EELK
Esilehele Tagasi jutluste lehele
  TAGASI


MÄLESTUSKÕNE EDGAR HARGI 100. SÜNNIAASTAPÄEVAL

Et mälu värskendada, võtsin arhiivist kolm peapiiskop Edgar Harki puudutavat kausta. Rohkem neid õieti polnudki. Esimese kausta avaleheks on stud theol Edgar Hargi 1930. aastal kirjutatud palve piiskop Kukele: „Olles majanduslikult äärmiselt raskes seisukorras, pöördun Teie poole palvega, võimaldada mulle toetuse saamist Teie summadest.” Ta kirjutab, et on kogu oma energia ja tahtejõuga õppetööle pühendunud, mis ei ole sugugi kerge, kuna tuleb võidelda puuduse, isegi näljaga. „Ülikoolist eemale jäämine oleks aga mulle raskeks hoobiks, sest olen alati kõrgelt hinnanud oma valitud õppeainet, pidades teda kalliks ja ülevaks ning unistanud tulevikus täie andumusega end pühendada hingekarjase tööle.” Toetus tuli ja üliõpilasest sai hingekarjane.

Teise kausta esimene tekst on naljakas. Tegu on praost Edgar Hargi pöördumisega peapiiskop Alfred Toominga poole seoses sellega, et 1975. aastal Võidupüha puhul talle kui sõjaveteranile konsistooriumi poolt kingitud käekell on seisma jäänud. Ta on viinud selle konsistooriumisse tagasi, kus lubati kohe korraldada kella parandamine või ümbervahetamine. Nüüd on möödunud neli ja pool kuud ja Edgar Hark kirjutab: „Et vajan kella veel elupäevadeks aga mitte surmaajaks (sest sellise tempo juures ei ole kella kätte saamist enne loota), siis loobun selle kella kättesaamise ootamisest ega loe ennast enam nimetatud eseme omanikuks. Seetõttu ei ole konsistooriumil enam selle kella pärast tarvis vaeva näha.” Alla kirjutanud Edgar Hark, Suure Isamaasõja veteran.

Kolmas kaust algab mulle eriti armsa kirjaga 1981. aastast: „K.a. proua Marje Põder: Mulle anti 26. mail Elva kirikus Teilt üle ilus roos (ühe „juubeli” puhul). See oli mulle meeldiv üllatus, tänan Teid selle eest! Edgar Hark” See, et vana sõjamees ja auväärne peapiiskop saadab ühe lille eest ametliku tänukirja, tõesti jahmatas meid. Kui palju sellist märkamist ja tähelepanu meie keskel tegelikult on? Kardan, et palju vähem, kui Edgar Hark õigeks pidas. Need kolm, täiesti juhuslikult ette sattunud kirja, sobivad minu meelest hästi iseloomustama peapiiskop Edgar Harki.

Lühikese, jässaka mehena, seisis Edgar Hark teistest ometi peajagu kõrgemal. Temas oli võimukust ja enesekindlust. Ta on jäänud meelde oma täpsusearmastuse ja lakoonilisusega, samas hea ja rahvapärase jutlustajana, kes suutis innustada. Ta oli olnud tunnustatud sõdur rindel, nõndasamuti leidis ta tunnustust Kristuse sõdurina. Lisaks sai temast rahusõdur. Tollal ametlikult soositud rahutöö aktivistina oskas ta sedagi kasutada kiriku tegevuse elavdamiseks ja evangeeliumi kuulutamiseks olgu rahupühade või rahunädalate näol, kuhu erandkorras võis kutsuda jutlustama ka teiste koguduste vaimulikke.

Tema teenistusaeg oli raske ja vastuoluline. Vastuoluline oli ka suhtumine temasse. Oli olukordi, kus ta suutis oma mõjuvõimu maksma panna, mõndagi saavutada ja kirikut kaitsta. Kogesin seda ka ise, kui pärast minu koguduse pastoraadis toime pandud läbiotsimisi tegin ettekande peapiiskop Hargile ja palusin tal avaldada protesti riigiorganite tegevuse suhtes ning nõuda tagasi minult ära võetud usulisi raamatuid. Oma sõnul Hark seda tegigi. Raamatud sain tagasi. Kui kohalikud võimud nõudsid minu vabastamist Räpina koguduse õpetaja ametikohalt, asus Hark taas päris jõuliselt minu poolele – käisime koos ka usuasjade voliniku juures. Jätkasin oma ametikohal, vaenlased eesmärki ei saavutanud.

Samas oli ka tagasilööke, hetki, mis võisid jätta ühe või teise kaastöölise hinge tumedaid varje. Poolteist kuud enne oma surma kirjutatud kirjas teeb Edgar Hark oma elust kokkuvõtte. Ta ütleb, et ta unistuseks oli saavutada kiriku uue ja parema põhikirja vastuvõtmine, uute ruumide muretsemine konsistooriumile ja uue piiblitrüki väljaandmine. „Olen omalt poolt püüdnud kõik teha, et nende eesmärkide saavutamist forsseerida, kuid see ei ole õnnestunud, sest kõik selle juures ei sõltu siiski peapiiskopist ja Konsistooriumist” kirjutab ta. Ta lisab, et oleks tahtnud veel midagi ette võtta, aga ei suuda enam, sest haigused on plaanidele kriipsu peale tõmmanud.

Edgar Hargi jutlustekogus „Et oleks rahu” leidub näide külarahvast, kes oli palju aastaid elanud mägede keskel oru põhjas, kannatades tulvavete ja soise maa pärast, aina kurtes oma raske elu üle. Miks te ei tõuse ülespoole, sinna kõrgele mäeküljele, ilusale Alpi aasale, mis lahendaks teie mured, küsis kord külla juhtunud võõras. Aga me oleme ju kogu aeg niimoodi siin all elanud, vastas külarahvas, kas tõesti võib teisiti? Proovige, julgustas rändur. Külarahva ellu tuligi muutus.

Kuigi veidi võõrana tunduvana, oskas Edgar Hark kõigest hoolimata juhatada ülespoole, hetkeoludest ja oma ajast kõrgemale, Jumalale lähemale. Selle eest on meie kirikul ja rahval põhjust olla temale ja Jumalale tänulik.

Andres Põder
Peapiiskop

08.10.2008 Tallinna Piiskoplik Toomkirik

Lehe algusesse
EELK esilehele Deutsch English Eesti Sisukord Lisa kiri! Uudised pikemalt