JÕULUJUTLUS AASTAL 1999 "Kui aeg sai täis, läkitas Jumal oma Poja, kes sündis naisest, sündis Seaduse alla, lahti ostma seadusealuseid, et me saaksime lapseseisuse." Gl 4:4-5 Armas kogudus! Neli sajandit enne Kristust elanud antiikaja filosoof Aristoteles on ütelnud: "Iga tunnetus algab imestamisest". Ja üks Jeesuse enese sõnu, mida on tsiteerinud kirikuisad, kõneleb samuti imestamise osast tunnetuse ja vaimse kasvamise teel: "Kes otsib, ärgu lakaku otsimast, kuni ta leiab, ja kui ta leiab, satub ta hämmastusse, ja kui ta on hämmastunud, siis ta imestab ja pääseb valitsema kõige üle." Meie meelest on imestamine pigem naiivsuse tundemärk. Laps võib imestada nii paljude asjade üle, sest tema jaoks on maailm uus ja imeline. Ta peab elu alles tundma õppima. Aga me täiskasvanud imestame harva millegi üle. Me oleme asjadest üle. Kõik tundub nii harjunud ja tuttav. Seletamatute asjade jaoks on meil seletused valmis. Mida me veel otsime on sensatsioon, elamus, midagi meelierutavat - vähemalt hetkeks. Ja närvikõdi pakkuvate elamuste vahele jääv aeg on tühi, igav, tüütu. Sellisena kirjeldavad mitmed uurijad tänapäevase, postmodernse tsivilisatsiooni elu- ja ajatunnetust. Hetkeks naudingut otsiva inimese hing on tühi ja vaene. Talle ei lähe eilne korda ja homsesse pole tal usku. Ta tunneb ainult käesolevat hetke ja elab sellele. Ta on sügavamas mõttes kodutu. Imestamine on seotud imega, imestamisväärse sündmuse või nähtusega, mis oma tagapõhjalt jääb meie jaoks saladuseks. Pühakirjas öeldakse: olemine ja olematus on ime, elu on ime, armastus on ime, sest selle taga seisab Jumal, nähtamatu ja kadumatu. Nii ütleb ka apostel kirjas Timoteusele, et Kristuse sündimise puhul on meil tegemist imega, mis ei mahu aja ja ruumi piiridesse: "Suur on jumalakartuse saladus: "Jumal on avalikuks saanud lihas, õigeks tunnistatud vaimus, nähtav olnud inglitele, kuulutatud paganatele, usutud maailmas, üles võetud kirkusesse." Nii on edasi antud Jumala inimesekssaamise ime, selle elu algus, mida me täna pühitseme ja millest kõnelevad jõululaulud ja kristlik kuulutus. Midagi tõeliselt imelist on toimunud, Jumal on ilmutanud end meiesugusena Naatsareti Jeesuses. Mida see tähendab? Mida see ütleb meile? See jääb väheütlevaks, kuni me pole mõtelnud järele tema olemuse ja tee üle, tema elu ja õpetuse üle, ja kuni me pole pannud selle kõrvale ennast, oma elu ja maailma. Alles siis võime imestusega avastada: Tõesti, sellistena me oleme Jumalal mõttes olnud, selline siis võib olla tõeline elu, mida oleme kutsutud elama; selline siis võib olla tee, millel Jumal tahab meid näha. Dostojevski on meiesuguste peale mõeldes küsinud: Kui me oleme Jumala looming ja peaksime olema Jumala nägu, kas me pole siis äpardunud katse, ebaõnnestunud olendid? Oleksime justkui mõtlevad ja targad olendid. Aga tegelikult? Loom saab hakkama, inimene mitte. Inimene ei oska, ta peab õppima. Ta ei saa hakkama kõige algelisemate asjadega. Kui vaatame endale ja enda ümber: kodud on purunenud, abielud on lagunenud, lapsed on ilma hooleks, inimesed ei tea, kuidas olla ja miks olla. Kõik need on küsimused, millele aastatuhandeid on vastust otsitud ja tegelikult ka leitud. Ainult neid tuleb otsida, paluda, nõuda, õppida. Aegumatu tarkus on olnud: "Otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis kõike muud antakse teile pealegi!" (Mt 6:33). Ja veel: "Paluge, ja teile antakse, otsige, ja te leiate, koputage, ja teile avatakse, sest iga paluja saab ja iga otsija leiab ja igale koputajale avatakse" (Lk 11:9-10). Kui palju on meie keskel neid, kes tõesti on palunud, otsinud, koputanud? On öeldud, et kirik on omamoodi kool. Kõige lihtsamat kirjaoskust ei saada ühekordse proovimisega kätte. Elutarkust ja olemise sügavamat saladust ei leita, kui selle juurde tullakse vaid kord aastas. Inimestevahelised sidemed moonduvad ja katkevad, kui elatakse hetkele ega osata hinnata seda, mis elutõena on kandnud eelmisi põlvkondi ja mida elu tõeliste väärtustena on sugupõlvelt sugupõlvele edasi antud. Kristliku nägemuse järgi on Jumal lasknud oma Poja sündida inimlapsena, samade seaduste alla, samadesse aja ja ruumi piiridesse, kus meil tuleb inimesena hakkama saada. Ta on teinud seda selleks, et me võiksime tema lastena elada. Albert Schweitzer on kord öelnud: "Mida me enda juures küpsuseks peame, pole tihtipeale midagi muud kui resigneerunud mõistlikkus. Me omandame selle teiste eeskujul, loobudes vähehaaval oma mõtetest ja veendumustest, mis kord olid kallid. Kord uskusime tõe võidusse, nüüd enam mitte. Kord seisime õiguse eest ja uskusime headusse, nüüd enam mitte. Kord lootsime armastuse jõule ja võisime vaimustuda, nüüd enam mitte. Et tüürida hõlpsamini läbi elu tormide ja ohtude, oleme kergendanud oma paati, visates välja asjad, mida ei pidanud möödapääsmatuks. Aga see, millest end vabastasime, oli teemoon ja veetagavara. Nüüd liigume kergemini, kuid hukatusele määratutena." Et see teemoon ja veetagavara on olnud, mis meid elavana hoidis ja hoiab, et seda tuleb otsida, enda jaoks avastada ja leida, sellele leiame kinnituse jõuludes. Olgu see kinnituseks! Ridalas jõululaupäeval A.D. 1999