EELK
Esilehele Tagasi jutluste lehele
  TAGASI


MU MANO TULGE, LATSE

„Aga Jeesuse juurde toodi ka lapsi, et ta neid puudutaks, aga seda nähes jüngrid sõitlesid toojaid. Ent Jeesus kutsus lapsed enese juurde ja ütles: „Laske lapsed minu juurde tulla ja ärge keelake neid, sest selliste päralt on Jumala riik! Tõesti, ma ütlen teile, kes iganes Jumala riiki vastu ei võta nagu laps, ei saa sinna.”” Lk 18:15–17

Head kirikulised, armsad õed ja vennad, tervitan teid EELK kirikupäeva ja vaimuliku laulupeo „Mu mano tulge, latse” avajumalateenistusel.

Kes om nuu latse?

See provotseeriv küsimus kõlas vastu ka kuuldud evangeeliumitekstis. Rahvalaulu sõnad ei ole üksnes illustratsioon Jeesuse mõttele. Nad juhatavad meid meie rahva ärkamisaja, identiteedi ja usulise omailma juurde – inimvaimu juurte juurde, milleta pole kasvamist ega tulevikku.

Sõna „laps” puudutab igaüht, märkides lahutamatut osa meie elust, aga ka erilist sidet kellegagi. Piiblis nimetatakse „Iisraeli lasteks” rahvast, kelle esiisa Jaakob oli võidelnud Jumalaga ning saanud temalt õnnistuse ja uue nime – Iisrael. Ka meie rahvustunde, laulupeotraditsiooni ja iseseisvuse lätteks on olnud elav side Jumalaga.

Evangelist Johannes, kõneledes Jeesuse sünnist, kinnitab: „Kõigile, kes teda vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks.” Kirjas galaatlastele võtab apostel Paulus kokku evangeeliumi mõtte: „Nüüd olete kõik usu kaudu Jumala lapsed Kristuses Jeesuses.” – See on inimlaste eesõigus ja kutsumus.

Kutsudes lapsi enda juurde, suunab Jeesus selle kutse tagasi täiskasvanutele, iseäranis neile, kes lapsi takistavad: Kui teie ei saa nagu lapsukesed, ei saa te Jumala riiki! Niisiis: Jeesus kõneleb meie kõikidega! Vaid mõned read tuntud prantsuse preesteri ja luuletaja Michel Quoist’i palvest:

Ma armastan lapsi, ütleb Jumal, ja tahan, et kõik neile sarnaneksid.
Ma armastan vanu, ütleb Jumal, soovides, et nad veel lapsed oleksid.
Ma tahan ainult lapsi oma riigis – see on igavikus otsustatud.
Küürakad lapsed, kortsulised lapsed, valge habemega lapsed,
igat sorti lapsed – nagu te soovite; kuid lapsed! Ainult lapsed!

Miks lapsed?

Miks kutsub Jumal meid selle võrdpildiga? Tõepoolest. Oleme pärit oma lapsepõlvest. Teame psühholoogide väidet lapsepõlve otsustavast mõjust elukäigule. Ka seal, kus mõtleme Jumalale, näib see positsioon kõige kohasem.

Lappasin hiljaaegu raamatut, kuhu on kogutud inimeste kogemusi ja näiteid usuelust. Raamat lõpeb enam kui tuhandet märksõna sisaldava registriga. Mis te arvate, millise sõna taga leidsin kõige enam viiteid? See oli „laps”! Viiekümne kolme viitega. Poole kesisema saagiga jäi teisele kohale „surm”. Seegi paneb mõtlema lapseks olemise eelisele.

Mis on see, milles peaksime lastega sarnanema, olema lapsed, saama lasteks? Veelkord Michel Quoist’i sõnadega:

Ma armastan väikesi lapsi, ütleb Jumal, sest minu pilt nendes pole veel hägune.
Nad pole minu sarnasust veel kaotanud, nad on uued, puhtad, rikkumatud.
Ma armastan lapsi, kuna nad on veel võimelised suureks saama, end üles upitama.
Nad on teekäijad, nad on teel.

Avatus, imestus, usaldus, kuulekus, armastusvõime ja -vajadus on tunnusjooned, mida Jeesuse mõtet selgitades laste puhul ikka esile tuuakse. Kas pole me vanad, kivistunud ja surnud just siis, kui oleme kaotanud need omadused?

