EVANGELISM ANTIEVANGEELSES MAAILMAS Ettekanne Eesti Evangeelse Alliansi konverentsil Balti Misjonikeskuses 10. märtsil 2001 Kristliku kiriku põhiülesanne on läbi aegade olnud selge: Teha kõik rahvad ristilöödud ja ülendatud Issanda õpilasteks või järelkäijaiks, ristida nad Kolmainu Jumala nimesse (st liita nad Kristuse ihuga) ning õpetada neid arvestama Jumala seatud elukorraga (st õpetada neid Issanda tahet tundma ja täitma). Kristuse misjonikäsk (Mt 28:18-20) on meil peas: "Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal. Minge siis ja tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud! Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni." Kiriku ülesanne ja Kristuse misjonikäsk on selge. Ebaselgus ja meie omavahelised erinevused algavad sellest, kuidas keegi seda ülesannet mõistab ja täidab. Ehk teisi sõnu, kuidas keegi meist selle käsu enese jaoks lahti seletab. Nelipühade vaimust jääb meil ikka puudu. Me elame pattulangenud maailmas ja oleme patused inimesed. Me vajame kasvamist täisealisemateks Kristuse inimsuse mõõtu mööda. Kirikute Maailmanõukogu peasekretär (1985-92) uruguailane Emilio Castro on määratlenud evangelismi mõistet järgmiselt: "Kaasaegse oikumeenilise liikumise üht põhijuurt tuleb otsida pühendumuses evangeliseerida maailm, mis kulmineerus maailma misjonikonverentsis Edinburghis 1910. Jumala Vaimu sellest ja teistest manifestatsioonidest - mitte ainult protestantluses, vaid erilisel viisil ka õigeusu maailmas - arenes välja ühtsuse kutse, mis oma piibelliku aluse ja inspiratsiooni on leidnud meie Issanda palves 'et kõik oleksid üks, nii nagu sina, Isa, minus ja mina sinus, et nemadki oleksid meis, et maailm usuks…' (Jh 17:21)." Ma tsiteerin veel tema eelkäijat Philipp Potterit (1972-84): "Evangelism on kristliku ühtekuuluvuse, oikumeenia katsekivi." Selle juurde kuulub teadlikkus, et oleme osa Jumala enda missioonist, kes aegade täis saades saatis Poja meid lunastama ja Püha Vaimu koguma inimesi ühte, et nad oleksid Jumala vabastava tahte ilmutuse kandjad Jeesuses Kristuses. Nii tahangi liikuda nende kahe pooluse vahel. Üheltpoolt Jumalalt Kristuse kaudu saadud ülesanne olla tema riigi kuulutajad ja tunnistajad siin maailmas ning teiseltpoolt nägemus tervikust, milles "kõik püsib koos temas", st. Kristuses (Kl 1:17), ja kelles "võetakse kokku kõik, mis on taevas ja mis on maa peal" (Ef 1:10). Nende pooluste vahel katsun teemat "Evangelism antievangeelses maailmas" lahti mõtestada. Meego Remmel on näinud mõistetes 'evangelism' ja 'antievangeelne' eelkõige teatud suundumusi. Minu järelepärimisele vastas ta: "Nii võiks - minu jaoks - evangelism tähendada sihikindlat tegevust hea sõnumi kuulutamiseks, evangeeliumi levikuks, evangeliseerimiseks. Antievangeelne aga võiks antud kontekstis viidata kristlikule sõnumile vastanduvale või sellele isegi vastuseisu osutavale hoiakule, mida minu arvates meie ajastu postmoderniseeruv kõikesallivus sageli kristliku sõnumi suhtes skeptiliselt väljendab." Evangelismi, evangeeliumi sihikindla edasiandmise ja vahendamise puhul me võiksime kõnelda ka kirikule omasest elujõust ja tervisest. Küsime milles ja kuivõrd - kui selgelt ja tugevalt avaldub kiriku kasvamis- ja levimispürgimus, tahe täita Jumalalt saadud ülesannet? Elu, selle kasvamist ja arenemist ei saa küll vangistada skeemidesse - Jumalast ja tema tegevusest rääkimata - kuid ülevaatlikuma pildi saamiseks leiame kahtlemata abi katsetest süstematiseerida kiriku erinevaid tegevusvälju, mis on seotud tema kasvu ja levimisega, oma põhiülesande