PEAPIISKOPI
LÄKITUS KOGUDUSTELE
JÕULUPÜHADEKS 2001
JA UUEKS AASTAKS 2002
Jumal on mu pääste! Ma olen julge ega karda (Js 12:2)
Armas kogudus!
Nii annab prohvet Jesaja edasi päästetute hõiskamise. Pimeduses ja surmavarjude maal käijatele on tõusnud suur valgus. Nad võivad hingata kergendatult, sest neid rõhunud ike on katki murtud. Sellisele südamest tulevale rõõmule kutsutakse jõuluajal ka meid. "Jumal on mu pääste! Ma olen julge ega karda" on loosung, mis sei-sab meie tee üle algaval uuel aastal pühakirja julgustuse ja kinnitusena.
Meenutagem, kes said esimestena näha kesköö pimeduses valgust ja kuulda suurt tõotust (Lk 2:10): "Ärge kartke! Sest vaata, teile on täna sündinud Päästja, kes on Issand Kristus!" Need olid inimesed nagu meie, kes kannatasid selle halastamatu maailma äraspidisuse all, sest polnud lasknud endas lämmatada igatsust uue taeva ja maa järele.
Armutus maailmas on raske tunda end kodusena. Laia maailma vägivald, ebainimlikkus ja loomuvastasus tulevad meile iga päev koju kätte ning lisavad ängistusetunnet. Lõppev aasta on tuletanud võib-olla eriti selgelt meelde ummikut, kuhu meie üheks suureks külaks kokkusulav tsivilisatsioon on jõudmas ja kust ei paista väljapääsu. Pealispinna all köeb meelekibedus, viha ja kättemaksuhimu, et lahvatada äkitselt siin-seal põlema. Kas jätkub riigijuhtidel mõistust ja tahet seista kurjuse jõududele vastu?
Eesti ühiskonnas kogeme väiksemal mõõdul samasuguseid hädasid. Kümne aasta tagused unistused rahvast, kes ehitab üksmeeles üles oma kodu, on maha maetud. Selle asemel elame ikka enam küüned enda poole. Levib rahulolematus ja hoolimatus. Aga hing jääb tühjaks, kui oleme eesmärgiks seadnud puhtmateriaalsed väärtused ja hetkeelamused. Perekonnad lagunevad, lapsed jäävad tänava kasvatada, elu ja hinge tühjust püütakse unustada reaalsusest põgenemisega.
Sellises olukorras on ikka rohkem neid, kes otsivad valguse märke. Tahaks loota, et nad ei lase end eksitada virvatuledest, vaid jõuavad tõesti eluvalguse juurde.
Jõuluevangeelium tunnistab, et Jumala Sõna on saanud lihaks ja tulnud tema Poja näol meie juurde. Jumal on end ilmutanud ja avanud meile oma südame. Sellega on aga meilegi avatud taevas ja tulevik. See on rõõmusõnum Lunastajast, kelle suurus ja võim seisneb armastuses ja andeksandmises. Pimedus taandub, kui anname ennast temas ilmunud parandavate, lepitavate ja elujaatavate jõudude hoolde ja juhtida.
"Jumal on mu pääste! Ma olen julge ega karda." Soovin jõuluvalgust ja jõulurahu ning koos sellega elujulgust ja elukindlust igale kogudusele ja kodule. Soovin seda igaühe südamesse.
Õnnistussooviga
Jaan Kiivit
Tallinnas advendiajal A.D. 2001
