühitsetud maalappi armastada.

Suurem mure on valgusega, mida vajame oma hinge õndsuseks ja igaveseks eluks. Pimedus, millega ka õigeid teelt eksitatakse, ei ole mitte füüsiline, vaid vaimne. Seda võidakse kaasaegses maailmas nimetada isegi valguseks või valgustatuseks. Tegelikkuses on see tõelise valguse puudumine. Valgustatus, mille vundament on rajatud ainult inimlikele väärtustele ja soovidele ega sisalda endas nurgakivina Kristust, võimaldab piisava valgusvoo püsimiseks ajalikus maailmas, kuid ei taga igavest elu. Tehisvalgust on parajas koguses selleks, et elu ära elada, kuid see ei päästa hukust ega surmast.

Meie ajaloo ühel pimedal ajajärgul kirjutas Tartu luuletaja Artur Alliksaar (1923–1966):

Alguses pidi olema valgus.
Muidu olnuks loomine lootusetu.
Valguses on võrdselt valu ja hurma.
Kuni on valgust, ei saa olla surma.

Jeesus innustab oma jüngreid: „Uskuge valgusesse, kuni teil valgus on, et te sünniksite valguse lasteks.“ (Jh 12:36) Kuni paistab päike ja me hoolime keskkonnast enese ümber, seda Jumala loomisplaani kohaselt harides ja hoides, on maal elu. Kuid see elu muutub lootusliku loomisplaani asemel lootusetuks loobumiseks kohe, kui loovutame oma usu Loojasse ja maailma valgusesse inimkesksele surrogaatvalgusele. See sünnib, kui valitsema asub õpetatud viisakus ja seadustatud sallivus ning pole enam kohta elust suuremale ja piireületavale armastusele, mida jagub ka eksinud hingedele. Just sellise armastusega armastab meid patuseid Jeesus. Nõnda peame armastama ka ise.

„Uskuge valgusesse!“ hüüab Jeesus oma järgijatele. Oma kirikule. Hüüab mulle. Hüüab kõigile. Ent mitte kõik ei võta üleskutset kuulda – inimestel on vabadus seda eirata ja sageli nii ka tehakse. Mitte kõik, kes Jeesusele tolmustel külavaheteedel järgnesid, ei jäänud teda saatma risti­puuni ega olnud kandjate seas pimedasse hauakoopasse. Mõni saatis Jeesuse vaid oma küla piirini ja pöördus siis tagasi oma toimetuste juurde, kõige selle juurde, mille küljes rippus süda.

Jeesuse järgijatele, tema jüngritele, aga ei ole Jeesuse hüüatus: „Uskuge valgusesse!“ mitte lihtsalt üks üleskutse, millele võib reageerida või reageerimata jätta. Nende jaoks ei ole see vaba valiku või tahte küsimus. Kirikule ja selle juhtidele, töötegijatele ja liikmetele on Jeesuse käsk uskuda valgusesse alternatiivideta tõde. Mitte midagi muud ei saa me kuulutada, sest siis me eksime teelt ja meid tabab pimedus, nagu Jeesus hoiatab. Kui sellist pimedust sisustada ainult võltsvalgusega, muutub ruum valgemaks, kuid pimedus hinges süngemaks.

  Ainus viis sellele pimedusele vastu astuda, on tuletada ikka ja jälle meelde ristimisküünla leeki, hoida alati ja kõikjal kinni usust Kristusesse ning täita oma elu selle usu vilja, armastusega. See tähendab, „rõõmustada rõõmsatega, nutta nutjatega“ – hoida üksteist! (Rm 12:15)

Aamen.


Urmas Viilma
Peapiiskop

02.02.2015 Tallinna Toomkirik

« tagasi  üles