täitmisega. Esimene neist tegevusväljadest on nii ajalooliselt kui ka süstemaatiliselt vaadatuna misjon. See on niisama vana nagu Jeesuse käsk, millega ta läkitas oma jüngrid Iisraeli linnadesse kuulutama evangeeliumi. Kiriku elus avaldub see pidevalt. Millal ja kus iganes aktiivsed, teadlikult oma usku tunnistavad kristlased puutuvad lähemalt kokku nendega, kes seisavad nii sakramentaalses, vaimses kui ka sotsiaalses mõttes väljaspool kirikut, saavad nad tahestahtmata misjonärideks. Iseküsimus on kui headeks või kui halbadeks. Pietistliku misjoni eesmärk seisnes küll inimeste päästmises igavesest hukatusest, nende pööramises. Kuid arvestades, et kohtumõistmine on Jumala käes, me peaksime tänapäeval pigem rõhutama, et misjoni olemuslikuks eesmärgiks on eelkõige vaimuosaduse aktualiseerumine (tõeks elamine) konkreetses kirikus või koguduses. Paul Tillichi eeskujul kasutaksin ma seejuures selliseid märksõnu nagu Jumala uus loomine, uus elu, Vaimu kohalolek ja vägi, ühendus Jumalaga Kristuses ja omavahel. Heigo Ritsbek kasutas eile mõistet 'sanktifikatsioon', pühitsemine või pühitsuselu. Kiriku kasvujõu teine väljendusvorm ja tegevusväli on usuline kasvatamine ja harimine, kiriku tahe anda ja kanda antud kultuurikontekstis edasi oma usku ja elu ühest sugupõlvest teise. See hõlmab perekonda ja kodu, kooli ning usuõpetust kirikus ja väljaspool seda. Kiriku kogu kultuurilist ja ka sotsiaalset tegevus võib näha usuliste tõdede ja väärtuste vahendamise laiema raamina. Vältimatu eeltingimus, mida ei tohi unustada, on seejuures tõsiasi, et usulise elu mõistmist ei ole väljaspool selles osalemist ja selle praktiseerimist. Õiget teoloogiat ja usku ei ole väljaspool konkreetse kiriku ja koguduse osadust. Kolmandaks tuleme evangelisatsiooni juurde, mis on suunatud kirikust võõrdunud, eemaldunud või ükskõiksetele inimestele. Selle kaks põhisuundumust on apologeetika ja evangelistlik kuulutus. Miks me vajame laia silmaringiga, haritud kristlasi? Apostel paneb meile südamele (1 Pt 3:15): "Pühitsege Issandat Kristust oma südames, olles alati valmis kostma igaühele, kes teilt pärib aru lootuse kohta, mis teis on." Kristlikku elu, usku ja tunnistamist silmas pidades tähendab apologeetika püüdu mõista inimesi paremini, kui nad ise seda suudavad, ja tahet avada neile nende oma maailma mõistete ja keele abil evangeeliumi sisu. Apologeetika ülesanne on keset elu valet ja maailma illusoorsust avada inimeste silmi nägema ilmutuse valgusel tõde. Jeesuse sõnadega öeldes, et tuua "maailmale selguse patu kohta ja õiguse kohta ja kohtu kohta" (Jh 16:8). Kiriku paradoksaalse iseloomu tõttu (cf Jh 17: küll maailmas ja maailma läkitatud, kuid mitte maailmast) esitatakse pidevalt küsimusi kiriku enda ja kristliku usu olemuse kohta, millele tuleb vastata. Vastamise võime, oskus või kunst ongi apologeetika. Kõige tõhusam vastus on muidugi uue olemise tõelisus vaimuosaduses ja kiriku elus, tõeks elatud usk. Sel korral veenab küsijaid usu- ja armastuseosaduse sõnatu tunnistus, et sa ei ole ega ela selle maailma reelite järgi (Rm 12:2: "Ärge muganduge praeguse ajaga, vaid muutuge meele uuendamise teel…"). Kuid ka argumendid on vajalikud, et murda intellektuaalse skeptitsismi ja dogmatismi müüre ehk lihtsamas keeles öeldes hämmastava teadmatuse, sügava vaimupimeduse, juurdunud eelarvamuste, hirmude müüre. Seda ilmselt kõigepealt nende teadvuses ja hinges, kelle kätte on usaldatud võim korraldada ühiskonna elu. (Cf samasugune pilt 2 Kr 10:4-5: "Meie võitluse relvad… on Jumalas vägevad kindluste mahalõhkumiseks. Me