EELK
Esilehele Tagasi jutluste lehele
  TAGASI


JUMAL PEAB HOOLT MEIE EEST. KÕNE JÜRI ULUOTSA ÜMBERMATMISEL 31. AUGUSTIL

Täna, kui paneme kodumulda Jüri Uluotsa ja tema pereliikmete põrmu, on Jumal kirikukalendri kaudu juhatanud päeva mõtteks 1 Peetruse kirja 5:7, kus Jumalast kõneldes öeldakse: „Heitke kõik oma mure tema peale, sest tema peab hoolt teie eest!“

Professor Jüri Uluots, peaminister presidendi ülesannetes, pidi lahkuma kodumaalt ja maisest elust ajal, kui Eesti tuleviku taevas oli pilvine ja pime. Kui polnud lihtne saada selgust maailma ja iseenda käekäigus.

1944 aasta augusti raadioesinemises sõnas ta: „Saatus on praegusele generatsioonile raske koorma pannud, aga ka endised generatsioonid on pidanud samasuguseid raskusi kandma… Meie paneme oma lootuse Kuningate Kuningale ja teame, et meie poolt on õigus ja õiglus. Praeguses raskes olukorras loodame meie Temale ja usaldame endid Tema kaitsele…“

Usk ei ole lootuse viimane varjupaik vaid sisemine jõuallikas, arvestamine elu sügavaima olemuse ja rikkusega, mille on andnud ja annab Jumal - on võimatu võimalikkus. See, et asetame Jüri Uluotsa, tema abikaasa ja poja põrmu – olgugi paljude aastate järel - kodumulda vabas Eestis, ajal, kui tähistame omariikluse 90. aastapäeva, on tunnistustus sellest, et tema lootus pole olnud tühine.

Ta oli reaalpoliitik selle sõna suursuguses, maksimaalses tähenduses, mitte selle pisimal, inimlikult piiratud kujul. Ta oli mees, kelle riik oli enamat kui maine riik. Tema elu ulatus taevariiki ja taevariik tema ellu. Tema ja tema lähedaste hauakaldal seistes, on just sellel kõige suurem kaal.

Mälestades ja austades tänumeeles Jüri Uluotsa kui meest paljudel kõrgetel ametikohtadel Eesti poliitilises ja akadeemilises elus, on minu kohus siin, tema kodukirikus, meenutada, et ta on olnud ka Eesti Evangeeliumi Luteriusu kiriku konsistooriumi asepresident, vaimuliku ülemkohtu liige, Tartu Ülikooli koguduse juhatuse ja nõukogu esimees. Pühendumisega on tema käsi hoidnud jumalariigi atra. Elu põllumaa on tema jaoks tähendanud viljakandmist, mis jääb.

„Põrm saab jälle mulda, nõnda nagu ta on olnud, ja vaim läheb Jumala juurde, kes tema on andnud,“ ütleb tark Koguja (12:7) Kokkukuuluvus oma lähtepunkti ja päritoluga on meie loomuses, kui ka mingil hetkel siht silme eest kaob. Nii on see ka surmas.

Puhata kodumullas on õnn, õigus usaldada end oma Looja hoolde, on õndsus. See, kuhu tõeliselt kuulume, ongi kodu. Apostel Paulus kinnitab: „Meie kodupaik on taevas, kust me ka ootame Päästjat, Issandat Jeesust Kristust.“ (Fl 3:20)

Kristuse järelkäija ei ole kodumaalt lahkuja, vaid kodumaale mineja. Seda on ka meie vend Jüri, tema abikaasa ja poeg. Teilegi, armsad saatjad ja leinajad, kõlavad need põlvest põlve suunda andvad sõnad: „Heitke kõik oma mure tema peale, sest tema peab hoolt teie eest!”
Aamen.

Andres Põder
Peapiiskop

31.08.2008 Kirbla

Lehe algusesse
EELK esilehele Deutsch English Eesti Sisukord Lisa kiri! Uudised pikemalt