EELK
Esilehele Tagasi jutluste lehele
  TAGASI


PIISKOP JAKOB KUKK – AEGA VARJUV ALUSTALA

75 aastat surmast ei ole pikk aeg, ometi selline, et otsene side kaob ja uued põlvkonnad teavad vaid seda, mis kirja pandud, või mida peab meeles tava-ajalooline mälu. On eriline rõõm, et täna on siin meie keskel veel piiskop Kuke poeg Naatan. Kindlasti on ka temal midagi ütelda. Siiski pean oma kohuseks lühidalt meenutada meie iseseisva kiriku ühe alusepanija ja esimese piiskopi elukäiku.

Piiskop Jakob Kukk sündis 9. septembril 1870 Tartu Maarja kihelkonnas, Ilmatsalu vallas talupidaja peres. Ta õppis Hugo Treffneri Gümnaasiumis, lõpetas 1895. a. Tartu Ülikooli usuteaduskonna, oli prooviaastal Rõuges, ordineeriti 18.jaanuaril 1899 Riia piiskoplikus toomkirikus.

Seejärel oli ta lühemat aega Võru praostkonna asetäitja-õpetaja, Rõuge koguduse abiõpetaja Rudolf Kallase juures, Peterburi Jaani koguduse abiõpetaja, Tartu Maarja koguduse abiõpetaja, Teškovo koguduse õpetaja Ingerimaal. Alates 1906. aastast sai temast Keila koguduse õpetaja, millises ametis ta oli 15 aastat, teenides vahepeal ka sõjaväeõpetajana Vabadussõjas.
Kodune usuline õhkkond, usuteaduskonna pagas ja sügavmõtlejast Rudolf Kallase hing ühelt poolt ning eesti taluperemehe kodu ja Eesti Üliõpilaste Selts teiselt poolt vormisid temast mehe, kes ühendas sügava usklikkuse ja vaimustunud isamaalisuse. Sellist juhti vajas kirik.1919 valib kirikukongress Jakob Kuke üheks aastaks piiskopi asetäitjaks, järgmisel juba piiskopiks. 5. juunil 1921 toimub pidulik ametisseseadmine, mida toimetab Uppsala peapiiskop Nathan Söderblom. See on tugev sõnum meie kiriku taastatud sidemest Skandinaaviaga. Nathan Söderblomi kingitud karjasekeppi on hoidnud ka kõigi järgnenud EELK kirikujuhtide käed.

Ametisseseadmise protokollis öeldakse: „Juba hommikul vara ruttavad rahva salgad …Jaani kiriku poole. Hommikune selge taevas on pilve läinud, tõuseb kerge tuul ja hakkab peent vihma tibama, kuid jääb üle, lööb ainult tolmu kinni. Rahvas ootab rongkäiku: Korraga kirikukellad helisevad, Jaani kiriku tornist kõlab pasunamäng ja rong liigub pikkamisi edasi. Politsei teeb tee lahti, sest rahvahulk surub koomale. Päevapiltnikud teevad ülesvõtteid. Kirik on rahvast täis.“ See ei ole tähtis hetk mitte ainult eesti rahva vaid kogu noore Eesti Vabariigi elus. Kinnitatakse meie vaimseid aluseid, ehitatakse vaimulikku ühishoonet.

Kohal on Riigikogu esimees Strandmann, haridusminister Bauer, sõjaminister Soots, kindralleitnant Laidoner. Pärast jutlust minnakse pasunakoori saatel rongkäigus Kaarli kirikusse, kus toimub pühitsemistalitus. Tsiteerin: „Kõik vaimulikud kogunesid õnnistatava piiskopi ümber, ütlesid pühakirjasalmi ja õnnistasid teda, lugedes Meie Isa palvet, kuna koor laulis „Oh Püha Vaim, meil tule Sa“. Nii oli 1710. aastast alates tühi olnud Eestimaa piiskopi ametikoht taas täidetud. Veel enam – seekord selgelt oma rahva keskelt pärineva, oma lihast ja verest mehega. Mehega, kelles väljendus rahva usk ja valmisolek ise oma kirikut juhtida.

