KARJASEKIRI KOGUDUSTELE PALVEPÄEVAL, ISSANDA AASTA 2000 PAASTUKUU 15. PÄEVAL "Jumalale meelepärane kurvastus toob meeleparanduse päästeks, mida ei kahetseta, maailma kurvastus toob aga surma" (2 Kr 7:10). Oma nimega tuletab palvepäev paljudele meelde palvetamise ja eestpalvetamise vajadust. Teised teavad, et palvepäev kutsub meid Jumala käskude ja Jumala sõna valgusel mõtlema patukahetsusele ja meeleparandusele ning palvetama oma pattude andekssaamise pärast. Need kõik on asjad, millel puudub õige koht meie inimeste ja ühiskonna teadvuses. Kui ei ole õpitud tundma Jumalat ega arvestata tema armulise tahtmisega, siis ei tunta ka uue elu võimalust, alternatiivi valitsevale olukorrale. Ma ei tahaks pikemalt peatuda hädadel, mille all kannatab praegune maailm, sest me tunneme neid. Me kannatame ise samasuguste hädade all. Üheltpoolt kõlbelise ükskõiksuse õigustamine, hoolimatus ligimese suhtes, sotsiaalne ebaõiglus ja kõikehõlmav enesekesksus, teiselt-poolt rahulolematu käegalöömine ja lootusetus. Palvepäev kutsub meid sellele vastu seisma. Palvepäev tahab meid õpetada vaatama ennast ja enda ümber olevat maailma Jumala silmadega. Siis õpime pattu nimetama patuks ega püüa enam seletada musta valgeks. Siis hakkame selgemalt nägema olukorra sügavamaid põhjusi. Siis kingitakse meile jõudu tõsta oma pilk kõrgemale, et vaadata kaugemale ja teha seda, mis on õige ja vajalik Jumala ees. Palvetagem selle pärast, et seda antaks võimalikult paljudele inimestele. Pühakirja Vana Testamendi keeles tähendab meeleparandus tagasipöördumist Looja juurde, tagasipöördumist sinna, kust kõik nähtav ja nähtamatu ning koos sellega me inimesed ise oma ihu, hinge ja vaimuga oleme alguse saanud. See on tagasipöördumine Jumala juurde ja tema ligidusse. Evangeeliumid tunnistavad, et Jumala uuendav, tervendav ja lepitav vägi on Kristuses avalikuks saanud. Usus temasse, oma pattu kahetsedes ja andeksandmist leides pääseme hukutavate jõudude käest lunastavate jõudude haardeulatusse. Nii jõuab kadunud poeg koju Isa juurde. Apostlid lisavad sellele veel omapoolse varjundi. Pöördumine tagasi Jumala juurde tähendab ühtlasi asjade nägemist, mõistmist ja hindamist Kristuses ilmunud tõe valguses. See tähendab ümbermõtlemist, nendest raamidest väljaastumist, mis hoiavad meid pattulangenud maailma vangis. See sisaldab alati kahetsust, et oleme lasknud end nii kaua hoida kinni pimeduses ja enesepettuses. Seda mõtleb Paulus, kui ta kõneleb Jumalale meelepärasest kurvastusest, mis juhib meid päästvale meeleparandusele ja toob vabastava rõõmu. Me kipume ennast võrdlema teistega ja arvama, et meie patud on tühised teiste pattude ja selle ülekohtu kõrval, mida oleme elus tunda saanud. Nii õigustab ennast iga inimene, kes pole kogenud Jumala pühadust. Ja see hoiak levib inimeselt inimesele. Kahetsus ja meeleparandus aga algavad sealt, kus kedagi puudutab Jumala pilk. Nüüd Kristuse kannatamisajal, kui mõtleme Jumala Poja teele selles inimeste poolt korraldatud ja sisseseatud maailmas, pöördugem oma mõtetes, palvetes ja käitumises tema poole, et uut elu toovad, parandavad ja lunastavad jõud pääseksid meid juhtima ja valitsema. Sest patu, kurjuse ja surma jõudude üle seisab võitjana Tema, kes on ülestõusmine ja elu. Jaan Kiivit Peapiiskop Tallinnas Kristuse kannatamisaja lävel Issanda aastal 2000