PALMIPUUDEPÜHA JUTLUS
Praost emeeritus Richard Võlli 90. sünnipäeval,
Pärnu Eliisabeti kirikus 8. aprillil 2001
Jh 17:1.3.6-8: Ja Jeesus tõstis oma silmad taeva poole ja ütles: "Aga igavene elu on see, et nad tunneksid sind, ainsat tõelist Jumalat, ja Jeesust Kristust, kelle sina oled läkitanud.
Ma olen teatavaks teinud sinu nime inimestele, keda sina oled mulle andnud maailmast. Nad olid sinu omad, ja sina oled andnud nad mulle ning nad on pidanud sinu sõna. Nüüd on nad ära tundnud, et kõik, mis sina oled andnud mulle, on sinu juurest, sest need sõnad, mis sa oled andnud mulle, olen mina andnud neile ja nemad on need vastu võtnud ja tõesti ära tundnud, et ma olen pärit sinu juurest, ning uskunud, et sina oled minu läkitanud."
Armas kogudus
Täna on vaikse nädala esimene päev, palmipuudepüha. Aga me mõtleme täna eestpalves ka Richard Võllile, koguduse kauaaegsele õpetajale ja Pärnumaa praostile. Mees, kes ordineeriti meie kiriku õpetajaks 1938. aastal, pühitseb täna oma 90. sünnipäeva. Jumal on andnud talle tervist ja elupäevi.
Vaikse nädala üle seisab Kristuse rist. Ja nädala pärast seisab see kõik, mis on toimunud, millele me kristliku kogudusena vaiksel neljapäeval ja suurel reedel mõtleme, ülestõusmise valguses. Nii oli see 1938.a., nii on see praegu. Ainult maailm, milles elati siis ja milles elame nüüd, on saanud teistsuguse ilme. Ajad muutuvad. Me inimesed oleme muutunud.
Vahepealne minuealiste ja nooremate ajuloputus, mille osaliseks saime, on jätnud valusad jäljed. Pean silmas Jumala ühte kõige ilusamat kingitust inimlapsele. See on usk ja usaldus Jumala vastu, elujulguse, elujõu ja elurõõmu alus. Pinda selleks meie hinges peaks valmistama ette kodu. Isa ja ema hoolitsus peaksid andma lapsele ellu kaasa turvalisusetunde. Kool omaltpoolt peaks aitama välja arendada kaasaantud võimed, et ta kasvaks täisväärtuslikuks inimeseks ega jääks pidama kuhugi poolele teele.
Kuid millised on need kodud ja perekonnad, milles lapsed praegu sirguvad? Võime tänada Jumalat, kui need pole lagunenud, vaid seal valitseb terve ja armastav vaim. Paraku on tihtipeale teisiti. Või millist elupagasit tahab kaasa anda kool, milles usuõpetusele ei ole kohta? Meie inimeste meeles pesitsevad kummalised hirmud ja eelarvamused, kui jutuks tuleb usk ja selle osa isiksuse kujunemisel. Omaltpoolt suurendavad umbusku paljude teadmatus ja harimatus, ilmselt kahe sugupõlve eestlaste teadmatus ja harimatus asjades, mis peaksid meile kõige enam korda minema.
Üks mu hea tuttav on võrrelnud eesti naiste elulugusid soome naiste omadega. Ta kirjutab Helsingi ülikoolis parajasti doktoriväitekirja selle kohta, kes või mis on see, mis naiste endi meelest nende elu juhib, suunab ja kaitseb. Ta on uurinud, milliste sõnadega nad niisuguse jõu tegevust kirjeldavad. Selgub, et noored ja väga vanad eestlased võivad seda jõudu ka Jumalaks nimetada. Aga 30-ndatel ja 40-ndatel aastatel sündinud kõnelevad ligi sajaprotsendiliselt saatusest, vahel ka suure algustähega. Igasugused sündmused toimuvad saatuse tahtel, saatus kingib, saatus karistab ja lööb, saatust palvetatakse. Samasugune elu juhtiv ja kaitsev jõud võib nende inimeste meelest olla ka loodus või juhus. Soomes jälle on kas isiklik Jumal, keda usaldatakse, või siis pole üldse midagi, mis elu suuna määrab.
Me kobame pimeduses. Oma ülempreesterlikus palves kõneleb Jeesus just Jumala äratundmisest. See on võimalik, sest Jumal teeb meile ennast teatavaks. Ta teeb seda Kristuse inimesekssaamises, tema sõnade kaudu, tema kannatamises ja kirgastamises. Ta teeb seda oma sõna ja sakramentaalse ligioleku kaudu.
Me ei tunne Jumalat. Sellepärast me tunneme ka iseennast puudulikult. Võime jagada erinevaid veendumusi, kõnelda saatusest või öelda nagu prantslane Jean-Paul Sartre: "Juhus lasi mind inimeseks saada". Ja me jäämegi pimeduses kobama, kui ei avasta enda jaoks seda, mis pole sellest maailmast, vaid on Jumalast ja otsib meid. Sest elu, nagu see igavikust meie jaoks mõeldud on, hakkab meile avanema Kristuse kaudu, kui õpime maises madaluses, tema kannatuses ja ristis Jumalat ära tundma. Nii me õpime vähehaaval ka iseennast tundma.
Meid ei lahuta Jumalast ju üksnes teadmatus või vaimupimedus, mis selles maailmas valitseb. Vaid meid lahutab Jumalast patt, kiusatusele järeleandmine ja tahe olla ise nagu Jumal. Alles tõe vaim toob meile "selguse patu kohta ja õiguse kohta ja kohtu kohta" (Jh 16:8), ütleb Jeesus. Ta toob meile selguse Jumala kohta ja meie eneste kohta, et see, mida vajame, on lepitus Jumalaga.
Ülempreesterlikus palves kõneleb Jeesus esmalt sellest, mis Jumal on meie heaks teinud. Ta on läkitanud oma Poja, ta on teatavaks teinud oma nime, ta on ennast meile ilmutanud, ta on andnud meile oma sõna. Ja alles teises järjekorras on kõnet meist inimestest, nendest, kes on Jumala omad, kes on tema sõna vastu võtnud ja seda pidanud, kes on ära tundnud ainsa tõelise Jumala ja Jeesuse Kristuse, kelle tema on läkitanud.
Ülempreesterlik palve on Jeesuse eestpalve kõigi nende eest, kelle Isa on talle andnud. Me teame omast käest, mida tähendab eestpalve. See tähendab, et me kanname palves Jumala ette teise inimese, kes on meile kallis ja tähtis. Eestpalves me nagu seisaksime selle inimese ja Jumala vahel, paludes, et Jumal teda hoiaks ja varjaks, et Jumal talle oma ligiolekut tunda annaks.
Ja kui me ise satume elus olukorda, kus tunneme, et hing on maas, et me ei lähe tegelikult kellelegi korda, oleme üksi ja meeleheitel ega näe teed välja, siis maksab meelde tuletada, et nii on ristilöödud ja ülestõusnud Issand palvetanud sinu eest ja palvetab ka praegu. Aamen.
Jaan Kiivit
EELK peapiiskop
