KARJASEKIRI KOGUDUSTELE PALVEPÄEVAKS ISSANDA AASTA 2001 PAASTUKUU 7. PÄEVAL "Tema on andnud sulle teada, inimene, mis on hea. Ja mida nõuab Issand sinult muud, kui et sa teeksid, mis on õige, armastaksid headust ja käiksid alandlikult koos oma Jumalaga" (Mi 6:8). Piibli loomislugu lõpeb kokkuvõttega: "Ja Jumal vaatas kõike, mis ta oli teinud, ja vaata, see oli väga hea" (1 Ms 1:31). Ta tundis rõõmu. Ja ta oli rahul. Kuid järgnevast selgub, et esimesed inimesed - loomise kroon - valmistavad Loojale pettumuse. Aadam ja Eeva võtavad kuulda kiusaja ahvatlust otsustada ise, mis on hea ja kuri. Nad tahavad ise olla otsekui jumalad, kuigi lahus Jumalast ja tema tahte järgi küsimata, ja see needus saadab inimkonda kuni tänase päevani. Me elame pattulangenud maailmas. Kuid see on ühtlasi maailm, mida Jumal pole hüljanud, vaid milles on tegev tema hoidev ja uueksloov vägi. Ta kannab oma rahvast kõrberännakul. Ta ilmutab inimlastele oma tahte. Ta kutsub neid prohvetite läbi meeleparandusele. Ta laseb oma Pojal inimeseks saada, et meid vabastada - vabastada üle jõu käivast koormast tahta ise kangekaelselt kindlaks määrata, mis on hea ja õige. Ta ei oota meilt muud kui usaldust tema lunastava väe vastu Kristuses. Prohvetliku kuulutuse olulisi jooni on keskendumine peamisele. Meie ägame ja oleme õnnetud, sest ei suuda leppida niisuguse maailma ja eluga, nagu need on. Tahaksime, et asjad oleksid teistmoodi. Ootame, et mingi imevägi tooks muutuse, annaks õige suuna kätte ja parandaks, mis viltu läinud. Mõni igatseb tagasi läinud aegu, mõni tantsib kuldvasika ümber, mõni järgib uusi õpetusi, mis tõotavad õnne. Teeme ise asjad keeruliseks. Kui me teeme ka Jumala tahtest probleemi, mille üle lõputult vaielda, siis paneb prohvet sõrme haigele kohale ja ütleb: Ei, te eksite. Te teate kõike, mida teil on vaja teada. Teile on ammugi öeldud, mis on hea ja õige. "Mida nõuab Issand sinult muud, kui et sa teeksid, mis on õige, armastaksid headust ja käiksid alandlikult oma Jumalaga." Sellest lihtsast meeldetuletusest kostab läbi nõue, millega Jeesus on Jumala käsud kokku võtnud: "Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma jõuga ja kogu oma mõistusega, ning oma ligimest kui iseennast!" (Lk 10:27). Ja veel: "Kõike siis, mida te iganes tahate, et inimesed teile teeksid, tehke ka nendele! See on seadus ja prohvetid." (Mt 7:12). Kui vanemad meid kasvatasid, siis tahtsid nad, et meist tuleksid head ja korralikud inimesed. Nad tegid seda oma südametunnistuse järgi ja oma paremat äratundmist mööda. Võtkem kirikut ja kogudust otsekui oma vaimulikku kodu, kus suurem ja targem tahab meid õpetada ja kasvatada sellisteks, nagu me võiksime ja peaksime olema. See sünnib ikka ainult Jumala sõna kuulates ja tõsiselt võttes. See sünnib patukahetsuse ja meeleparanduse, andekssaamise ja lepituse kaudu. Palvepäev langeb ajaliselt Kristuse kannatamisaega. Me seisame Kristuse risti all, kuhu naelutasid ta surema meiesuguste patuste ülekohtused käed. Kuid me seisame ühtlasi ülestõusmise ülemaises valguses, et me ei elaks enam enestele, vaid temale, kes on meie eest surnud ja üles äratatud (2 Kr 5:15). Apostel Paulus ütleb: "See oli Jumal, kes Kristuses lepitas maailma enesega ega arvestanud neile nende üleastumisi süüks… Andke endid lepitada Jumalaga!" (2 Kr 5:19.20). Õnnistagu Kolmainus Jumal meile algavat Kristuse kannatamisaega palves keskendumiseks sellele, mida tema on meile teada andnud ja mis on meie usus peamine. Seda soovib ja palub Jaan Kiivit EELK peapiiskop Tallinnas, Kristuse kannatamisaja lävel Issanda aastal 2001