Jeesus kutsub enda juurde meis igaühes peituvat sisemist last! Kingib selle meile tagasi, öeldes: ärka üles, saa elavaks, ära keela teda! Jeesuse meelest kuulub laps Jumala juurde. Tahab ja tohib tulla! Tal pole raske mõista Jumalat. Tihtipeale ongi just laps see, kes oma kirikukauge ema või isa käekõrval leerikooli toob. Õigem oleks siiski vastupidine: kuulsime, et just vanemad tõid lapsi Jeesuse juurde. Olles aga usuteel takistuseks iseenda lapsemeelele, oleme seda ka uuele põlvkonnale. Tänases Eestis on kurvastavalt palju lapsi, kelle teel Jumala juurde on ees mitmekordsed müürid.

Mis nendeks on?

Kuigi Euroopa inimõiguste konventsioon nõuab, et „endale võetud mis tahes haridus- ja õpetamisfunktsioone täites peab riik austama vanemate õigust tagada lastele nende endi usuliste ja filosoofiliste veendumustega kooskõlas olev haridus” on meie ühiskond sellest demokraatlikust õigusest veel väga kaugel. Üldhariduskool surub lastele jätkuvalt peale unifitseeritud, mittereligioosset maailmavaadet.

Samas küsigem: kui paljud kristlased on nõudnud oma lastele usuõpetuse andmist, milleks kool ka tänaste seaduse kohaselt kohustatud on? Kui paljud vanemad viivad oma lapsi pühapäevakooli või aitavad kogudusel seda ise korraldada? Kui paljud pered tulevad pühapäeval kirikusse koos lastega? Kui paljudes kodudes palvetatakse ja loetakse Pühakirja?

John Bunyan jutustab armastuse inglist, kes küsis kord kristlaselt, kus on tema lapsed: Kristlane vastas, et kutsus küll neid kaasa kitsale teele, aga nad ei tulnud! Ingel küsib: Kas Sa palusid nende pärast Jumalat? Kas Sinu lapsed mõistsid Sinu kutset? Kas Sinu elu kinnitas seda?

Kõige suurem takistus on meie endi ebaveenvus ja eeskuju. Kes pole ise pühendunud ja innustunud, ei innusta ka teisi. Kodu on klaasist. Seal ei saa midagi varjata. Oma tõekspidamisi ja väärtusi järgitakse ja antakse järglastele edasi kogu eluga.

Okupatsiooniajal jättis mulle sügava mulje üks koduloomuuseum, mida koos lastega külastasime. Seal kujutati kunagist eesti kodu, kus leivalaual koos võikarpide ja piimakannudega oli avatud Piibel – vaimutoit! Siin on meie juured ja eestluse elujõud. Kas tänavusel lugemisaastal võiks meie kodudes taas külluslikult kõlada Jumala Sõna? Olla meie tulevikuvisiooniks ja taeva puudutuseks.

Ning uksed avanevad!

Piiblist kuuleme, et karmide meeste meel muutus – laste tee Jeesuse juurde oli lahti! Ta võttis nad sülle ja õnnistas neid! Kas ei vaja sellist muutust meie endi süda, kogu meie rahva elu! Kas pole selliseks puudutuseks ka käesolev jumalateenistus ning algav kirikpäev ja laulupidu! „Mu mano tulge, latse!”– See sügavusse haarav kutse ülendab ja paneb hõiskama! Jumala riik on ligidal! Palve, mida tsiteerisin, lõpeb sõnadega:

Halleluuja, halleluuja, ütleb Jumal! Tehke lahti kõik te väikesed täiskasvanud!
See on teie igavik, teie Issand! Ülesäratatud, et lapsi üles äratada.
Kiirustage, hetk on käes, ma olen valmis teile taas
teie kaunist lapsenägu andma, teie kaunist lapsepilku.
Sest ma armastan lapsi, ütleb Jumal, ja ma tahan, et kõik neile sarnaneksid.

Aamen.



Andres Põder
Peapiiskop

11.06.2010 Tartu Peetri kirik

Lehe algusesse
EELK esilehele Deutsch English Eesti Sisukord Lisa kiri! Uudised pikemalt