ETTEKANNE EELK XXVI Kirikukogu 2. istungjärgul Lugupeetud kirikukogu liikmed! Mulle on öeldud, et minu käest oodatakse seisukohavõttu kiriku tegevuse ja seisundi kohta umbes samas laadis nagu riigi presidendilt. Alles läinud nädalal tegi seda meie naabri Venemaa president Vladimir Putin. Oma iga-aastases kõnes parlamendi ees ärgitas ta Venemaad tegudele. Nii oleks minu ülesanne vaadelda kiriku tänast olukorda ning ärgitada meidki tegudele. Kuid alustan kaugemalt ja jõuan alles suurema ringiga asja juurde. Iga seisukohavõtt tähendab hinnangu andmist. Kuid hindamiseks on vaja määratleda taustsüsteem, mille põhjal asju nähakse ja kaalutakse. Kiriku puhul peaks põhitaustaks olema kogu Jumala looming ning ilmutus Kristuses, lähemaks tagapõhjaks aga pattulangenud maailm ja Eesti selles pattulangenud maailmas. On ju kirik otseselt seotud mõlemaga, nii Jumala ilmutuse kui maailmaga. EELK tegevuse aastaaruande raames kuulub käesolev ettekanne sellesse rubriiki, mis kannab pealkirja "muud tähelepanekud". Tegevusaruanne annab ülevaate kiriku keskuse, allasutuste ja organisatsioonide möödunud aasta tööst. Ühteteist on lisatud praostkondade kohta, samuti on lisatud sekretariaadi koostatud arvutabelid. Nii on jäädvustatud meie kiriku üldpilt või hetkeülesvõte AD 2001. Loomulikult ei ole selline ülevaade täielik. Kõige suurema puudusena tunneme ehk kiriku tegevuse ja kogudustes tehtud töö analüüsi nõrkust. See pool kipub aruannetes jääma kasinaks, kui mitte olematuks. Nii jäävad päris selge vastuseta ka küsimused, mis meid kõige enam erutavad. Kuhu oleme jõudnud? Kuhu ja kuidas tahame edasi minna? Mida teha teisiti ja paremini? Mida pidada esmatähtsaks ja mida teisejärguliseks? Kuidas jagada kasutada olevaid jõuvarusid? Vajame jätkuvat mõttevahetust ja tegevuskava, et neis küsimustes suuremale selgusele jõuda. Peale selle vajame kirikliku uurimiskeskuse töölerakendamist. Üksjagu tööd ju kiriku olukorrast selgema pildi saamiseks on tehtud, kuid seda kõige muu kõrvalt. Kuni me pole jõudnud paremate tulemusteni, jääb meie keskel valitsema teatud nõutus. Nõutuks teeb meid ka maailma olukord. Võidukäiku on alustanud uusliberalistlik ideoloogia, mis kannab vaba turumajandust ja nn globaliseerumist. Selle ühisnimetajaks võib pidada raha - piibli sõnaga öeldes mammona - ainuvalitsust. Loodust, inimeste heaolu, haridust ja sotsiaalset käitumist hinnatakse selle põhjal, kuidas need aitavad kaasa majanduse arengule ja kasumi suurendamisele. Tulemuseks on, et rikkad lähevad rikkamaks ja vaesed jäävad vaesemaks, olgu siis tegemist tervete riikidega või ühe riigi piires selle kodanikega. Meile on tuttav Hitleri-aegne ja nõukogude totalitaarne süsteem. Nüüd on tegemist nende uue ja kaasaegsema järglasega. Totalitaarse utoopia põhitunnuseks on väide, et see suudab ühendada endas kõik head asjad, lahendada olulisemad sotsiaalsed konfliktid ja vastuolud ning lepitada omavahel mistahes huvid või väärtused. Uusliberalism tõotab, et vabadus toob endaga kaasa suurema võrdõiguslikkuse, et rikaste rikastumisest lõikavad kasu ka vaesed, et elukeskkonna hävitamine vabastab tee uue loomisele - ühe sõnaga, et õnn jõuab ka meie õuele. Aeg ei võimalda analüüsida lähemalt, mida see angloameerikalik agressiivne ideoloogia meilt nõuab. Teen seda lihtsustatult mõne märksõnaga. Olla inimene tähendab olla ratsionaalne egoist, keda juhivad tungid, mitte mõistus. Mõistus on üksnes vahend eneseteostuseks ja ellujäämiseks kõikide sõjas kõikide vastu. Vastutust kannab igaüks ainult iseenda ees. Vabadus tähendab vabadust igast piirangust või normist, mis takistab omakasupüüdlike eesmärkide saavutamist, mitte vabadust millegi heaks. Kõikelubatavus ei jäta ruumi millelegi pühale, olgu selleks elu, teine inimene või inimkonna