Selle nädala esimese päeva, pühapäeva nimetus on olnud ladinakeelne “Jubilate”, so eesti keeles üleskutse “Hõisake!” Hõisake ülestõusnud Issandale, hõisake temale, kes on võitnud surma, patu ja kurjuse väed!” Selline on olnud kristliku kiriku vastus Jumala lunastustegudele Kristuses.

Aga mul on selgelt meeles ka ühe vana koguduseliikme küsimus: Mis siin hõisata on? Ja ta põhjendas: Kui ma püüan jälgida maailma asjade käiku ja kuulan päevauudiseid, siis küsin endalt, et kas olen mina hulluks läinud või on see maailm hull ja segamini, paigast ära.

Jumala sõna asetab inimese jaoks asjad õigele kohale. Vanas Testamendis on raamat, millest mõnigi aus ristiinimene on arvanud, et see ei sobigi pühakirja. See on Koguja raamat. Kes seda loeb, võib veenduda Koguja pessimismis. Ei ole midagi uut päikese all, kõik on tühisus ja tühja tuule tallamine – nii võikas võtta kokku selle raamatu peamise mõtte. Tühine on rikkus ja elunautimine, tühine on au ja see, mida teised must arvavad.

Kõige tühisuse kõrval leiab seal rõhutamist kõigi asjade, ka inimese ja tema tegude kaduvus ja suhtelisus. Igal asjal siin päikese all on oma aeg ja see aeg on piiratud. “On õigeid inimesi, kellele saab osaks, mida vääriks õelate töö, ja on õelaid, kelle kätte tuleb, mis õigete töö väärt.” Kurjus, mida päikese alla tehakse, jääbki Koguja meelt vaevama.

Ometi on see raamat võetud kristlaste Pühakirja, samasse ritta prohvetite, psalmide ja Vana Testamendi teiste osadega, Uuest Testamendist rääkimata. See tähendab, et Koguja ütleb oma elukogemuste põhjal välja midagi igale ristiinimesele asendamatut. Arvan, et see on asjade ilustamata nägemine, selle maailma tegelikkusele näkkuvaatamine. Võiks lisada: Selle maailma nägemine nii, nagu ta on ilma Jumalata ja ilma lootuseta, ilma Kristuse sündimiseta, kannatamise ja ülestõusmiseta.

Nii ongi Martin Luther ütelnud, et Koguja, Taaveti poja elutarkuse rüü varjus astub meile vastu Kristus ise. Sest alles Kristuse elukogemus, kannatus ja ristilöömine on toonud päevavalgele selle maailma olemuse. Tema läbi on saanud nähtavaks inimese tahtmiste ja kavatsuste kogu tühisus ja kurjus. Tema läbi on saanud selgeks kõige olemasoleva kaduvus ja suhtelisus. Aga tema läbi on saanud nähtavaks – kuigi varjatud kujul – ka Jumal kui kõige toimuva tegelik valitseja, kelle käes on aeg ja ruum, kes ülendab ja alandab, kes on Looja ja Kohtumõistja, ja kes on tegelikult see, kellega meil tuleb arvestada. Luther ütleb muidugi: Keda meil tuleb karta ja armastada. Aga see on seesama.

On ju nii, et kui me Koguja juures loeme: “Ei ole midagi uut päikese all – või kas on midagi, mille kohta võiks öelda: vaata, see on uus?” - , siis me võime jäädagi vaidlema, kas tal on õigus või mitte. On ju palju asju, mida ennem ei ole olnud. Ikka on selles mõttes uus võitlemas vanaga. Uued sõjad ja uued riigid, uued eluviisid, uued vaated ja leiutised muudavad senist maailma. Ja igasse ellu, igasse kodusse ulatub küsimus, kas me läheme kõige nö uuega kaasa või eelistame vana ja äraproovitut.

Kuid Piibel eraldab teisiti. Seal on kõnet vanast ja uuest seadusest, vanast ja uuest inimesest, vanast orjapõlveajast ja Jumala laste vabadusest. Seal ei lange vana ja uue mõte kokku sellega, nagu meie oleme harjunud asju nägema. Selles ajas ja maailmas on midagi, mis ei vanane, mis ei allu aegade vaheldumisele ja muutumisele, vaid on alati ühtviisi vana ja ühtviisi uus, sest see on igavene. Nii näeb Nägija Johannes praeguse maailmakuju taga ja üle uut taevast ja uut maad, Jumala uut loomist. Ja nagu piirimärgina seisab vana ja uue vahel, ajaliku ja igavese vahel Kristuse rist ja ülestõusmine. Üks on kadumisele määratud ja surma mõistetud , teisele kuulub tulevik.

