"Kiriku juhtimine muutuvas maailmas"
9. märtsil 2002 Tallinna rahvusraamatukogus
Porvoo Ühenduse liikmeskirikutest on Eesti olukord võrreldav ainult Leedu olukorraga. Pean silmas nii riiki kui ka kirikut. Mõlemal on alles kümme aastat olnud võimalik ise vabalt korraldada oma tegevust ja elu. Nõukoguliku mineviku taak lohiseb kaasa ja pärsib mõlema tegevust. Tahaks loota, et eneseleidmise ja murranguliste muudatuste aeg jääb peagi seljataha, et olud stabiliseeruvad ja mõlemad pooled leiavad mõistlikke koostöövõimalusi ja -vorme. Praegu neid veel otsitakse.
Põhiseaduse järgi ei ole Eestis riigikirikut. Selline määratlus kõlab paremini kui kiriku lahutamine riigist ja koolist, nagu neid suhteid väljendasid nõukogude seadused. Tõdemine, et Eestis ei ole riigikirikut, tähendab eelkõige seda, et riigivalitsus ja riigi teised institutsioonid ei sekku kiriku tegevusse: ei korralda kirikuvalitsemist, ei otsusta usu ega jumalateenistuse või muude sarnaste küsimuste üle. Sellega on tänaseks Eestis välistatud ka nii-öelda riigikiriku negatiivne varint, mida tunneme nõukogude aja kogemustest, mil kirik oli küll formaalselt riigist lahutatud, ent seda tugevamalt allutatud riigi kontrollile.
Praeguses kirikuid puudutavas seadusandluses on püütud piinliku täpsusega järgida religioossete ühenduste autonoomia ja religioonivabaduse põhimõtteid. Nende põhimõtete rakendamise tulemuseks on äärmiselt liberaalne seadusandlus, mida kohtame vaid üksikutes Euroopa riikides. Meie lähemad naabrid põhjas, läänes ja lõunas, idanaabrist rääkimata on selles suhtes konservatiivsemad, kuigi ka seal võib täheldada kaldumist järjest suurema liberaalsuse poole. Igatahes, Eestiga võrreldes näeme naabrite juures tõsisemat muret ühiskonna kultuurilise järjepidevuse ja seega ühtlasi oma rahva vaimse tervise pärast.
Nagu öeldud, Eesti põhiseadus ei vastanda kirikut ja riiki. Omavahelised suhted on prevaleerivalt positiivsed. Mõlemad võivad, saavad ja peavad tegema koostööd. Aluseks on loomulikult mõlema poole erinevus ja iseseisvus ehk suveräänsus teineteise suhtes. Kuid mõlemad teenivad ühiskonna liikmeid, teenivad vastavalt Jumalalt saadud ülesandele nii hästi või halvasti, kui kumbki suudab ja oskab. Kiriku ja riigi ühine teenimisülesanne teeb koostöö võimalikuks ja vajalikuks. Teistes maades - pean silmas kristlike traditsioonidega riike - kõneldakse otseselt nn segatud valdkondadest, st valdkondadest, kus riigi ja kiriku huvid kattuvad. Näitena võib nimetada koolikorraldust, perekonna- või abieluõigust, riigipühade korda, kirikuvara haldamist. Eesti olukord erineb kristlike traditsioonidega maade omast.
Esiteks, sotsioloogilised uurimused näitavad, et umbes pool elanikkonnast suhtub kirikutesse ja kristlikku usku positiivselt. Teine poolt on ükskõikne või negatiivse hoiakuga. Kirikute aktiivne liikmeskond on veelgi väiksem. Ka liikmeskonnalt suurim kirik - EELK - hõlmab hinnanguliselt ainult 15 % elanikkonnast, jäädes seega ühiskonnas suhteliselt marginaalseks.