traditsioonilised väärtused. Nagu ütlesin, tegemist on agressiivse ideoloogiaga, pealegi ristiusu vastu suunatud ideoloogiaga. Kui õiglus ja tõde on ainult kokkuleppe asjad, siis oleme kristlastena oma usku tunnistades uue ideoloogia mõttes süüdi surmapatus, nimelt teiste diskrimineerimises. Me peaksime oma suu kinni panema ja nurka tõmbuma. Kokkuvõtlikult öeldes: kaalul on inimese tulevik inimesena. Mida me vastukaaluks vajame, seda on Soome eelmine peapiiskop John Vikström uusliberalismile eetilist hinnangut andes väljendanud piltlikult sõnadega: "… (vajame) inimese väärtustamist vaba, moraalse, vastutava tegutsejana ühiskonnas, inimese nägemist mitte passiivse ajupuuna turujõudude hoovuses, vaid aktiivse laevatajana, kes tüürib püsiväärtuste kindlate ja julgustavate majakatulede järgi." Tulen nüüd suurest maailmast Eestisse tagasi. Pidasin vajalikuks vähemalt üldjoontes iseloomustada seda kultuurilist või vaimset keskkonda, kuhu Eesti on astunud ja milles me tegutseme kirikuna. See mõjutab meid üsna tunduvalt, kas tahame seda või mitte. Mõjutab isegi rohkem, kui tajume. Näiteid pole vaja kaugelt otsida. Alustan seadusandlusest. Põhiseadus ütleb, et Eestis ei ole riigikirikut. Selle vastu ei saa kellelgi midagi olla. Kuid unustatakse üks asi. Minu meelest peaks riigi kohus olema hoolitseda kultuuri järjepidevuse ja traditsioonide jätkumise eest. See puudutab rahvusliku identiteedi sisu ja tugevust, seega ühtlasi rahva vaimset tervist ja haridust. Nii puudutab see ka kirikut. Seaduseandja pole seda vajadust tundnud. Kuigi EELK on taotlenud avalik-õiguslikku staatust nagu see oli kahe maailmasõja vahelisel ajal või siis vähemalt eriseisundit õigusega astuda lepingulistesse suhetesse riigiga, ei ole see õnnestunud. Viimane tagasilöök oli uue kirikute ja koguduste seaduse väljakuulutamine. Eelnõuga võrreldes jäeti seadusest välja kiriku õigus olla kiriklike seltside ja ühingute õigusvastaselt võõrandatud vara õigustatud subjekt. Kellegi majandushuvid said võidu. Seaduseandja on järginud piinliku täpsusega religioossete ühenduse autonoomia ja täieliku religioonivabaduse põhimõtteid. Euroopa kultuuriruumis võib äärmiselt liberaalne religioonipoliitika olla ideaal või kaugem eesmärk, mille poole ollakse sunnitud liikuma. Kuid reaalpoliitikas, praktikas tuntakse muret oma rahva ja kultuuri hoidmise pärast. Meil mitte. Usulises mõttes oleks praegune Eesti Vabariik alustanud nagu õiguslikult õhutühjast ruumist arvestamata meie ajalugu, kultuuritraditsioone ja suure osa kodanike usutunnistust. Praeguse seisuga kujutab EELK endast nagu mistahes religioosne ühendus mittetulundusühingut, täpsemalt selle eriliiki. Erisus on tingitud liikmete vastuvõtmise korrast (ristimine) ja juhtimisstruktuurist (vaimulik hierarhia). Riik võtab kirikut põhimõtteliselt kui nn. tsiviilühiskonna või kolmanda sektori üht esindajat teiste hulgas, kuigi kirikul on vaieldamatult suurim toetajaskond ja kogu maad kattev tegevusvõrgustik. Riigi jaoks on kogu kiriku tegevus seega kõrvalise või teisejärgulise tähtsusega. Riigil pole vaja kirikuga otseselt arvestada. Seda enam tuleb aga hinnata ja püüda laiendada neid olemasolevaid koostöö võimalusi, mis meile avanevad. Ühe meie murelapse, rahvuslikuks kultuuriväärtuseks tunnistatud pühakodade korrashoiu osas lasub riigil kaitsekohustus. See kohustus jääb. Praegu rahastab riik avariilisi remonttöid, suutes seda teha küll ainult minimaalses ulatuses. Võime loota ja avaldada survet, et need summad suureneksid. Teise suure murelapse, üldhariduskoolide religiooniõpetuse osas ei ole mu lootused mitmel põhjusel kuigi suured. Mul ei ole usku seaduseandjasse ja tema tahtesse midagi olukorra parandamiseks ette võtta. Peame kasutama oma võimalusi usuõpetajate ettevalmistamiseks