JUTLUS TALLINNA PIISKOPLIKUS TOOMKIRIKUS 2. SEPTEMBRIL 20001
Olge tervitatud meie Issanda Jeesuse Kristuse nimel, kelle kohta ütleb prohvet Jesaja (42:3): Rudjutud pilliroogu ei murra ta katki ja hõõguvat tahti ei kustuta ta ära.
Armas kogudus
Tänane evangeeliumitekst (Mk 8:22-26) kõneles meile pimeda tervekstegemisest. Jeesus annab pimedale nägemise tagasi. Nii leiab Jeesuse teos kinnitust Vana Testamendi ettekuulutus (Js 35:5-6), et Jumala päästva väe läbi võivad pimedate silmad avaneda ja kurtide kõrvad minna lahti, jalutu võib hakata kepslema nagu hirv ja keeletu keel hõiskama. Kui sellised asjad sünnivad, siis on Jumala riik tulnud meie juurde (Lk 11:20).
Kuid see pole veel kõik, mida tunnistus pimeda nägijakssaamisest tahab meile ütelda. Evangelist mõistab Jeesuse imetegu demonstratsioonina, millel on sügavam tähendus. Ei ole ju paljas juhus, et Jeesuse teole eelneb etteheide jüngritele (Mk 8:18): "Silmad teil on, aga te ei näe, ja kõrvad teil on, aga te ei kuule!" Nii öeldakse neile selgete sõnadega, et nad on teatud asjade suhtes pimedad ja kurdid. Nad ei mõista oma Issandat ega tema tegusid. Nad ei mõista Jumalat.
Ja kui Jeesus on pimedale nägemise tagasi andnud, järgneb vahetult Peetruse tunnistus (Mk 8:29), et Jeesus on Kristus, Jumala poolt läkitatud Messias. Ometi ei saa jüngrid ka siis päriselt aru ei sellest tunnistusest ega sellega seotud ettekuulutusest (Mk 8:31), et Kristus peab kannatama, ristil surema ja kolmandal päeval üles tõusma. Igaüks mõistab seda omamoodi. Alles hiljem, tagantjärele hakkavad nad taipama, kellega neil oli tegemist.
Et me võime olla nagu pimedusega löödud ja seda just Jumala, tema tõelisuse ja ligioleku, hoidmise ja saatmise suhtes on tõdemus, mis läbib kogu Pühakirja. Nii oli Mooses (5 Mo 29:1-3) pettunud Iisraeli rahvas. Kuigi rahvas oli orjapõlvest pääsenud ning kõrberännakul tõotatud maa poole kogenud Jumala imelist juhtimist, ei olnud tal silmi ega südant, et näha ja mõista Jumala tegusid. Et rahvas ei pöördu ega paranda meelt, on olnud kõigi prohvetite valus kogemus. Ja nii kestab see tänase päevani.
Mõistame, et küsimus ei ole meie ihusilmades. Ühes vanas kirikulaulus on öeldud: "On kõige suurem häda see, kui silmad päevavalgelgi su valgust ei või näha." Ja kirjas Eefesose kogudusele (Ef 1:18) palvetab apostel selle eest, et meie südame silmad saaksid valgustatud. Samas mõttes on prantsuse kirjanik Saint-Exupery lasknud rebasel öelda väiksele printsile: "Oluline on silmadele nähtamatu. Olulist nähakse ainult südamega." Süda aga tähendab piibli keeles inimese sügavamat olemust, tema isiksuse keset.
Augusti alguses toimus Tallinnas Läänemeremaade sõjaväekaplanite III konverents. Ühe põhiettekande pidas Tübingeni professor Eberhard Jüngel, nimekas evangeelne teoloog. Ta kõneles teemal "Misjon ja evangelisatsioon". Ta kõneles seega kogu kristliku kiriku, iga vaimuliku ja viimselt iga kristlase ülesandest siin maailmas. Ja ta sõnastas selle ülesande just nii: Avada maailma silmad, teha pimedatest nägijad, äratada öö hõlmas magajad. Sest päev on koitnud, valgus on tõusnud.
Vaevalt, et kellelegi meist on antud elada läbi sellist vapustavat pöördumist, nagu seda kirjeldatakse Apostlite teguderaamatus Pauluse puhul, kui Kristus talle ennast ilmutab. Me oleme erinevad. Igaüks meist näeb ristilöödud ja ülestõusnud Issandat omamoodi. Ja eriline ning isikupärane on ka see tee, mida mööda Jumal on meid juhtinud Kristuse juurde, õpetanud teda tundma ja avanud me silmad. Ühel on see toimunud ootamatult, teisel võib-olla pikkamööda, samm-sammult, ühest valgustushetkest teise. Kuid alati on selles oma osa teistel inimestel, kes on aidanud meie silmadel avaneda. Alati on oma osa kirikul ja kogudusel, kus Jumala sõna kuulutatakse ja kuulatakse.
Pimeda nägijakssaamise lugu algab evangeeliumis sõnadega: "…ja Jeesuse juurde toodi pime ja paluti, et Jeesus teda puudutaks." Oluline on, et keegi tooks. Oluline on, et Jeesus puudutaks. Oluline on eestpalve. Oluline on teise inimese kandmine Jumala ette.
Meil on põhjust meenutada tänuga neid inimesi, kes meie jaoks on olnud sellised toojad ja palujad. Meenutada neid, kes ei ole viinud meid Jumalast ja tema ligiolekust eemale, vaid isa või emana, õpetaja või sõbrana juhatanud Issanda juurde. Jumalast ja kristlikust usust võõrdunud ilmalikustunud ühiskonnas on see iga kristlase ülesanne ja vastutus. Sest see on ainus tervenemise tee, ainus võimalus näha pealispinnast sügavamale ja näha asju läbi, ainus võimalus hakata nägema iseennast, oma maailma ja teisi enda kõrval otsekui Jumala silmadega. Siis paistab kõik uues valguses
Võib-olla peaks igaüks meist vaatama enda peale just selle pilgu ja küsimusega. Kas ma kuulun nende hulka, kes sel või teisel viisil aitavad talutada pimedat Issanda juurde? Kas seisan ma palujate hulgas, et Issand teda puudutaks ja avaks ta silmad? Või olen ma kõrvalseisja ja osavõtmatu?
Milline õnn, et meile on antud silmad näha nähtavat. Veel suurem õnn on see, kui meid on puudutanud Jumala armastus ning avanud meie südame silmad nägema nähtamatut. Mida me siis selgemalt näeme, ei ole ainult maailm või teised inimesed meie kõrval. See ei ole ainult uus maailma- ja enesetunnetus, vaid Kristuses ilmunud kõike kooshoidva, lepitava ja uuendava väe puudutus. Tänavune aastaloosung (Kl 2:3) väljendab seda sõnadega: "Kristuses peituvad kõik tarkuse ja tunnetuse aarded."
Silmade avanemisest ja Püha Vaimu valgustusest sündinud kristlikku kirikut ja tema liikmeid, Jumala rahvast on kandnud läbi aegade tunnistus: "Issand on mu valgus ja mu pääste!" (Ps 27:1). Sellepärast palugem, et Jumal Vaim meid ikka kutsuks evangeeliumi kaudu, valgustaks meid oma annetega ning pühitseks ja hoiaks õiges usus. Aamen.
Jaan Kiivit
EELK peapiiskop
Jumalateenistuse TV salvestust näidatakse Põhjamaade televisioonides 16. septembril 2001