Teiseks on toonud 50 aastat kestnud rõhutatult ateistlik riigivõim, selle ametlik ideoloogia ja kooliharidus kaasa kristlike resp luterlike traditsioonide katkemise ühiskonnas. Pikka aega suutis kiriklikku järjepidevust hoida ja kristlikku usku edasi anda üksnes oma ellujäämise eest võitlev, avalikkusest väljatõrjutud kirik.
Riigikogu õiguskomisjoni endine esimees Jüri Adams on ütelnud, et riik on hädas ja tahab, et kirik tuleks appi. Samas on ka kirik hädas ja ootab, et riik tuleks appi. Mille vastu riik kirikute puhul otsest huvi tunneb, on täiesti teisejärgulised asjad. Need on kiriku vara, raha liikumine, annetuste kasutamine, ostumüügitehingud ja maksud. Riik näeks heameelega, et kirik oleks tööjõu kasutamisel ja maksude maksmisel teistele eeskujuks.
Võib mõista, et riigi poolt vaadatuna teeb olukorra keeruliseks partnerite paljusus. Siiski on just luterlik kirik kõige enam arvessevõetav partner. 1995. aastal moodustatud Eesti Vabariigi valitsuse ja EELK vaheline ühiskomisjon koos erinevate valdkondade töörühmadega on püüdnud leida just kiriku jaoks olulistes küsimustes koostöövõimalusi. Need on haridus ja koolitus, eriti üldhariduskoolide religiooniõpetus, riikliku muinsuskaitse all olevate kirikuhoonete korrashoid ja remont, kultuurivarade hooldamine, sotsiaaltöö ehk diakoonia, seadusandluse kirikuid puudutavad uuendused, hingehoid riiklikes institutsioonides ning meediatöö. Kirik kogeb mitmes talle olulises valdkonnas riigi üsna vähest ja tagasihoidlikku huvi ja toetust. Ilmselt jääb kiriku osakaal ühiskonnas suhteliselt väikseks. Riik ei ole sunnitud võtma teda väga tõsiseltvõetava partnerina
Koostöö viimine praostkondade ja maakondade tasandile on mitmel põhjusel õnnestunud ainult mõnes üksikus praostkonnas. Koguduste ja valdade vahel toimib koostöö paremini, kuigi erinevused piirkondade vahel on suured. Väikses riigis ja kirikus saavad sageli määravaks üksikisikute kohapealsed omavahelised suhted. Kuid nende näidete arv kasvab aasta-aastalt, mis tunnistavad üksteisemõistmisest ja ühistegevusest üheltpoolt kohaliku koguduse ja teiseltpoolt kohaliku valla, koolide ja sotsiaalasutuste vahel.
Arvestades ühiskonna traumatiseeritud vaimse kliimaga ei ole kirik pidanud mõistlikuks mõjutada otseselt riigi poliitikat. Kaudselt toimub see nagunii kiriku kohaloleku kaudu. Kirik pole ka soovitanud vaimulikel esineda riigikogu valimistel. Omavalitsuste tasandil on jäetud vaimulikele vabadus ise otsustada, kas siduda ennast erakondadega või mitte.
Oma kogemuste põhjal piiskopiametis olen veendunud ikka enam selles, kui oluline on üksikisikute kvaliteet ja kvalifikatsioon. Ei riiki ega kirikut saa müstifitseerida. Tegemist on inimestega. Ühis- ja koostöö saab toetuda üksnes vabatahtlikkusele ja sisemisele motivatsioonile. Mõlema poole huvides peaks olema võimekate kirikuinimeste astumine riigitööse ning vastupidi. Kiriku ülesandeks jääb kasvatada ja valmistada ette inimesi, kes on Jumalale avatud hingega võimelised teenima nii kirikut kui ka riiki. Ainult nii võib Eesti ühiskonnas pikka aega valitsenud eraldatus asenduda avatud suhtlemisega. Alati ja igal pool on vaja inimesi, kes on valmis ennastunustavalt teenima Jumalat ja ligimesi.
Jaan Kiivit
EELK peapiiskop
