EELK
Esilehele Tagasi jutluste lehele
  TAGASI


JUTLUS BERNT NOTKE 500. SURMA-AASTAPÄEVA TÄHISTAMISEL

1Kr 15:55 ütleb apostel Paulus: Surm on neelatud võidusse! Surm, kus on sinu võit? Surm, kus on sinu astel?

Surm on alati aktuaalne. Nii minevikus, olevikus kui tulevikus. Surmaga tuleb meil kõigil kokku puutuda. Ometi võib seda teha väga erinevalt, mõista väga erinevalt, kujutada väga erinevalt.

Tänavu möödub 500 aastat kuulsa Lübecki meistri Bernt Notke surmast. Ta on maalinud vähemalt kaks suurejoonelist „Surmatantsu“. Lübeckis olnu on hävinud. Tallinna omast on säilinud neljandik. Vaatasin selle veel mõne päeva eest üle.

Tants - elu ja rõõmu sümbol, on kontrastselt seotud surma kõikjale ulatuva võimuga. Notke kujutab personifitseeritud surma, kes on haaranud tantsima kord ühe, kord teise tegelase, sõltumata tema ühiskondlikust positsioonist, rikkusest või vaesusest, vanadusest või noorusest. Piltide all on värsivormis dialoog – osaliste hinnang elule.

Varasemast ajast on teada luuletusi ja maale, kus kujutatakse elavate inimeste tantsu surnutega või surnute tantsu omavahel. Notke laseb surmal endal inimeste ellu astuda ja nende samme seada. Sõnum on lihtne: Me oleme surma kätes! Memento mori!

Kas on sellest abi? Pildiseeria alguses olev luuletus selgitab: Pidage meelses, et surmast ei saa keegi kõrvale hoida. Tehke head, et teie elu võiks leida osaduse Jumalaga. Ärge minge kõrgiks, et kiusatus ja patt teid ei võidaks.

Surmale mõtlemise tähtsusest on kõnelnud ka Eesti nimekas teoloog, Uku Masing, kelle sünnist möödub tänavu 100 aastat. Ta ütleb: Inimene, kes ei mõista surma, ei mõista ka elu. Kes ei oska surra, ei oska ka elada.

Tänane maailm püüab surma unustada, teda otsekui elust välja lülitada, muuta ta sisutuks. Surmast räägitakse kas liiga vähe või siis nii palu, nii et see kaotab oma teravuse. Videomängud. Tuhanded langenud sõjas. Allakukkunud lennukid. Igapäevased autoõnnetused, aids jne.

Veel vähem tahab tänane inimene teada ja rääkida patust, mis apostli sõnul on surma astel - vahend, mille läbi surm saab meie jaoks lootusetuks ja totaalseks. Patu devalveerumine ja legitiimsus ei luba ka surma tõsiselt võtta - koos vastutusega, aruandmisega Jumalale.

Ometi võimutseb surm edasi, tungides meie maailmavaatesse, röövides meilt igavikutaju, lapsesuhte oma Loojaga. Ilmutuse raamatus ütleb Issand: „Ma tean su tegusid, et sul on nimi, et sa elad. Ometi oled sa surnud.“ (3:1). Mis on sellele vastu panna?

Apostel võtab lühidalt kokku kristlase suhte surmaga: Surmal pole võimu ega võitu! See on neelatud Kristuse võidusse surma üle. Surma astel on murtud – Kristus on meid lunastanud, meie patud lepitanud. Tema elab ja meiegi peame elama.

„Surmatants“ ei ole lihtsalt kunstiteos. Ta on ikoon – aken – vaimsesse ellu, Jumala armu ja pääste juurde Kristuses. „Surmatantsu“ tõde on aegumatu ja puudutab ka tänast ühiskonda ja inimest.

Kümnendi algul taheti „Surmatantsust“ teha koguni Tallinna sümbol. See peegeldavat ühiskonna filosoofilist küpsust. Teised leidsid, et ühiskond pole selliseks teemaks valmis. Kolmandad arvasid, et „surmatantsu“ muutmine turismimagnetiks ja äriprojektiks on sakrileeg.

Kevadel palus kunstimuuseum gümnasistidel joonistada Notke eeskujul kaasaegset surmatantsu. Noored panid tegelasteks ühiskonnas tuntud isikud, enamasti need, kelle suhtes ollakse kriitilised.

Tõsi. Ühiskond vajab muutust. Veel enam vajab muutust inimene ise. Ta vajab väljapääsu, vajab päästmist patu ja surma ülemvõimu alt.

Apostel Paulus maalib meile pildi, avab akna, kus näeme Kristus valitsejana surmalt küsivat: „Kus on sinu võit, kus on sinu astel?“ Ja tõdevat: „Surm, sa oled surnud!“ Olgem ja elagem siis meiegi koos Kristusega. Aamen.

Andres Põder
Peapiiskop

05.09.2009 Thüringi Gustav-Adolf-Werk’i aastakoosolekul

Lehe algusesse
EELK esilehele Deutsch English Eesti Sisukord Lisa kiri! Uudised pikemalt