ja leidma neile rakendust. Kaalul on ikkagi pealekasvava põlvkonna vaimse palge kujundamine. See on küll pingutav vastuvoolu ujumine, aga seda on kiriku töö alati olnud. Kahe asjaga võime olla rahul, kuigi siin pole EELK riigi vahetu partner. Pean silmas Eesti Kirikute Nõukogu kaudu koordineeritavat hingehoidu riiklikes institutsioonides nagu kaitsevägi ja vanglad. Mingil määral puudutab see ka meediatööd. Kaplanite palga maksab riik. Vaimulike saadete ja jumalateenistuste ülekannete eest tasutakse samuti EKN vahenditest. Teiseks saavad EKN liikmeskirikud riigi eelarvest otsest rahalist toetust. Aruandeaastal ulatus see meie keskasutuste eelarves tulude poolel 0,63 miljoni kroonini. Valikuliselt ja üsna piiratud ulatuses leiavad EKN kaudu toetust mõned meie allasutuste poolt esitatud projektid. Eeldusel, et tegevusluba perioodiliselt pikendatakse, võib diakooniahaigla loota lepingutele haigekassaga. Ülejäänud tegevusvaldkondade arendamiseks peab kirik ise leidma vahendid ja võimalused. See käib kirikliku hariduse kohta, mida annab Usuteaduse Instituut, aga samuti aruandeaastal asutatud luterliku professuuri kohta Tartu Ülikooli usuteaduskonnas. See käib täies mahus meie kirikulehe kohta. Hinnata tuleb EV valitsuse ja EELK ühiskomisjoni tööd, seda võib-olla mitte niivõrd käegakatsutavate tulemuste poolest kui omavaheliste läbirääkimiste väljakujunenud moodusena. Välissuhtluses on presidendi kantselei arvestanud eelkõige EELKga kui Eesti kirikute esindajaga. Sellega on öeldud vist peamine, mis puudutab kiriku ja riigi suhteid. Tulen nüüd kõrgemalt institutsionaalselt tasemelt veidi inimlikuma kohaliku tasandi juurde. Võib-olla ei tohikski nii öelda, sest mõlemas - nii kirikus kui riigis, nii koguduses kui omavalitsuses - on alati tegemist inimestega. Väikeses riigis ja väikeses kirikus mängivad inimeste omavahelised suhted suhteliselt suurt rolli igal tasandil. Kohapeal tõusevad esiplaanile meie vaimulikud ja koguduste juhtorganeisse valitud usaldusisikud ning nende pühendumus, avatus, aktiivsus ja suhtlemisvõime. Olud võivad küll piirkonniti erineda, kuid rõõmu valmistab, et ikka enam on koguduste nõukogudesse ja juhatustesse ning sealt edasi kuni kirikukoguni välja valitud oma erialal kvalifitseeritud ja ühiskondlikult aktiivseid inimesi. Eriti kirikutöös, kus palgad on madalad ning väga palju tuleb teha tasuta puhtast armastusest, saab määravaks sisemise motivatsiooni tugevus ehk teisi sõnu kutsumus ja pühendumine saadud ülesandele. Kuigi kiriku ja koguduste õiguslik staatus on määratletud kui mittetulundusühingute oma, elab meie keskel edasi teadmine, et oleme rahvakirik. Pean sellist enesekäsitust õigeks. See on õigustatud vähemalt kahes mõttes. Me pole saanud oma mandaati ei riigilt, ühiskonnalt ega oma liikmetelt. Selle on andnud Jumal. Ja teiseks me oleme saadetud maailma. Meie ülesanne on olla väljapoole avatud ja teenida kõiki inimesi. See õnnestub kõige paremini seal, kus oleme valmis kahekõneks, dialoogiks kõigi osapooltega, kellega kohapeal on tegemist. Pean esmajärjekorras silmas omavalitsusi, koole, sotsiaal- ja kultuuriasutusi. Praostkonna või koguduse tasandil on võimalik teha teoks nii mõndagi, mis üleriigiliselt ei tarvitse sel viisil õnnestuda. Olen jätkuvalt seda meelt, et kiriku tegelik töö toimub koguduses, seal, kus tullakse Kristuse nimel kokku, kuulutatakse Jumala sõna ja jagatakse sakramente. Koguduses on kirik täielikult kohal ja olemas, kuigi kogudus pole veel kogu kirik. Nagu kirik, nii pole ka kogudus iseenda jaoks, vaid inimeste jaoks, et neid teenida. Ei saa paremini öelda, kui on öeldud katekismuses: Et Püha Vaim saaks inimesi evangeeliumi kaudu kutsuda, oma annetega valgustada, õiges usus pühitseda ja hoida nõnda nagu ta kogu kristlikku