JUTLUS KÜÜNLAPÄEVAL ISSANDA AASTAL 2000 "Issand, nüüd sa lased oma sulasel lahkuda rahus oma ütlust mööda, sest mu silmad on näinud sinu päästet, mille sa oled valmistanud kõigi rahvaste silme ees: valgust, mis on ilmutuseks paganaile, ja kirkust sinu rahvale Iisraelile." Lk 2:29-32 Armas kogudus! On argipäev, aga kiriklikus mõttes on tänasele päevale antud mitu nimetust. Võib-olla kõige tuttavam neist on küünlapäev. See meenutab väga vana katoliiklikku tava, et sel päeval pühitseti kirikuis kõik küünlad, mida aasta jooksul vajati. Aga tänast päeva nimetatakse ka Maarja puhastuspäevaks või Issanda templissetoomispäevaks. Moosese seaduse järgi kuulus iga esmasündinud poeglaps Jumalale. Nii ka Jeesus. Sellepärast tulevad Maarja ja Joosep 40 päeva pärast Jeesuse sündimist Jeruusalema templisse, et tuua oma esmasündinu Jumala ette ning ohverdada tema eest. Evangelist Luukas on see, kes annab selle sündmuse edasi. Ta annab edasi ka elatanud Siimeoni kiituselaulu, mis tõuseb ta huulile, kui ta hoiab Jeesus-last oma süles. Meie piibli vanas tõlkes kõlab see: "Issand, nüüd sa lased oma sulase rahus minna oma sõna järele, sest mu silmad on näinud sinu päästet." Kunagine Hannoveri piiskop Hans Lilje, mu isa sõber, on viidanud Luuka evangeeliumi alguse eripärale, et see algab kolme kiituslauluga: Ristija Johannese isa Sakariase, Maarja ja praegu kuuldud Siimeoni kiituslauluga. Oma raamatus "Rändajad teel" on ta kirjutanud: "Need kiituslaulud on otsekui vaiksed, päikesesärast täidetud eeskojad. Sinna tuleb astuda enne, kui pääseb päris pühakotta… Need peatükid eelnevad Issanda tegelikule elule. Tema päev ei ole veel alanud, kuid vagade kiituslauludes, mis eelnevad tema elupäeva esimesele tunnile või siis saadavad seda, lööb juba särama tema elutöö… Need kiituslaulud tunnistavad sama, mida tunnistab kogu ülejäänud pühakiri: See on Jumala lunastav ligiolek Kristuses." Siimeoni kohta ütleb evangelist, et ta "oli õiglane ja vaga ja ootas Iisraeli lohutust" ja et ta tuleb "Vaimu sunnil pühakotta". See tähendab, et on olemas elav kogudus ja pühakoda, on olemas jumalateenistus ja Jumala sõna, on olemas inimeste ring, kes usub, oma usust kõneleb ja usku tunnistab. On olemas need, kes usaldavad Jumalat ja kes seepärast loodavad ja lootust edasi annavad. On inimesed, kelle elu ja tulevik on seotud Jumalaga. Kõige enam võib meid aga puudutada tänu, mis siin kõlama jääb: tänu Jumalale täideläinud, sügavat rahuldust pakkunud elu eest. "Issand, nüüd sa lased oma sulase lahkuda rahus oma sõna järgi, sest mu silmad on näinud sinu päästmist". See tähendab: ta on sihile jõudnud, ta võib oma päevatöö rahus lõpetada ja rahus silmad sulgeda. Ta on näinud ja kogenud oma ootuste ja igatsuste täideminekut. Jumal on oma tõotused tõeks teinud. Läbi inimpõlvede on korratud neid tänusõnu päevade eest, mida on täitnud Jumala õnnistus ja mis on usus näinud ja kogenud sihilejõudmist. Need sõnad korduvad kiriku õhtupalves ja paljud heliloojad on sajandite vältel valanud selle tänupalve muusikakeelde "Nunc dimitis…" - "Nüüd lased sa oma sulase rahus minna…" Meie mõte ja küsimus peaks olema, kuidas ise leida tee sellise täielikust usaldusest