EELK
Esilehele Tagasi jutluste lehele
  TAGASI


JUTLUS NARVA ALEKSANDRI SUURKIRIKU 125. AASTAPÄEVAL

Armas aastapäevakogudus, armsad vennad ja õed! Tervitan teid 1. Peetruse kirja sõnadega: „Laske ka endid ehitada elavate kividena vaimulikuks kojaks“(2:5). Milline kaunis pilt – ühtaegu lihtne ja ammendamatu - otsekui vaimusilmas valminud siinne pühakoda. Ja siiski inimesed!

Mudelid on tänapäeva teaduse töövahendid. Nad aitavad selgusele jõuda asjade olemuses. Keerukate olukordade mudelid on küll rohkem tinglikud skeemid, võrdpildid ja metafoorid. Ometi avavad nad meie silmi tõele. Nõnda ehitas moodne kvantmehhaanika, eesotsas Niels Bohriga, silda ka Jumala Sõna juurde. Leidub ju Pühakirjas palju võrdumeid inimloomuse ja Jumalariigi sügavuste ja saladuste mõistmiseks. Nüüd oskame taas nende kaalukust hinnata.

Inimeste ja hoonete elukäigus on väga palju sarnast. Päris valmis ei saa siin maailmas õieti ükski maja. Oleme ehitustandril, kus on tagasilööke ja unistusi, prioriteete ja pisiasju. Millest kõneleb meile Narva Aleksandri Suurkirik? – Selle maailma haprusest, ideaalide, usu ja Jumala armu püsimisest.

125 aastat tagasi, kiriku valmides, oli kõrgaeg. Arenes tööstus, kasvas elanikkond, kerkisid kirikud – kaks aastat hiljem pühitseti veel Narva Peetri kirik. Aleksandri kirik sai Eesti suurimaks ja monumentaalsemaks – valatuna romaani võimsasse vormi. Ometi ei jätnud ajatuuled ka teda räsimata.

1919. aastal rüüstas Töörahva Kommuun kirikut ja järgnenud kahurituli purustas aknad. 1944. aasta märtsis, kui Nõukogude lennuväli hävitas pea terve linna, oli Aleksandri kirik ainus, mis küll kaotanuna torni, säilis ja mille kogudus jätkas tööd ka Nõukogude võimu ajal. Kiriku 75. aastapäeva võidi tähistada kaunis, taasremonditud kirikus. Vaimuvõitlus aga käis. Kolm aastat hiljem sunniti kogudus kirikust lahkuma. See muudeti laoks. Taastatud iseseisvus leidis eest vaid varemed.

On see siinse rahva lugu? On see pilt paljude Eesti inimeste vaimulikust elust? On see lootusetu pilt? Kindlasti mitte! Narva Aleksandri kogudus püsis, vaprana ja lootusrikkana, olgugi kokkupakituna otsekui linn tikutoosis, ehitusmaterjal laos või tuli tuha all, oodates hetke, mil Püha Vaimu tuul selle taas lõkkele puhub, mil Jumal meid elavate kividena kasutab. Taaskerkinud, tuledesäras kirikutorn kõneleb mitte ainult Nelipühast - kristliku kiriku sünnipäevast, vaid selle Vaimust, mis meid tänagi puudutab ja elustab.

Olla elusad kivid? Olen kindel, et vähe on inimesi, kelle südames pole säilinud ususäde. Mõne aasta taguse Eurobaromeetri andmetel oli lisaks nendele, kes kindlalt usuvad Jumalat, 54% neid, kes usuvad „mingisugust vaimu“. Vaevalt igatsevad nad olla kurjast vaimust vaevatud. Vaim, mida vajame ja usaldame, olgu hea ja püha! Tarvis on teda vaid sellisena paluda ja ka nimetada. Otsekui Paulus andis Ateenas tundmatule kui austatud jumalale nime – Kristus!

Ehituda vaimulikuks templiks? Mäletan koolipõlvest akrobaatilisi kujuneid ja püramiide, mida lapsed kehalise kasvatuse tunnis moodustama pidid. See tähendas üksteise toetamist, üksteisega arvestamist, usaldust, pingutust ja tasakaalu. Vaimulik koda - osaduskond, kogudus ja kirik, kerkib nõndasamuti – jõud, mis siin liidab elavad kivid, on armastus, Jumala armuand Kristuses. Olen tänulik ja rõõmus, et Narvas on palju selliseid pühendunud inimesi, elavaid kive, koguduseliikmeid, kiriku toetajaid.

Teie kohta kehtivad jätkuvalt prohvet Jesaja sõnad: „Sa taastad endiste põlvede alusmüürid; sind nimetatakse lõhutud müüride parandajaks“, „teeradade käidavaks tegijaks.“ (Js 58:12). See ongi inimeseksolemise õige nimi. Soovin teile, kallid õed ja vennad, käidavat teed aina kaunimaks muutuvasse pühakotta ja elavaks kiviks olemist Jumala igaveses hoones. Olgu meie Issanda Jeesuse Kristuse arm, Jumala, Isa armastus ja Püha Vaimu osadus meie kõikidega. Aamen.

Andres Põder
Peapiiskop

30.05.2009

Lehe algusesse
EELK esilehele Deutsch English Eesti Sisukord Lisa kiri! Uudised pikemalt