kirikut maa peal kutsub, kogub, valgustab, pühitseb ja hoiab. Kuus aastat tagasi kirjutasin kirikulehes: "Normaalses, katkematu kristliku traditsiooniga ühiskonnas leidub selle igas valdkonnas - poliitikas, majanduses, teaduses ja kultuuris - inimesi, kes on saanud korraliku kristliku kasvatuse ja hariduse. See tähendab, et nad on kristlike elunormide teadlikud kandjad, kes oskavad avalikkuses nõuda, tahta, teadvustada ja sõnastada põhiväärtusi, millest ühiskond ei saa ega tohi loobuda." Eesti ajalugu on kulgenud teistsugust, katkendlikku ja heitlikku teed. Seetõttu on ka meie olud teistsugused. Aruandeaastat on nimetatud tagasivaate aastaks. Selleks andis põhjust 10 aasta möödumine riikliku iseseisvuse taastumisest. Nii lühikest aega on siis kestnud meie ühiskonna ümberkorraldamine. Sama tuleb öelda ka kiriku kohta. Veidi enne riigi iseseisvumist võeti kirikukogul vastu EELK uus põhikiri. Oli hea, et uue põhikirjaga püüdsime säilitada kiriku järjepidevust, minnes üldjoontes tagasi 1935. aastal kehtestatud kiriku ülesehituse ja korralduse juurde. Järjepidevuse hoidmine on olnud meie tugevus, olgu peale, et see oli jäänud õhukeseks ja hapraks ja et seda kandsid vaid vähesed. Me ei pidanud alustama tühja koha pealt. Vahepeal on küll kirikut ja kogudusi nõukogude ajast läbi kandnud põlvkonnad lahkunud. Nende asemele on astunud nõukogude aja kasvandikud, kelle hulka kuulun ka ma ise. Kuid usku on hoitud, seda on edasi antud ilma, et me alati teaksimegi, kus ja kuidas ja kelle kaudu. Kirik elab ja tegutseb. Meid on hoitud. Meil on põhjust olla tänulikud. Ma ütlen seda sellepärast, et me ei võrdleks ennast ainult näiteks mõne Skandinaaviamaa kirikuga. Selline võrdlus pole õiglane. Ütlen seda ka sellepärast, et me ei hädaldaks. Hädaldamiseks ja rahulolematuseks on alati põhjust. Neid põhjusi me tunneme ja ma ei taha neil peatuda. Piirdun lühida loetlemisega: rahapuudus ja inimeste puudus, enamuse passiivsus ja harimatus usuasjades, naabrid, kes kinnitavad uhkelt, et nad usuvad ainult iseendasse, lõhe linna ja maa vahel, paljud väiksed ja kiratsevad kogudused, peaaegu olematu ühistransport, töötus ja lagunenud perekonnad. Ma ei teagi, mis on millegi põhjus ja mis millegi tagajärg. Me oleme Jumala heade andide majapidajad. Üks istutab, teine kastab, Jumal annab kasvamise. Nähtav tulemuslikkus ei ole kategooria, mille vangiks me peaksime jääma. Pigem oodatakse majapidajatelt ustavust. Ütlesin ennem, et laiemas kontekstis - maailmas valitsevaid jõude ja arengusuundi silmas pidades - on küsimus viimselt selles, kas inimene jääb inimeseks. Kiriku jääv ülesanne täna ja homme on tunnistada Jumala uuest loomisest, mis on alanud Kristuses. Nädala tunnussõna kõlab: "Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud" (2 Kr 5:17). Ja koduse ülesandena soovitan süveneda ikka ja jälle pühakirja. Mind ennast on viimasel ajal eriliselt saatnud apostli mõtted kirjast Eefesose kogudusele, neist eriti Ef 4:11-16: Tema on see, kes on pannud mõned apostleiks ja mõned prohveteiks ja mõned evangelistideks, mõned karjaseiks ja õpetajaiks, et pühi inimesi valmistada abistamistööle Kristuse ihu ülesehitamiseks, kuni meie kõik jõuame usu ja Jumala Poja tundmise ühtsusesse, saades täismeheks Kristuse täisea mõõtu mööda, et me ei oleks enam väetid lapsed, keda pillutab ja kõigutab iga õpetusetuul, et inimliku pettemänguga eksitusse kavaldada, vaid et me tõtt rääkides armastuses kasvaksime kõigiti selle sisse, kes on pea - Kristus. Temas on kogu ihu liidetud kokku ja hoitakse koos kõigi üksteist toetavate liikmete abil, nii nagu on iga üksikliikme ülesanne. Sel viisil saab ihu kasvujõu iseenese ülesehitamiseks armastuses. Tänan kannatlikuse ja tähelepanu eest. Jaan Kiivit Tartus, 23. aprillil 2002