Jumala vastu kantud tunnistuse ja tänuni. Kuidas jõuda sellise sügava tänu ja rahuni, milles tunneme, et kõik lahtised otsad on kokku veetud ja ühte sõlmitud, kõik poolik on täielikuks saanud, kõigile meie küsimustele, kõhklustele ja katlustele on vastus antud? Enamasti kannatame vastupidise all. Kogeme elu poolikust ja vastuolulisust. Oleme pettunud ja väsinud. Me ei näe paljudel asjadel mõtet. Sama väsimust ja lootusetust näeme paljude teistegi juures enda ümber. Mingis televisioonisaates meenutati Ernest Hemingwayd. Omamoodi pärl inimese tühjajooksnud vaevast ja pingutustest on ju tema klassikaline lugu "Vanamees ja meri". Lugu vanamehest, kes kuude kaupa ootab merel saaki, mis krooniks kõik ta ponnistused ja oleks ta aastakümnetepikkuse ootuse täideminek. Ja kui lõpuks suur kala konksu otsa jääb ning vanamees suudab ta pärast ränka heitlust paadi juurde vedada, siis paistab, et unistus on tõesti täitunud. Kuid teel randa ründavad saaki röövkalad. Ja tee randa on pikk. Kui vanamees viimaks kaldale jõuab, on toredast saagist jäänud järele üksnes tohutu skelett. Ei midagi muud. Aga tuleme küünlapäeva evangeeliumi juurde tagasi. Peaksime küsima: Mida Siimeon tegelikult näeb? Ta näeb vanemaid imikuga templi eesõues. Seal võis olla hulk teisi inimesi. Neile ei ütelnud see midagi. Pühadusepaiste, millega paljud kunstnikud on seda stseeni ümbritsenud, on alles pärastiste sugupõlvede austuse ja imetluse väljendus. Näha ei ole nagu midagi erilist. Kuid Siimeoni jaoks on see midagi muud: Ta näeb Jumala kingitust inimkonnale ja selles Jumala tõotuste täideminekut. Valgus, mida on oodatud, on ilmunud. Oma jõulujutlustes on Martin Luther tabanud selle vastuolu, milles kätkeb kogu meie lunastuse saladus. See on Jumala varjatud arm ja lunastav ligiolek Kristuses. Varjatud arm ja lunastav ligiolek sõimes lebavas lapses. Kannatuse teed minevas Õnnistegijas. Ristil surevas Lepitajas. Ülestõusnud Issandas. Paul Tillich, ameerika teoloog on väljendanud seda oma sõnadega nii: "Lunastaja ligiolek on saladus. Igaühele ei saa seda edasi anda ja igaüks ei näe seda. Näeb üksnes inimene, kes on haaratud nagu Siimeon Pühast Vaimust. Kus iganes pääsemine tõeliseks saab, varjab see endas üllatuse, ootamatuse momenti, varjab endas seda, mis on vastuolus vagade traditsioonidega ja mõistuse argumentidega. Lunastuse saladus on lapse saladus…" Ta lisab: "Kes unistab ainult nähtavast lunastusest, on võimetu nägema sõimes jumalikku last ja ristil sureva mehe jumalikkust. Talle jääb arusaamatuks paradoksaalne viis, kuidas Jumal tegutseb ja ennast ilmutab. Ainult see, kes on võimeline nägema väge nõrkuses, tervikut katkendites, võitu kaotuse kujul, igaviku valgust kannatuses, pühadust üle patu, elu üle surma - ainult see saab tunnistada: "Mu silmad on sinu päästet näinud!" Eks ole tõsi, et elu tühjust ja elu täiust mõõdetakse sellega, mille eest me saame tänulikud olla. Näha Jumala heldust igas päevas, mis meile koitnud on, tema ligiolekut ja saatmist kõiges, mis meile osaks saab - meeldivas ja ebameeldivas - annab meile ja meie elule kadumatu sisu. Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus küünlapäeval A.D. 2000