“Vaata, ma teen kõik uueks!” on Ülestõusnu kuulutus ja tõotus. Vana inimene oma pimeduses ja eksiteedel viib endaga kõikjale, kuhu ta ka ei läheks, kaasa oma vana loomuse, oma kurjuse ja süü, oma ahelad ja surma. Ta võib olusid ja elutingimusi muuta, ta võib maha kiskuda ja uuesti teistmoodi õles ehitada. Ta võib vanadele asjadele anda uue välimuse ja nimetuse. Kuid ta ei suuda luua midagi olemuslikult uut. Seda võib teha Kristus üksi, meie Lepitaja, uue südame ja uue vaimu kinkija – ja tema kaudu Jumal, kõiksuse Looja ja Kohtumõistja.

Ameerika teoloog Paul Tillich on ütelnud :”Jumalast uus on võimeline murdma süü, karistuse ja süü ringkäiku inimeste ja rahvaste elus. See uus kannab alati igavese päritolu pitserit oma palgel . Ta ei vanane, sest temast paistab läbi igaviku valgus.”

Koguduste esindajatena ja õpetajatena me oleme koos, et “Jubilate” nädalal vaagida praostkonna koguduste läinud aasta tööd, kordaminekuid ja nõrkusi. Mõõdupuu võib olla erinev nagu arvamusedki, mida keegi on oluliseks pidanud. Kuid Jumala sõna on see, mis asetab meie jaoks asjad õigele kohale.

Mõtlemisaineks tahaksin tsiteerida veel kahte meest. Üks on Meego Remmel, Evangeelse Alliansi peasekretär, kes Koguduste Kasvu III konverentsil käesoleva aasta märtsis lausus oma ettekandes “Kogudus 21. sajandi Eestis”: “Rahvusvahelise kristliku koguduse praktika kinnitab, et kui usuelu eesmärgiks on seatud vaid vaimulik ellujäämine või pelgalt inimeste ristimine ja kogudussetoomine, pole kogudused kuigivõrd edasi arenenud ega ka suuremalt jaolt kasvanud. Seevastu kogudused aj uskkonnad, mis algusest peale sihikindlalt on tegelenud iga inimese usulise kasvatamisega ”täisealiseks Kristuses”, on arenenud kõigiti elujõulisteks ja misjonimeelseteks kogukondadeks.”

Peame pöörduma Pühakirja poole, et mõista, mida tähendab saada täisealiseks Kristuses. See on viide Pauluse mõttekäikudele meist inimestest kui alaealistest, oma arengus poolele teele jäänutest. Sest inimeseksolemise täismõõt Jumala ees on meile ette antud Kristuses ja Kristusega. See on kirikliku tegevuse lähtekoht ja eesmärk. Teiste sõnadega öeldes, vana juurde jäämine ja selle küljes kinnirippumine – või siis uue igatsemine, enda avamine Jumala uueksloovale, lepitavale ja lunastavale väele.

Teine on Eesti Apostliku Õigeusu Kiriku metropoliit Stefanus, kes ajakirja “Luup” küsimusele, mida ta soovitaks tänastele noortele, vastas: “Piirake oma vajadused põhilisega, muutke elulaadi. Tarbimismentaliteet paneb maailma meenutama kõrbet. Saage vabatahtlikeks loobujateks, et usaldus, suuremeelsus ja rõõm asendaksid hinges selle, mida ma nimetan peidetud surmahirmuks.”

Mõtlemapanevad sõnad. Mõte, mis on kantud usulisest küpsusest ja kristlikust maailmanägemisest. Ega minagi soovi teile muud kui tarkust ülevalt hinnata selle maailma asju ja oma tegemisi samas valguses. Inimliku lapsikuse ja täiskasvamise valguses Kristuse täisea mõõtu mööda, vana ja Kristuses hukkamõistetud maailma ning Jumala uue loomise valguses. Andku Jumal teile selleks jõudu ja selgust!