kummutame targutused ja purustame iga kõrkuse, mis tõstab end jumalatunnetuse vastu…") Evangelisatsioon kuulutuse näol peab samuti silmas inimesi, kes elavad kristliku kultuuri piires, kuid ei kuulu kirikusse ning suhtuvad ristiusku ükskõikselt või vaenulikult. Evangelistlik kuulutus või jutlus on enam karismaatiline kui apologeetiline ja seletav. See sõltub sellest, kas kirikus leidub või kerkib esile inimesi, kes on võimelised vaimuosaduse nimel ja väega kõnetama eemalseisjaid, tehes seda teisiti kui traditsiooniliselt tavaks: arusaadavalt, selles keeles, mida kõnetatud on oma kultuurikontekstis võimelised mõistma. Suurele Reedele vastu minnes mõtleme ainsa püha ja ilma patuta inim- ja jumalalapse Jeesuse peale, kes on Kristus. Mõtleme Jumala Poja kannatamisele selles meiesuguste poolt sisseseatud maailmas. Ja me vaatame ristile, millele naelutasid ta surema meiesuguste patuste ülekohtused käed. Paulus peab silmas Kristusega alanud uut loomist (cf Thornton Wilderi "Eight Day", 'Kaheksas loomispäev'), kui ta teeb kokkuvõtliku järelduse: "(Kristuse risti) läbi on maailm minule risti löödud ja mina maailmale" (Gl 6:14). Aga siinkohal ei ole vist vajadust kõnelda Jumala imelisest loomistööst ja inimese pattulangemisest, ennast Jumalast lahtiöelnud inimese üldisest hädast ja needusest. Kui Meego Remmel mõtestas minu jaoks lahti teemat "Evangelism antievangeelses maailmas", siis võttis ta arvesse käesolevale maailmahetkele iseloomulikke evangeeliumivastaseid jooni ning viitas konkreetsemalt meie nn postmodernsel ajajärgul levivale ja levitatavale kõikesallivusele. Mu oma mõtted on viimastel aastatel liikunud samu radu. Kuigi me näeme selle maailma muudatusi oma madala mätta otsast, tundub siiski, et elame läbi inimkonna senise ajaloo kõige kiiremat, kõige saatustiinemat kultuurilist pööret, mille tagajärjed on ettearvamatud. Sellised mõisted nagu infotehnoloogia ja globaliseerumine on igaühe keelel. Kuid küsimus on selles, kas me näeme asju läbi. Kui me peame silmas kõikesallivust, siis tundub mulle, et suurem osa kristlastest ei paista üldse aru saavat, mis on tungimas meie argipäevaelu igasse valdkonda. Ja tundub, et kirikud ja rahvus-vahelised kiriklikud organisatsioonid samuti mitte. Annaks Jumal, et ma eksin. Küsimus on nn uues sallivuses või uues tolerantsuses. Vanas mõttes tähendas sallivus, et teise inimese usku, tõekspidamisi, käitumist jne tuleb respekteerida. Inimest tuleb austada inimesena, ilma et peaks tema veendumusi jagama. See on olnud kristlik seisukoht. Uus sallivus esindab aga totaalset relativismi, kõige täielikku suhtelisust: tõde ei ole olemas, on olemas ainult suur hulk erinevaid, võrdväärseid tõdesid. Ja häda sulle, kui sa ei võta samasugust hoiakut ja sellest lähtuvat käitumist omaks. Sest siis sa oled süüdi selle uue moraalikoodeksi kõige hullemas pahes sallimatuses. Sa diskrimineerid teisi. Kes peab näiteks homoseksuaalsust vääraks, on langetanud hukkamõistva otsuse ning tema vastu tuleb võidelda. Tegelikult on uus sallivus agressiivne ideoloogia, mis võitleb kristluse vastu ja võtab oma kaitse alla ebajumalateenistuse. Seda ideoloogiat levitatakse massimeedia kõigi vahenditega, sellel on kaugeleulatuv negatiivne mõju hariduskorraldusele ja kultuurile. Alexander Seibel retsensioonis Josh McDowelli ja Bob Hostetleri raamatule "Uus tolerantsus": "Uus sallivus alavääristab õppimissaavutusi, teeb tühjaks hariduse sisu, kirjutab ajalugu ümber, eirab elu põhiantusi, räägib musta valgeks, kitsendab inimeste vabadusi ja eitab vanemate õigusi." Ma saan