Piiskop Kukk asus kirikut üles ehitama keerulisel ajal. Revolutsiooniliste meeleolude taustal sündinud riik suhtus kirikusse kui mitte vaenulikult, siis küllaltki hoolimatult Piiskop suutis ja oskas vastuolusid ületada ja inimesi ühendada. Tema positsioonist annavad tunnistust ka tema 25. ametijuubelist osavõtjad: riigikogu esimees Tõnisson, siseminister Eenpalu, välisminister Akel, usuteaduskonna liikmed, praostid, õpetajad, koguduste esindajad, köstrid ja palju avaliku elu tegelasi…kohale ilmus ka riigivanem Konstantin Päts. Tervituste peale vastas juubilar pikema kõnega, milles ta eriti rõhutas seda, et „tänane päev on näidanud, kuidas riik ja kirik ühiselt tahavad Jumala ja Eesti riigi kasuks töötada.“

Jakob Kuke 60. sünnipäeva puhul kirjutatakse: „Kui Eesti kirik on revolutsiooniaja keerisest ühe tervikuna välja tulnud, siis on selleks piiskop Jakob Kuke kindlus ja selgus palju korda aidanud.“ Piiskop Kuke teene oli ka eestikeelse Piiskopliku Toomkoguduse rajamine, mille õpetajaks ta alates 1927. aastast sai.

Jakob Kukk suri 25. juulil ja maeti 28. juulil 1933. Matusekõnet alustas praost Kapp järgmiste sõnadega: „Piiskop Jakob Kukk on surnud“! See sõnum lendas tuulekiirusega läbi Eestimaa ja äratas igal pool tähelepanu, leina ja kurvastust. Sest meil on ainult üks piiskop olnud, ja see oli Jakob Kukk! Piiskopi ameti mõiste on meil ühendatud selle mehega ja tema nimega.“ „Ta patriotism oli puhas, aateline ja ohvrimeelne. Temas elas veel seda õiget rahva sõprust ehk võltsimata demokraatlikkust, mis meie ajal näib välja surnud olevat ja mille asemele meie päevil mitmeti on demagoogia astunud, omakasupüüdlikkus, edevus ja auahnus.,“ lisas kõneleja. See oli aasta 1933.

Oma mälestuses ütleb Kuke järglaseks saanud Hugo Bernhard Rahamägi: “Tõsises pühalikus Toomkirikus…Altariesises ruumis lahtises kirstus Eesti Evangeeliumi luteri usu vaba rahvakiriku esimene piiskop, Jakob Kukk, auväärse ja majesteetliku ilmega näol… Päike saadab oma kiired kõrgete gooti akende kaudu kirikusse ja need langevad piiskopi näole ja viimsele rahusängile…“ Kirstu ääres noor abikaasa ja pojad Jaak, Naatan ja Adam. Pikk, väärikas ja keelteoskaja piiskop, kes kord sama pikale Rootsi kuningale linna tutvustades oli mööda vanalinna jalutanud, oli nüüd saanud osaks meie rahva „valitud soo ja kuningliku preesterkonna“ (1 Pt:2:9)ajaloost .

Matusetoimkonna oli moodustanud Eesti Üliõpilaste Selts, kes korraldas ka auvalve, talitusest võtsid osa vabariigi valitsus täies koosseisus ja sõjaväejuhid. Lõpulaulu järel astus puusärgi juurde riigivanem Jaan Tõnisson, kes oma kõnes hindas Jakob Kukke kui meest, kes rajanud Eesti evangeeliumi luteriusu rahvakiriku, sest „kadunul oli usku Eesti paremasse tulevikku“. Järelehüüded ei tahtnud lõppeda. Neid oli üle kahekümne, ametivendi oli saatmas saja ringi. Piiskop Kukk maeti Kaarli vanale surnuaiale.

16. jaanuaril 1936 võttis konsistoorium vastu otsuse. „Moodustada Esimese Eesti Piiskopi Jakob Kuke mälestamise komisjon, mille sihiks on piiskop J. Kuke mälestust EELK ajaloos jäädavaks teha Jakob Kuke hauakivi ja mälestusmärgi ülesseadmisega ning tema kõnede ja jutluste kogu väljaandmisega ühes elulooga.“ Komisjoni kuulusid 14 organisatsiooni esindajad. Selle komisjoni töö on veel lõpetamata – Jakob Kuke jutluseraamatut ja elulugu pole ilmunud. Tema elu ja tööd peaksid uurima ajaloolased, sõnastama kirjanikud ja valama vormi kunstnikud. Tema mälestuse jäädvustamine on nüüd meie kõikide ülesanne, millele ka tänane mälestusteenistus veidi kaasa aitab. Õnnistagu Jumal meie kiriku esimese piiskopi mälestust ja meie kirikut.

Andres Põder
Peapiiskop

27.07.2008 Tallinna Piiskoplik Toomkirik

Lehe algusesse
EELK esilehele Deutsch English Eesti Sisukord Lisa kiri! Uudised pikemalt