EESTI RAAMATU AASTA LÕPETAMISE JUTLUS
Jumalateenistusel Tallinna Pühavaimu kirikus 22. aprillil 2001
Olge tervitatud tänase pühapäeva tunnuslausega. Apostel Peetrus ütleb (1 Pt 1:3): Kiidetud olgu Jumal, meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes oma suurest halastusest on meid uuesti sünnitanud elavaks lootuseks Jeesuse Kristuse ülestõusmise läbi surnuist.
Armas kogudus
Eesti Raamatuaasta algas kiriklikult läinud aasta ülestõusmispühadel piduliku jumalateenistusega Tartu Peetri kirikus. Tänase jumalateenistusega siin Tallinna Pühavaimu kirikus me tähistame raamatuaasta lõpetamist.
Mul on hea meel, et just siin. Sest Eesti kultuurilooga on Tallinna kirikutest seotud kõige tihedamalt Pühavaimu kirik. Siin on jutlustanud esimese eestikeelse raamatu - katekismuse - trükkitoimetaja Simon Wanradt ning selle tõlkija Johann Koell. Siin on kuulutanud Jumala sõna ja jaganud eesti kogudusele armulauda Balthasar Russow. Sama altari ees ja samas kantslis on seisnud Georg Müller, kui piirduda kõige esimestega, keda me Pühavaimu kirikuga ühenduses meenutame.
Eelmine, 1935. a raamatuaasta korraldati just seoses Wanradt-Koelli katekismuse ilmumise 400. aastapäeva tähistamisega. Nii olen võtnud tänase jutluse või kõne ajendiks esimese eestikeelse raamatu - katekismuse ja sellest lähemalt Meie Isa palve. Usutunnistuse ja õnnistamise kõrval on see palve ju iga jumalateenistuse kõige kindlam osa, mida me oskame peast ja mida järjest enam kogudusi loeb häälega kaasa.
Oma seitsmes palves sisaldab see õigupoolest kõik, mida kristlased usuvad. Midagi ei jää puudu. Kirikuisa Tertullianus on sellepärast nimetanud Meie Isa palvet kogu kristliku sõnumi - evangeeliumi - kokkuvõtteks.
Meie Isa palve on algusest peale kristliku kiriku ühine palve. Tänagi
palvetavad üle kogu maailma miljonid ja miljonid kristlased sama palvet. Ja kui me ise selle palvega liitume, võib mõista tunnet, et selles kostavad kaasa möödunud inimpõlvede palvetajate hääled, apostlite ja veretunnistajate omad, vanade ja noorte, võitjate ja kaotajate omad - kus iganes nad on palvetanud, kodus või vangis, altari ees või tapalaval.
Meie Isa palve mahutab endasse maailma kogu selle avaruses, suured ja väiksed asjad, kõik, mis sünni ja haua vahel on meile eluliselt tähtis - ja seda mitte ainult tagapõhjana, taustana, vaid palvetaja enda maailmana, milles ikka on puudus leivast, mis on täis kiusatusi, kus kurjus ähvardab maad võtta ja kus me jääme võlglasteks. See on maailm, milles tundliku hinge jaoks kumab läbi Jumala pühadus ja tema riigi lähedus ja mis igatseb lunastuse järele.
Teeme õigesti, kui võtame Meie Isa palvet kui ristikoguduse omamoodi usutunnistust. Me ei kõnele selles usust või usu üle, vaid väljendame palve vormis oma usku ja suhet Jumalaga.
Luuka evangeeliumis loeme, et Jeesus õpetas oma jüngritele palvetamist, kui nad küsisid, kuidas nad tema järelkäijatena peaksid palvetama. Ta õpetas neile Meie Isa palve, tehes seda oma emakeeles. Uues Testamendis on palve toodud tõlkes, Luuka sõnastuses lühemalt ja ilmselt algsemal kujul, Matteusel pikemalt ja pühalikumalt. Aga mõlema sisu on sama.
Just palve sisu juhib meie mõtted Jeesusele endale, tema isikule ja kuulutusele. Sest selle seitsmest palvest võime lugeda välja nii tema tahte kui ka selle, mil moel ta oli kogenud Jumalat ja mõistnud oma ülesannet.