peatuda sellel vähkkasvajal üksnes lühidalt, kuigi see vääriks suuremat tähelepanu, et me mõistaksime, mis meie ümber on toimumas. Tahan osutada ainuvõimalikule teele, kuidas seda läbi näha ja sellele kristlasena reageerida. Mõtleme Jeesuse suhtumisele. Ta on inimesi tingimusteta armastanud, st neid täielikult sallinud ja omaks võtnud. Kuid ta ei ole nende käitumist heaks kiitnud, nagu uus sallivus nõuab. Ta nimetas pattu patuks ja sellepärast löödi ta risti. Veel eelviimane mõte seoses evangeeliumi, kristliku sõnumi kuulutamise ja edasiandmisega evangeeliumivastases, kristlusevaenulikus maailmas. Lähtun eelkõige Pauluse ja teiste apostlite nägemusest, et me elame lapsikus, alaealiseks jäänud maailmas ja kristlase kutsumus peaks olema inimesena kasvada ja küpseda täisealiseks Jumala silmis. Me ei ole ilmselt pööranud vajalikku tähelepanu kristlaste usulise, vaimse ja kõlbelise kasvamise ülesandele ja hädavajalikkusele. Kui apostel kõneleb Kristuse ihu ülesehitamisest ja meie osast selles, siis lisab ta eesmärgina: "…kuni meie kõik jõuame usu ja Jumala Poja tundmise ühtsusesse, saades täismeheks Kristuse täisea mõõtu mööda, et me ei oleks enam väetid lapsed, keda pillutab ja kõigutab iga õpetusetuul, et inimliku pettemänguga eksitusse kavaldada, vaid et me tõtt rääkides armastuses kasvaksime kõigiti selle sisse, kes on pea - Kristus" (Ef 4:13-15). Lapsiku ühiskonna mõiste olen ma laenanud Ameerika autorilt Robert Bly'lt, kes kirjeldab samanimelises teoses üldist tendentsi "noorenemise" suunas elu paljudes valdkondades. Lühidalt: lapsikus ühiskonnas ei taha keegi olla täiskasvanud ja vanemate klassikalised ülesanded jäetakse täitmata. Ei võeta endale vastutust laste kasvatamise ja traditsioonide hoidmise eest, ei tunnistata ühishuvisid ja -kohustusi, naudinguprintsiip astub reaalsustunde asemele jne. Tahtmatus saada täiskasvanuks avaldub kõiges. Paastuaja eelõhtul, Sexagesimae-pühapäeva tunnuslause kõlas (Hb 3:15): "Täna, kui teie tema häält kuulete, ärge tehke oma südant kõvaks!" Meditatsioonis selle pühakirja teksti üle tõdeb Sachsen-Anhalti liidumaa peaminister Reinhard Höppner, kirikuinimene, kellega mul on olnud au kohtuda, et see kutse ei jõua pärale ühiskonnas, mis igatseb tagasi minevikku või jumaldab rikkust. Egiptuse lihapottide taganutmine ja tants kuldvasika ümber on kehvad orientiirid, kehvad suunaviidad teel tulevikku, mida Jumal meie jaoks valmis hoiab. Ta ütleb: "Me kuuleme ikka lauset: 'Ega DDRs ei olnudki kõik vii vilets.' Tarbimisühiskonna tants kuldvasika ümber on täies hoos. Seejuures kasvab keset tohutuid muudatusi, mille käes me oleme, igatsus suuna järele. Kuid isegi ikka ja jälle kostuv kutse kaotsiläinud väärtuste järele kõlab pigem igatseva kutsena kadumaläinud näiliselt terve maailma järele. Tulevikukutset, Jumala häält ei ole selles kuulda. Võib-olla ei sõltugi see nii väga kõvadest südametest, vaid palju enam sellest, et puuduvad need, kes sellele kuuldavalt oma hääle annavad. Ma otsin - ka kiriku töötajate hulgas - selliseid inimesi, kes tõesti on selles veendunud, et piibli kuulutusega on neil asendamatu sõnum inimeste jaoks. Kus on need, kes tõeliselt selle all kannatavad, et sõnum ei jõua pärale? Kas ei ole liiga paljud kaotanud juba usu sellesse, et see sõnum on maailma jaoks tõeliselt tähtis? …Kas asi on tõesti teiste kõvades südametes või hoopis käskjalgade, sõnumiviijate ebaselges, ammugi sügavalt ebakindlaks muutunud hääles?" Selle küsimusega ma lõpetan. See on küsimus meie enda usu selguse ja tugevuse järele. Jaan Kiivit EELK peapiiskop