PEAPIISKOPI
LÄKITUS KOGUDUSTELE
LEINAPÄEVAKS - 14. JUUNIKS 2001
"See on Issanda suur heldus, et me pole otsa saanud, sest tema halastused pole lõppenud: need on igal hommikul uued - sinu ustavus on suur!" (Nl 3:22-23).
14. juunil möödub kuuskümmend aastat esimesest suurest küüditamisest, mil tuhanded ja tuhanded Eesti kodud ja perekonnad lõhuti. Selle ja järgnenud küüditamislainete käigus viis võõras võim kümneid tuhandeid eestlasi Venemaa vangilaagritesse või sundasumisele.
Üldrahvalikul leinapäeval heiskame leinalipud ja keskpäeval kõlavad kirikukellad meie rahva kallal toimepandud kuriteo ohvrite mälestuseks. Me langetame pea ja meenutame neid palves. Me kanname Jumala ette palves kõik võõra vägivalla all kannatanud, elavad ja surnud.
Mälestamine tähendab vägivalla ohvrite meelespidamist. Mälestamine tähendab nende peale mõtlemist palves Jumala ees. Mälestamine tähendab, et me ei unusta sündinud vägivalda ega tehtud ülekohut. Mälestamine tähendab, et me tänasele ja homsele mõeldes seisame inimelu pühaduse ja puutumatuse eest.
Palvetagem: Võta, helde Jumal, oma varju alla kõik, kes oma kodust ja omaste keskelt vägivaldselt vangi või võõrsile viidi. Kinnita neid, kes on kurvad omaste pärast, kelle tee on kadunud sinna, kuhu armastuse silm ei ulata nägema ega käsi aitama. Mõtle nende peale, kes ülekohtu läbi on kaotanud oma tervise ja pidanud enese peale võtma raskete vaevade koorma. Sina, kes Sa oled lasknud meie rahva paljudest viletsustest ja ohtudest läbi käia ega ole oma kätt meilt mitte tagasi tõmmanud, Sina võid teha, et varemeil võib tõusta uus elu ning pääsevad valitsema rõõm ja rahu. Kinnita selleks meid kõiki. Aamen.
Jaan Kiivit
EELK peapiiskop
Tallinnas, 8. juunil AD 2001
