Kõne alusena kordan lõiku tänasest evangeeliumitekstist, Jeesuse kahekõnest Emmause teed minevate jüngritega (Lk 24:25-27,30-31): Ja Jeesus ütles neile: "Oh te mõistmatud ja südamelt pikaldased uskuma seda kõike, mis prohvetid on rääkinud! Eks Messisas pidanud seda kannatama ja oma kirkusesse minema?" ja hakates peale Moosesest ka Prohvetitest, seletas Jeesus neile ära (pühadest) kirjadest selle, mis tema kohta käib… Ja see sündis, kui ta nendega lauas istus, et võttes leiva ta õnnistas ja murdis ning andis neile. siis avanesid neil silmad ja nad tundsid ta ära.

Kui 4 aastat tagasi pühitseti Kambjas Wastse Testamendi 310. aastapäeva, siis nimetasin, et iga jumalateenistus on oma olemuselt Jumala ja inimese kahekõne. Aga ka pühakiri ise on aastasadade, õieti aastatuhandete pikkune kahekõne Jumala ja inimese vahel. Pühakirja kirjapandus ja trükitud sõna võib meile ikka uuesti saada Jumala elavaks kõnetuseks, mis tahab meid siin ja nüüd puudutada ning mis ootab meie vastust.

Nõukogude ühiskonnas üleskasvanud inimese üheks tüüptunnuseks on peetud tema dialoogivõimetust. Seda kultiveeriti sihiteadlikult, et kasvatada riigivõimule kuulekaid alamaid. See oli vist Tsehhi marksist Mahovec, teisitimõtleja, kes juhtis Praha kevade ajal sellele tähelepanu, kuidas need asjad on omavahel seotud: kahekõne Jumalaga, kahekõne teise inimesega enda kõrval, kahekõne ümbritseva maailmaga, kahekõne oma ajaloo ja kultuuriga. Kui sel kahekõnel lastakse katkeda või kängu jääda, muutub inimese tõelisus järkjärgult ikka ahtamaks ja vaesemaks. Ja inimese hing ühes sellega.

Ülestõusmispühade evangeeliumitekst laseb meil olla tunnistajaks kahekõnele ülestõusnud Issanda ja tema kahe jüngri vahel, kes teda ära ei tunne. Alles leivamurdmisest saavad nad aru, kellega neil tegemist on. See on üks köitvamaid, väga sügava tagamaaga piiblikohti. Lisaks kõigele muule on siin kõnet pühadest raamatutest, nende lugemisest, seletamisest ja mõistmisest, laiemalt võttes kirjasõnast, selle kasutamisest ja väärtustest.

Kõndides Emmause poole oli neil aega jutelda ja mõtteid vahetada. Pühad tekstid olid neil peas. Meie maailm on teistsugune. Mõneteistkümne kilomeetrist teekonda me naljalt ilma autota ette ei võta. On kiire. Ei ole aega. Üks asi ajab teist taga. Tahaks kõike korraga.

Seda häda tunneme kõik. Ka raamatuaasta korraldamisel ja ürituste läbiviimisel. Kuigi selle eesmärk on tegelikult ju vastupidine: Just, et aeg maha võtta, et peatuda, et järele mõtelda ja süveneda sellesse, mida me oma kultuuris hindame ja kalliks peame, mida me oma lastele edasi tahame anda.

Ruttamine, kiirustamine on seotud pöördvõrdeliselt unustamisega. Aitab ju rahulik, mõtlik, keskendumisvõimeline ruttamatus, kiirustamisest hoidumine meil asju meeles pidada ja meelde tuletada: Nii seda, mis meil on, kui ka seda, kust tuleme ja kuhupoole liikuda tahame.

Uue Testamendi pühakirja algkeeles, kreeka keeles tähendab tõde varjamise ja salastamise vastandit. Tõde tähendab asjade seisu, kuivõrd see on nähtav, näidatav ja väljendatav ning mis nägemise, näitamise ja väljaütlemise kaudu avaneb meile sellisena, nagu ta tõeliselt on. Sellepärast saab tõde varjata ja surnuks vaikida, tõde saab moonutada ja võltsida, tõde saab peita ja unustada.

Elada tões tähendab pühakirja mõttes mäletada, meenutada, meeles pidada ja meeles kanda. Tões elamine on oma ja oma rahva ajaloo ja juurte mäletamine, oma pere ja sõprade, oma Looja, Ülalpidaja ja Lunastaja meelespidamine. See on oma õige koha, oma võimaluste ja piiride tundmine ja tunnustamine loodud maailmas ja elukorras.

Esimene samm mõne rahva hävitamiseks on sellepärast alati olnud tema mälu ja mälestuste, tema pühade ja tähtpäevade hävitamine. Seega ühtlasi raamatute hävitamine ja trükisõna järjekindel tsensuur. Need, kes hoidsid väärtkirjandust ja usaldasid anda oma sõpradele, hoidsid rahva mälu ja südametunnistust. Milan Kundera on nimetanud võitlus võimu ja ülekohtu vastu võitluseks unustamise vastu.

Ja ka unustamine ja surm on omavahel suguluses. Kreeka mütoloogias on jõgi, mille nimi on Unustuse jõgi. See eraldab elavad ja surnud. Lahkunud laevatatakse üle Unustuste jõe teisele kaldale, ära elavate maalt ja inimeste mälust surmariiki. Surm kustutab jäljed ja mälestused. Surmas on vaid unustamine. Võib-olla on õigus neil, kelle meelest kiirus ja tulemuslikkus ei olegi nii endastmõistetavalt elu tundemärgid, vaid viimati selle vastandid, surma läheduse ja võimu ennustajad.

On raamatuid, mille juurde maksab alati tagasi tulla. Need on need, mis annavad meile võimaluse kahekõneks oma ajaloo ja kultuuriga, kahekõneks iseenda ja Jumalaga. Nad aitavad meil mõista ja hoida elavana tõde.

Ja vaevalt on seegi paljas juhus, et Emmause teed minevad jüngrid tunnevad Issanda ära, kui ta neile leiba murrab. Ta on seadnud kristliku jumalateenistuse keskkohaks armulauasakramendi sõnadega: "Seda tehke minu mälestuseks!" Eesti keeles võiks öelda ka: Seda tehke, et mind meeles pidada, mind meeles kanda, mind olevikku tuua - sellesse hetke ja paika, kus te armulauda pühitsete.

Nii soovin alanud Eesti Raamatu Aastale õnnistatud kordaminekut. Kahekõne ja mälu, avatud maailm ja elutõe mõistmine sidugu meid omavahel, aga sidugu ka nendega, kes enne meid on samu asju kalliks pidanud ja kes pärast meid tahavad elada avatud taeva all.