EELK
Esilehele Tagasi jutluste lehele
  TAGASI


JUTLUS EESTI LIPU 125. AASTAPÄEVAL

Armsad Eesti lipu aastapäeva kirikulised. Loen teile piibliteksti 2. Moosese 7:9-10, mille lipu pühitsemisel 125 aastat tagasi võttis oma kõne aluseks õpetaja Rudolf Kallas:

„Kui vaarao räägib teiega ja ütleb: Tehke mõni tunnustäht!, siis ütle Aaronile: Võta oma kepp ja viska vaarao ette, siis see muutub maoks!“ Siis Mooses ja Aaron läksid vaarao juurde ja tegid nõnda, nagu Issand oli käskinud. Aaron viskas oma kepi vaarao ja ta sulaste ette ja see muutus maoks.“

Miks valis Kallas selle piiblikoha? Kas pidas ta silmas hoopis laiemat konteksti, hoopis vägevamat sihti, kui ühe lipu kasutuselevõtt? Ehk leiame vastuse küsides, miks läksid Vana Testamendi mehed vaarao, tollase suurvõimu kehastaja ette? - Selleks, et täita neile Jumalalt antud missiooni ja kuulutada: Lase mu rahvas vabaks! See oli oluline hetk Iisraeli rahva orjusest pääsemise teel. Ka lipu pühitsemine Otepääl on olnud oluline samm eesti rahva teel iseseisvusele. Vaid 34 aastat hiljem tõusis trikoloor riigilipuna Pika Hermanni tippu. Selleski võib näha tunnustähte.

Kas polnud ka mehed, kes asusid rajama eestlaste oma üliõpilasorganisatsiooni – Eesti Üliõpilaste Seltsi ja sõitsid Otepääle pühitsema oma lippu, Jumalast kutsutud ja seatud? Olid nad ju ristiinimesed, suur osa lisaks usuteadlased. EÜS-i põhikirja koostaja, stud.theol. Aleksander Mohrfeldt, kirjutab oma mälestustes pühitsemispäevast:

„Pärast lõunat jõudis kohale Valgast noor õpetaja Rudolf Kallas, kes ka alles hiljuti meiega ülikooli pinkidel istunud, Emajõel sõitnud, õhtusil koosolekuil ja koosviibimisil meie väga ihaldatud ja lugupeetud kaasvõitleja oli olnud. Peaosa lipu pühitsemisel oli temale antud…“ Edasi refereerib Mohrfeldt Kallase kõnet, mida tänasel tähtsal päeval on põhjust tsiteerida:

„Kõneleja seletas piiblisalmi najal: Kepp on tugi käimisel, püstiseismisel ka; kepiga ulatud sinna, kuhu muidu käsi ei anna. Kepp on kaunis asi, tarvilik tugi edasiminekul, abinõu tagasitõrjumisel, takistab libisemist.
Sama on ka lipp neile, kes seda ustavalt, antud tõotuse kohaselt kannavad ja au sees hoiavad. Moosese kepp muutus maoks, kui see maha visati. Madu kohutas, sai kardetavaks ja kihutas põgenema ta kandja. Millal hoiame lippu käes ja kõrgel? Eks siis, kui truuduse tõotuse täidame. Selleks jõudu ja julgust annab taevas. Seda aidaku meil meeles pidada lipu sinine taevavärv. Nagu must süsi annab heledat tuld, nõnda mustal mullal ja musta mure all kandkem taevalist armastustuld südames – sellest saame valgust eluteele ja -tööle. Mahavisatud truudustetõotus muutub hädaohtlikuks kõigepealt truuduse murdjale. Sellised olid kõneleja mõtted.“

Need mõtted on aktuaalsed seni, kuni püsib meie lipp. Indrek Hirv on valgustanud kuuldud kõnega haakuvat pärimust hilisemast ajast, pühitseja pojapoja reeturlikku tegutsemist okupatsiooniaastatel ja tema traagilist enesetappu mürgi läbi. Kas ka siin on tegu tunnustähega? Ettekuulutuse täitumisega? Ideaalide, pühaduse ja Jumala hülgamise hukatusliku tagajärjega? On see vaid üksiku saatus või väljendub siin üldine seaduspära? Ainet selle üle mõtlemiseks meie ajaloos jätkub.

