IDA-HARJU PRAOSTKONNA SINODI PIHIKÕNE
Tuhala kirikus 19. aprillil 2001
2 Kr 5:15 Kristus on surnud kõikide eest, et need, kes elavad, ei elaks enam enestele, vaid temale, kes nende eest on surnud ja üles tõusnud.
Armas kogudus
Aasta tagasi võtsin osa Soome TV saate "Ristitee" tegemisest. Selles jälgiti Kristuse Kolgata tee üksikuid etappe või peatuspaiku. Nii on just vaiksel nädalal paljudes kirikutes tavaks mõtelda Kristuse kannatamise ja ristisurma üle järele, süveneda sellesse, vaadata ühtlasi iseendasse ja oma elule, et seejärel üksinduse, pimeduse ja surma varjust astuda ülestõusmise valgusesse.
Minu osaks langes selles saates lõik: "Ja ta kandis ise oma risti." Mäletan, et alustasin mõttega: Meid inimesi ühendab just vastupidi keeldumine oma risti kanda, soovimatus jagada koormat. Igaüks püüab ise oma eluga hakkama saada, varjates oma rahulolematust, ebakindlust ja üksindust.
Aga igal asjal on kaks poolt. Mida mina näen, mõtlen ja tunnen, ei ole kogu tõde. Kristlase jaoks on oluline küsida, mida Jumal näeb ja mõtleb. Mida tema mõtleb minust, mida tema mõtleb meie saatusest ja tulevikust? Sest ristiusu keskkohas ei ole inimene, vaid Jumal: Jumal, kes loob, Jumal, kes lepitab, Jumal, kes heidab ära ja halastab, kes otsib ja armastab.
Mida mõtles ja nägi Kristus, kui ta võttis Kolgata teel kanda risti? Sest tema risti ees on küsimuse all igaüks meist. Vahemaa hajub. Inimeste kogu valu, kannatused, patt ja lootused on kuidagi seotud selle ristiga. "Sest Jumal oli Kristuses ja lepitas maailma iseenesega ega arvanud neile nende üleastumisi süüks…"
Risti valguses paljastub meie võõrdumus Jumalast ja isekus. Paljastub, mil määral me andnud enda üle võimu elu moonutavatele ja hävitavatele jõududele. Nelipühade jutluses ütleb Peetrus otse: "Tema te olete oma ülekohtuste käte läbi risti naelutanud ja tapnud." Me ei talu enda keskel seda, kes on teistsugune, kes on püha ja puhas, kes on patuta ja Jumala silmis õige.
Risti valguses näeme ennast sellistena, nagu oleme, näeme maailma pimedat poolt, aga ühtlasi ka seda, milline elu võiks olla.
Ta on teistsugune. Ta võtab risti. Ta nõustub sellega meie pärast. Ta nõustub sellega, et näidata: Jumala tee meiega on armastuse ja lepituse tee, mitte võimu, viha ja kättemaksu tee. See on andmise, mitte nõudmise tee. See armastus kannab meie süüd, kulgeb asendava kannatuse rada, et meid meie koormast vabastada.
Ülestõusmispühade varahommikuses palves toob ristikogudus tänu Issandale: "Me täname Sind Sinu püha elu, kannatamise, surma ja ülestõusmise eest, sest see kõik on meie heaks sündinud!" Kristuse ristile vaadates ja ülestõusmise valgusesse astudes alandume palve Jumala palge ette ja tunnistame temale südamest oma patud üles.
Jaan Kiivit
EELK peapiiskop