Palve ei nimeta Jeesust nimepidi. Seal pole sõnagi temast, tema tegevusest või suurusest. Seal ei mainita ka kirikut. Meie Isa palve keskendub Jumalale. Selles on kõnet ainult Jumalast ja seda kolmnurgas: Jumal - maailm - inimene. Nii kuulub see palve ristiusu kõige varasemasse aega, Jeesuse tegevuse algusaega - erinevalt ülempreesterlikust palvest, mis Johannese evangeeliumis on seotud tema ristisurma ja ülestõusmisega.
Kuid just seetõttu, et Meie Isa palve keskendub Jumalale, on selles varjatud kujul kohal Jeesus ise. Sest keskendumine Jumalale väljendab kõige selgemalt tema põhihoiakut, nii tema kuulutuse lähtekohta kui ka eesmärki. Jeesus ei ole ju kuulutanud iseennast. Tal ei ole olnud mingit huvi teostada ennast, nii nagu meie selles tavaliselt oma eluülesannet näeme. Tema huvi on tunnistada Jumalat ning teha ta nähtavaks ja tuua meile lähedale. Tema eesmärk on äratada inimestes usaldust Jumala vastu. Oma elu, käitumise ja kuulutusega on ta väljendanud oma isiklikku jumalasuhet.
Nii võtab Meie Isa palve kokku Jeesuse jumalakogemuse. See on Jeesuse usutunnistus, tema kahekõne Jumalaga palves.
Enne avaliku tegevuse algust tõmbub Jeesus kõrbe üksindusse, et Isa palge ees häirimatult ja osaduses temaga end saadud ülesandeks ette valmistada; et selgusele jõuda tees, mida tal Jumala Pojana tuleb minna. Hiljem eraldub ta evangeeliumide tunnistuse järgi ikka jälle oma saatjatest, ka jüngritest, et veeta öö üksinda palvetades. Või siis tõuseb ta enne koitu, et segamatult palvetada. Ketsemani aias palvetab ta surmaahastuses, et Isa tahtmine sünniks.
Et Jeesus on palvetanud, on oluline. Palvetajana seisab ta meie kõrval. Sest kes palvetab, tunnistab, et maailm ja elu ei ole tema käes. Mõlemad on Jumala käes. Palvetaja usaldab Jumala hoidmist ja juhtimist.
Oma jüngritele Meie Isa palvet õpetades on Jeesus andnud neile ja meile kaasa midagi eluliselt väga vajalikku. See on kahekõne Jumalaga. Nagu ei ole inimlikku ühtekuuluvust ja osadust ilma omavahelise kõneluse ja mõttevahetuseta, nii ei ole ka osadust Jumalaga ilma palveta. Kui kahekõne lõpeb, laguneb ühtekuuluvus. Usk ilma palveta on nagu abielu, kus üksteisele pole enam midagi öelda. See on surnud abielu. Kes lakkab palvetamast, lakkab ka uskumast. Mõnda aega võidakse veel Jumalaga kõnelemise asemel targutada, Jumala üle rääkida ja tema nime suhu võtta, aga siis lõpeb ka see. Inimene on Jumala jaoks surnud.
Põhjus on lihtne. Kes palvetab, avab ennast Jumalale. Palves asetab ta iseenda sellisena, nagu ta on, ja oma elu Jumala ette. Ta teeb seda kas tänades ja kiites või siis meeleheites ja ahastuses. Kuid ta teeb seda. Nii vaatab inimene oma hinge põhja. Ta töötab mõttes oma elu läbi, et leida selgus iseendas ja oma maailmas: kes on ta ise ja milline on see maailm tõeliselt. Ta teeb seda Jumala palge ees ja kahekõnes Jumalaga. Ta õpib vahet tegema hädavajaliku ja ainult kasuliku vahel. Lõpuks õpib ta, et viimselt ei ole tähtis, mis temal on Jumalale öelda, vaid see, mis Jumal talle ütleb. Palves anname sõnaõiguse Jumalale. Palvetaja hakkab nägema maailma ja ennast Jumala omana.
Arvan, et raamatuaasta lõpu puhul ei ole midagi ilusamat ega tähtsamat, kui õppida Meie Isa palve põhjal kujundama oma suhtumist ellu ja Jumalasse. Apostli sõnadega öeldes: Et meil oleks samasugune meel, nagu oli ka Kristusel Jeesusel (Fl 2:5). Aamen.
Jaan Kiivit
EELK peapiiskop