Eesti rahva jaoks pole meie lipp aga kunagi kaduma läinud. Jumal on lasknud läbi ajatormide imeliselt säilida isegi esimest, siin Otepääl pühitsetud lippu. Mäletan lapsepõlvest vanemate suurt riidekirstu, kus hoolimata stalinismiaja hirmudest, hoiti tekkide vahel meie kodutalu trikoloori. Sellel lipul oli õnn lehvida taas vabas Eestis. Ja tema polnud ainus. Eesti lipu pühadus elas edasi väga paljude südames.
Parafraseerides luterlikku kirikuhümni oli dr. Heinrich Rosenthal pühitsemispäeval öelnud: „Olgu Eestimaa täis kuradeid, meie lippu nad ei võida!“ Ka see ettekuulutus on seni täitunud.

Kepi vägi peitus Jumala Sõnas. Lipp, sõltumata mõnest seadusaktist või organisatsiooni otsusest, võib ikkagi jääda vaid riidetükiks. Mida lisab siis lipule õnnistamine ja pühitsemine? - Lipu kandjate ja austajate seotuse millegagi, mille õilsus ja tõeväärtus on suurem neist endist, on ajatu, tulenev Jumala Sõnast ja tema pühadusest. Sellisel lipul on tähendust, selline lipp saab olla jumalikuks karjasekepiks. „Pühitse neid tões: sinu sõna on tõde!“ palvetab Jeesus oma ülempreesterlikus palves. Taevane tõde sisaldab ühtaegu õigust ja õiglust, armastust ja halastust, osadust ja vastutust.

Poliitilises jagelemises, majanduslikus kaoses ja eetilises allakäigus on põhjust taas silme ette tõsta meie püha rahvuslipp. Lipp, mille ülesandeks on ühendada, vääristada, julgustada, juhtida vabadusele. Mõistagi on see esmajoones vaimne ülesanne ning tõelise vabaduse annab vaid Jumal.

Tunnustagem Eesti Üliõpilaste Seltsi, kelle lipust on saanud meie rahvuslipp ja riigilipp, kelle liikmed õnnistatud lipu lehvides Otepäält tagasi sõitsid, „tänulikud ja rõõmsad, kinnitatud ja karastatud tulevasele tööle“, nagu meenutab Mohrfeldt. Armas akadeemiline pere, armsad üliõpilased, noored ja vanad, õed ja vennad! Kutsun teid jätkuvalt olema meie rahva vaimueliidiks, kandma edasi meie lipu vaimu: arvestama Jumalaga ja seeläbi teoks tegema inimeseksolemise üllast kutsumust!

Pühadus ei pea enam olema peidus! Kaunistagu rahvuslipp iga eesti kodu ja lehvigu igas peos! Astume sellega vastu kui tahes vägevale vaenlasele, kasvõi kuradile! Kuid ärgem unustagem: seda vaid siis, kui ka Jumala Sõna ei ole peidus, kui ta kõlab igas suus, kui ta pühitseb ja uuendab iga inimest.
Lipu aastapäev ei ole kõduneva kanga, vaid püsiva pühaduse päev. Seepärast - apostel Pauluse sõnadega: Pühitsegu rahu Jumal meid läbi ja läbi, et kõik mis meil on, vaim, hing ja ihu, saaks hoitud laitmatuna meie Issanda Jeesuse Kristuse tulemiseni (1 Ts 5:23).

Aamen.

Andres Põder
Peapiiskop

05.06.2009 Otepää

Lehe algusesse
EELK esilehele Deutsch English Eesti Sisukord Lisa kiri! Uudised pikemalt